learning to love again (ja vastus ühele kirjale)

Vahepeal ma sõidan mööda maailma ringi ja vaatan, kuidas inimesed koju saabuvad. Sõidavad oma autodega uhkete ja vähemuhkete, kuid siiski koduste kodude ette. Mõned pargivad jalgrattad, mõned võtavad jalast rulluisud. Mõned astuvad maha rongi pealt ja embavad seda, kes neile vastu on tulnud. Mõned hoiavad lastel käest, mõned astuvad üksinda, natuke noruspäi, mööda paneelmajade treppe ja varsti läheb kuskil põlema tuli trepikojas ja nad kõik on ühtmoodi, need inimesed, nii jõuavad nad koju.

Ma vaatan neid ja vahepeal tunnen ma millegipärast nende vastu kerget kadedust. Ma ei tea, mis imelik kadedus see on. Ehk mingid väiksed tähtsusetud asjad, või ehk mingi kummaline ebamäärane tulevikuigatsus? Et näe, neil on seal peenrad. Või et näe, neil on nii suur mõnus aed, lastebasseini ja koerakuudiga…

Ja siis muidugi see kadedusvärhatus kaob, nii kiirelt kui tuligi. Sest siis ma mõtlen OMA kodu peale. Selle peale, milline on minu kodu argipäev. Kuidas meil on pea igal õhtul kodus tantsu- või laulupidu. Kuidas ma olen pidevalt, konstantselt õnnelik ja ma ei kujutagi enam ette, et kunagi on olnud teistmoodi. Tuled koju, teed süüa, arutad lapsega, mis ta päeval “lasteaias” tegi, ja siis lihtsalt naudid seda, kuidas maja on täis kilkeid ja rõõmu ja vahel ka jonniturtsatusi, aga peamiselt siiski rõõmu.

Veel mõtlesin ma täna linnast koju sõites kompromissidele. Kuidas ma olen elu aeg neid vihanud, sõna “kompromiss” on tekitanud minus vastikusvärinaid. “Kompromissid” on miski, mida peale surutakse, sunnitakse, mida sa pead vastumeelselt täitma, et “suhe” toimiks. Ja lõppeks ei võida keegi midagi. Aga täna ma sain aru, et tõenäoliselt teen ma praeguseski suhtes vahel kompromisse (nagu ilmselt teeb temagi), aga ma ei pane neid üldse tähele, sest need juhtuvad orgaaniliselt. Keegi ei sunni mulle midagi peale, kui midagi muutub, sisemiselt või välimiselt, siis ainult seetõttu, et MINA tahan, et TAL oleks parem. Kas see ongi see kurikuulus kompromiss? Aga kuulge, see… ei olegi ju midagi nii vastikut!

Ja siis see mõnus kõrvutieksisteerimine, ilma hukkamõistude ja pressimiste ja vägivaldselt nurkade lihvimiseta. Et absoluutselt kõiges oledki kindel ja see (vist?) täiuslikkuse eeldamine on saanud normaalsuseks. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna…

Või siis ma eile õhtul mõtlesin sellele, kui uskumatult ebatõenäoline see Päris Tõelise Armastuse saabumine ellu ikka tegelikult on. Nii palju väikseid faktoreid, mis peavad klappima ja sobima. Alates välimusest (on absoluutselt mandatoorne, et mõlemad teist ülihotiks peaksid, ei mingeid “miinus viis kilo”-teemasid) lõpetades sellega, kas suudeldes oskad täpselt alateadlikult ette aimata, mida järgmiseks teha (ärge sellele suudlemise ajal mõelge, ajab kõik sassi!:), sest see, et kaks inimest suudeldes klapivad, on ka üks suur matemaatiline tõenäosuskeemia. Õnneks on mõned asjad õpitavad, aga oh kui fantastiline, kui nad algusest saati klapivad!

No ja siis kõik muud kihid, need peavad ju ka klappima, kui need ükshaaval aina lähedasemaks saades maha hakkavad kooruma. Ja milline rõõm see on, kui avastad järgmist kihti avades, et seal on veel nii palju avastamata suurepäraseid asju ees ootamas! Kooskasvamine saab ka täiesti uue tähenduse, enne mõistsin ma seda vaid lapsega kooskasvamise tähenduses, nüüd hoopis uue nurga alt…

Kunagi kirjutas mulle üks lugeja, kes palus, et ma arutleks suhete püsivuse teemal. Ta andis loa oma mure blogis avaldada: “Mida teha, kui mees on äratanud sinus armastuse, millesarnast sa varem pole tundnud, aga mehel on pere, kes on talle tähtsam… Mis on sinu arvamus, kas unustad kiiresti või kannad hoolivust läbi aastate?”

Nüüd on vist õige hetk mul sellele vastata.

Esimene osa – see on harukordne, kui selline armastus sinus äratatakse. Ja ma usun, et hoolivus kandub läbi aastate, ka siis, kui suhtest midagi välja ei tule. Mina hoolin jätkuvalt oma lapse isast palju, kuigi näen nüüd väga selgelt, et meie suhe oli auklik algusest saadik. Aga see polegi oluline… Tahtsin vist seda öelda, et kõik need armastused, eelnevad ja järgnevad, auklikud ja ennenägematud, terved ja harukordsed, need armastused on kõik omavahel seotud. On vaja mingid etapid elus läbi elada – siinpuhul ehk siis tõesti võibolla see valus “lase armastusel minna” etapp – et järgmise, täiuslikuma, uusi õppetunde täis armastuse juurde jõuda.

Ja see, kui sa võtad armastusi õppetundidena, ei ole küüniline. See on vajalik, et me kasvaks.

Ja huvitav on see, et õppetunnid omaks võttes armastused kasvavad. Muide, ma usun ka, et erinevad armastused (või siis need etapid) võivad juhtuda ka ühes ja samas suhtes! Ei pea tingimata partnereid vahetama ja switchima. Õppetunde tuleb lihtsalt teadvustada… Hehe, “lihtsalt”… Lihtsat siin muidugi midagi pole.

Aga praegu olen mina lihtsalt tänulik oma igapäeva eest. Selle igapäeva eest, kus me naerame ja vahel ka nutame, vahel kiirustame ja vahel võtame aeglaselt, vahel hullume natuke ja siis jälle tuleme maa peale tagasi. Ja et ikkagi on nii palju häid inimesi olemas.

Ning kõik need juhused, mis on viinud selle eluni praegu.

Ka kõik need vead, need paljud-paljud vead.

Neid tegemata poleks ma siin ju praegu.

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga