Esmaspäeval valas Mila mu mäki kolmandat korda ajaloos üle. Sel korral seebimulliveega. Eelmine kord oli boršisupp ja enne seda õunamahl. Ja kõik siis nüüd nelja aasta jooksul. Viimane kord maksis parandus üle 600.

Täna kaotasin oma lollusest rahakoti kuskile Laulasmaa ja Klõuga vahele, sest unustasin autokatusele.

Ja ma just Delfis kurtsin, kuidas ma ei salli neid inimesi, kes arvavad, et nad on jube erilised, sest neil muudkui juhtub. Aga vot sel nädalal on mul tõesti juhtunud. Ma ei tea, kust see halb karma, aga ju ma teen oma elus midagi praegu väga valesti. Ema arvas, et ma ujun liialt vastuvoolu, rabelen liiga palju.

Aga lõpetuseks laulsime täna Milaga Karl-Erik Taukarit. Ikka nii, et mina ees ja tema järel.

“Ei tee suuri plaane…”
“Ei tee plaane…”
“Kui kokku saame.. ”
“Ei saa…”
“Siis sõidame…”
“Sõidame!”
“Aeg on elada!”
“Eladaaaaaa!”

Aga Mila lemmik saade on siiski “Laula mu laulu”, seda “ja kui ma ei saagi kuulata” laulab ta suht täpselt järele.

Vot mis teeb, kui elad koos muusiku ja lauljaga. Laps kah hakkab.