Daki targutab: miks mehed meid ei mõista?

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn märtsikuust 2012. Oh aegu ammuseid! Mariannist on ammu saanud Mallu ja teadupoolest nüüd musitab ta uus mees teda koguaeg. Ja mina? Mina olen naine küll, tujutsen ka – kuigi tavaliselt pole selleks üldse põhjustki.

Mul käis külas sõbranna Mariann. Istusime ja rääkisime – nagu naised ikka – meestest.

“Mehed ikka üldse ei mõista meid!” ohkas Mariann poolnaeruselt ja ma pidin temaga nõustuma. Täielik klišee, ma tean, aga ega me ise ka alati rahul ole, et naine olla nii keeruline on.

Näiteks tõi Mariann olukorra oma suhtest, mis ajas mind hüsteeriliselt naerma, sest ta oleks samahästi võinud rääkida minust.

On üks neist tavalistest argipäevaõhtutest. Mees istub arvutis, naine vaatab telekast romantilist komöödiat. Stseen on täiesti tavaline – meest antud film ei huvita, pealegi ootavad tööasjad tegemist. Kõik on kõige paremas korras. Aga mida edasi film kerib seda tigedamaks naine läheb. “Kurat,” mõtleb ta. “Miks minu mees selline ei ole? On tal siis raske vahepeal mulle lilli tuua või romantiline õhtu korraldada? Istub seal oma arvutis, isegi filmi ei kõlba minuga vaadata!”

Naine ristab rinnal käed, jalg hakkab nagu iseenesest närviliselt vastu maad toksima. Mees virgub tööasjadest, heidab pilgu diivani poole ja kohkub. Naine on ju silmnähtavalt kuri!

“Kallis… Mis viga?” pärib mees ettevaatlikult. Seda kehakeelt ta juba tunneb – ees on miiniväli, läheneda tuleb aegamisi.
“Ei midagi!” puhiseb naine pilku telekalt tõstmata, kus Brad Pitt parasjagu millegi eriti ägedaga tegeleb. Millegagi, millega tema oma mees iialgi ei tegeleks. Kurat küll! No miks ta ei võiks na-atukenegi romantilisem olla!
“Aga miks sa siis…” küsib mees.
“Ei noh! Tore on, et sul isegi mu kõrval istuda ei kõlba!” sisistab naine. Mees – täiesti õndsas teadmatuses, et ta üldse midagi valesti on teinud – tõuseb ja istub naise kõrvale. Püüab panna käe naise õlgade ümber, aga too raputab selle maha.
“Kullake, mis siis lahti on?” proovib mees uuesti, aina rohkem segadusse sattudes. Teleekraanil suudlevad peategelased parajasti vihmas ja naine käratab: “Nojah! Isegi musi ei kõlba mulle anda!”

Ja kui mees üritab seda teha, kähvab naine: “Ma ei taha su haletsusmusi!”

Tuleb tuttav ette? Mulle küll tuli. Muidugi naersime me pisarateni, kui sellest rääkisime, aga tegelikult just nii suhted vahepeal toimivadki. Mees on õndsas teadmatuses, mida naise aju parasjagu kokku keedab. Ja naine – saades ratsionaalsel tasandil väga hästi aru, et mehele tuleb otse öelda, mis häirib, sest mõtteid ta lugeda ei oska – võib ikkagi end täiesti sõlme keerata probleemide pärast, mis eksisteerivad vaid tema peas.

Ükskord, kui mulle jälle tundus, et mu elus on juhtunud eelkirjeldatule sarnane episood, kurtsin ma muret Naabrinaisele. “Ma saan aru küll, et ma käitusin natuke ebaadekvaatselt,” hakkasin ma ütlema, mille peale Naabrinaine mind katkestas ja ütles: “Sõbrake. Sa ei käitunud ebaadekvaatselt. Sa käitusid nagu naine ja see on täiesti normaalne. Sa ei pea sellepärast vabandust paluma!”

Hiljem, kui ma öeldu üle järele mõtlesin, hakkas see aina enam loogilisem tunduma. Miks tänapäeval tembeldatakse Scarlett O’Hara histrioonilise isiksusehäirega inimeseks? Miks tänapäeval pole enam okei olla Naine suure algustähega, vahepeal käituda ebaratsionaalselt või tunnetepõhiselt? Miks nõuavad moodsad mehed meilt, et me oleksime moodsad naised – ehk siis sisuliselt mehed? Miks on meile keelatud väike tujutsemine? Kuhu on jäänud komme meestel pärast suhtepahandusi lilli tuua, isegi juhul, kui nad ei olnud tegelikult tülis üldse süüdi?

Ma olen kindel, et kui väga mehed ka meie naiseks-olemise pärast pead ei valutaks, on see tegelikult üks neist asjadest, mis meid, naisi, nende jaoks nii vastupandamatuks teeb. Ja me ei peaks selle pärast piinikkust tundma. Olgem vahepeal natuke ebaratsionaalsed, natuke naised. See on ju tegelikult täiesti okei!

6 Comments


  1. Ju ei ole piisavalt mehiseid eksemplare kelle kõrval saaks end tõelise naisena tunda.

    Vasta

  2. Jajah, blabla, vaja on TÕELIST MEEST ja siis sina saad tõeline naine olla jm klišeed.

    Vasta

    1. Mitte lihtsalt klišee, vaid isegi üsna lapsik tekst. Keeldun uskumast, et kolmekümnesed naised sedaviisi mõtlevad ja räägivad. Kui Delfi naisteka sihtgrupp on puberteedieas tütarlapsed, siis on arusaadav muidugi sellise loo üllitamine.

      Vasta

  3. Ma täna just mõtlesin sellel, et kuidas muudkui soovitatakse kodurahude huvides- ütle otse välja, mis sa soovid või mis sind häirib, sest mehed ei ole mõtetelugejad jne. Ka mehed ise kordavad seda ninatargalt. Nad teevad seda seepärast, sest nad on üsna veendunud- naine ei hakka neile kunagi midagi otse välja ütlema ja tänu sellele ei pea nad ka kuidagi pingutama või midagi teisiti tegema hakkama.
    Mina olen praktiseerinud otse väljaütlemist, isegi kui need palved on endalegi vahel piinlikud, nagu nt. “palun pese oma hambaid tihedamini kui korra päevas, sest sa teed suitsu ja tõesti ühest korrast ei piisa, rõvedaks kisub”. Jube piinlik, eks… aga nagu hane selga vesi. Hästi, teist korda ka tuletad meelde ja siis näitad ust. Nukker.,

    PS.

    Vasta

  4. Ma ei tea küll kedagi, kes peaks tiksuva kellapommi sarnast naist “vastupandamatuks”. Kui siis ehk “pandamatuks”.
    Nagu elu näidanud, saab mehel sellisest naisest kiiresti siiber.

    Vasta

  5. No kust see järeldus nüüd tuli, et mehed ei tahaks justkui, et me naised oleks? Naised ise arvavad, et mehed arvavad… Aga mees on sellestki ilmselges teadmatuses. Ja pärast on rõõmus, et sai ära leppida :-).

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga