Nipiraamatu kolmas kolumn: Igipüsiv ema süütunne

Siin on minu jaanuarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)Igipüsiv ema süütunne

Ma mäletan, et kui olin veel rase, vaatasin tänaval üht naist. Tal oli laps puusal, seljas rõõmsalt lotendavad kodupüksid ja üleüldse nägi ta välja, noh, mitte eriti sätitud. Aga ta nägu säras rõõmust, rahulolu iseenda, maailma ja oma kehaga võis välja lugeda igast ta kehapoorist, igast ta heidetud pilgust.

“Uau,” mõtlesin ma. “Kas see juhtubki sinuga pärast lapsesaamist? Et sa kuidagi… minetad oskuse aru saada, et su pepupragu paistab dressipükste ääre vahelt välja ja sind nagu enam ei huvitagi see rõõmus ujumisrõngas piha ümber?”

Oh sa poiss, küll ma olin alles… rumal. Pealiskaudne ja rumal. Üks drastilisemaid muutusi mõtlemises, mida emakssaamine on kaasa toonud, on arusaam, et naise keha on FANTASTILINE. Ükskõik, mis kujuline, ükskõik kui kühmuline, ükskõik, kas rasv leidub ka kohtades, kus ta iga loogika kohaselt üldse ei peaks leiduma, ja ükskõik, kui venitusarmiline ta sul lõpuks on. Su keha on fantastiline, sest ta on saanud hakkama millegi nii suurepärasega, kui seda on väikese inimese valmis ehitamine – ja ka väljutamine. See viimane osa pole ka sugugi vähemoluline.

See tähendab, et su keha on ideaalne. Mis muidugi ei tähenda seda, et tervislikud eluviisid ja oma keha eest hoolitsemine, hästiistuvate riiete kandmine ja enda ilusana tundmine oleks kuidagi ebaolulise(ma)d. Muidugi peab oma keha austama ja ikka püüdlema selle poole, et ta sul ka edaspidi fantastiline oleks. Aga selle üle põdemine, et su rinnad pole enam iialgi nii kikkis kui nad olid siis, kui sa olid 18 – on ikka üks maailma rumalamaid asju. Ja ometi teeme me naistena seda siiski häirivalt palju.

Paradoksaalsel kombel on teine asi, mida emaks olemine on mulle näidanud, see, et sa pole ideaalne. Mitte kunagi. Ja sa tahad olla ideaalne. Ma tahan olla parim ema maailmas, ma tahan, et mu lapsel oleks parim elu – ja ikka ma teen vigu, ikka võiks olla parem. Ja ma tunnen end süüdi. Ma tunnen end pidevalt süüdi, sest ma pole täiuslik. Ma tunnen end süüdi, et ma ei saa oma lapsega nii palju mängida kui võiks, sest ma pean tööd tegema. Ma tunnen end süüdi, et magistriõpingud neelavad veelgi seda vähest aega, mis mul on. Ma tunnen end süüdi, et raha on vähe ja ma ei saa alati lubada kõiki neid asju, mis võiksid elu paremaks teha. Ma tunnen end süüdi, et ma ei ole hommikuti nii heas tujus kui on mu tütar. Ja ma tunnen end süüdi, et ma olen vahel kurb. Ma tunnen end süüdi, kui tema on kurb, kui ta saab haiget ja ma ei ole osanud teda kaitsta. Ma tunnen end süüdi, et tal pole ikka veel lasteaiakohta ja tõenäoliselt tunnen ma end siis igal hommikul süüdi, kui ta ükskord selle lasteaiakoha saab ja ma pean ta sinna maha jätma. Ma tunnen end süüdi, et ta näeb minupoolset perekonda liiga vähe, ma tunnen end süüdi, sest äkki vaatab ta liiga palju multikaid ja ma tunnen end süüdi, kui talle ei maitse minu tehtud puder.

Aga vähemalt ühes asjas ma end süüdi ei tunne. Et mul laps on. Ja ma ei tunne end süüdi, et ma armastan teda liiga palju – sest, teate, mis? Ma armastan teda üle kõige. Ma poleks iial arvanud, et kedagi on võimalik nii palju armastada. Ja ma ei tunne end süüdi, et tahan talle parimat. Sest just parimat ongi ta väärt.

2 Comments


  1. Ja-jah, just eile tundsin end just nii nii nii süüdi, lausa maailma kohutavama emana. isegi täna tundub see veel kohutav. Nii kohutav, et mõtlesin eile tervelt tund aega, et mis krd pärast mul ei jätku julgust end selle eest oksa tõmmata.

    Vasta

  2. Daki, tabasid kümnesse ja pointi!
    Palju armastust sulle!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga