Daki targutab: Millal sina viimati öise paanikakõne said?

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aprillikuust 2012.

Pikal nädalavahetusel kohtusin erinevate ägedate inimestega, muuhulgas oli üks sõbranna hetkeks Eestis, kes muidu Šveitsis elab. Hängisime tema ja ta vennanaisega siin ja seal, nagu ikka vahepeal naiste õhtud väljas on. Kui kell oli saanud 1 öösel, pidin end hetkeks seltskonnast vabandama, sest mulle helistas üks Tartu-sõbranna. Ta oli täiesti hüsteerias, nuttis toru otsas, ja ma püüdsin talle toeks olla. (Kuigi see pole hetkel oluline, miks ta endast väljas oli, võin siiski öelda ühe sõna: mehed.)

Kui olin kõne lõpetanud, teatas mu sõbranna vennanaine: “Issand kui lahe, et sul on sõpru, kes sulle öösel helistavad! Mulle ei helista enam keegi keset ööd, isegi kui on draama. Kõik nagu mõtlevad, et kuna mul on laps, siis järelikult ei saa ma enam sõbrannadele kriisihetkel olemas olla. Ma tahaks ka, et mul oleks sõpru, kes mulle öösel kell 1 helistavad!”

Hakkasin hiljem pikemalt sõbrannasuhete üle mõtlema. Mida vanemaks sa saad, seda loomulikum on, et öised paanikas telefonikõned muutuvad harvemaks, sest draamat elus jääb vähemaks. Ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin vajadust kellelegi öösel kell 1 helistada, aga ma mäletan kordi, kus ma olen tahtnud seda teha ja mõelnud, et ah, ootan hommikuni. Kuidagi imelik on teist segada, kui sa tead, et ta peab varahommikul tööle minema. Küll aga on mul kindlasti paar sellist hinge olemas, kellele ma võiksin keset ööd helistada ja kellest ma tean, et nad võtaksid kindlasti vastu – sest kui ma juba keset ööd helistan, siis mitte selleks, et viimasest “Grey anatoomia” osast rääkida.

Mulle on alati väga oluline olnud, et mul sellised inimesed olemas oleksid. Ma küll ei kuritarvita seda võimalust keset ööd helistada, aga see teadmine, et nad on minu jaoks olemas (ja mina nende jaoks), on elamiseks kuidagi… essentsiaalne. Oluline.

Kui ma ülemöödunud aastal Tallinna kolisin, leinasin ma kõige rohkem oma “igapäevasõbrannasid”. Elu läks küll nii, et praeguseks on mul Tallinnas välja kujunenud väga lahe sõpruskond, sealhulgas ka “igapäevasõbrannad”, kellele kas või igaval kolmapäevaõhtul külla minna. Ja need kuud, kui mul Tallinnas selliseid inimesi polnud, olid emotsionaalselt väga rasked.

Ma ei tea, et meestel see “igapäevasõprade” värk nii oluline oleks. Muidugi on ka meeste jaoks sõprussuhted väga olulised, ma üldse ei väidagi vastupidist. Aga ma näiteks pole vist kunagi oma abikaasat näinud kellegagi niisama telefonis lobisemas. Lihtsalt sellepärast, et teineteist oma eludega kurssi viia. Kursis nad muidugi püsivad, näiteks saavad sõpradega paar korda kuus kokku, aga selline “igapäevasõbrandus” on meeste puhul märksa leebem. Äkki see on ka põhjus, miks mehed “Seks ja linna” fenomenist aru ei saa? Mina nägin selles sarjas (lisaks ilusatele riietele) sama sõprussuhete dünaamikat, mis toimivad minugi elus. Mehed kehitavad üldiselt aga Carrie & co peale õlgu ja teatavad, et tegu on lobisemishimuliste tühikargajatega.

Mul on alati olnud lai sotsiaalne võrgustik, aga “igapäevasõbrannasid” on alati olnud vaid paar. Mingite aegade tagant nad vahetuvad. Miks? Elu läheb kuidagi nii. Tekivad tööd, mehed, lapsed, elud erinevates linnades. On ka juhtunud lihtsalt suure pauguga “lahkuminekuid”, kus sõbrannasuhe tüliga lõppeb. Ja alati olen ma neid lõppenud suhteid leinanud – täpselt nagu ma olen leinanud lahkuminekuid erinevate meesolenditega.

Ma ei ole veel välja mõelnud, miks selline turvavõrgustik oluline on ja miks annab see teadmine, et sul on see öise telefonikõne variant olemas, elukvaliteedile nii palju punkte juurde. Ja kuigi koos lapse saamisega on vähemaks jäänud inimesi, kelle jaoks mina see öine telefonikõne olen, siis on mul ikkagi hea meel, et neid inimesi on.

Ning mul on eriliselt hea meel, kui nad seda võimalust kasutama ei pea.

5 Comments


  1. Kusjuures, minu peikal on just see “igapäevasõbrandus” palju rohkem teemas kui minul! Kõikidel minu sõbrannadel on koolid-tööd-peikad ja ma ise veedan ka keskmisel 13h päevas kodust ära ja ei ole lihtsalt aega ega jaksu “igapäevasõbratsemiseks”. Peikal aga käivad üle päeva sõbrad külas või käib ise kellelgi külas!

    Vasta

  2. Oh, vot, see on ju ka huvitav! Et kuidas vahel need nö stereotüübid siiski murduvad. Ja kas üldse on igapäevasõbrannandus vajalik? See on ju ka küsimus.

    Vasta

  3. Great weblog here! Additionally your site loads up fast!

    What web host are you the use of? Can I get your affiliate link in
    your host? I want my website loaded up as fast as yours lol

    Vasta

  4. Place the information into action and become satisfied with yopur
    decision. Foods allowed on the Candida degoxification diet inclpude fresxh vegetables and juices except carrot juice, brown rice, rice cakes, sesame crackers, soy products, herbs, nuts and seeds, oatmeal,
    meat, fish, eggs, lentiuls and beans. Candida isn’t exactly a
    “disease” but is more of a health problem that can suck the
    life away from people.

    Vasta

  5. Terrific article! This is the type of info that should be shared around the internet.
    Shame on Google for not positioning this publish upper!

    Come on over and discuss with my website . Thank you =)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga