unedest, jälle (ja natuke progandimahlast)

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Kui Mallu kirjutas siin ükspäev sõna ja mõtte jõust, siis mina usun sügavalt unenägudesse. Õigemini, ma näen väga palju ja värvikaid unenägusid, eriti viimasel ajal, aga vahepeal on teistmoodi uned. Need uned on sellised, et sa ärgates tunned, nagu polekski maganud ja TEAD oma hinges, et need tähendavad midagi. Et on midagi, millega sa diilima ja tegelema pead.

Kunagi olid mul korduvad ja kohati kohutavad unenäod oma kadunud vanaemast-vanaisast. Ma vist pole seda kunagi kirjutanud, aga kui mu vanaema 2005. aastal raskelt haigeks jäi, oli ta pikalt kodus voodihaige. Ma elasin siis juba Ropkas ja üksõhtu käisin enne linnaminekut sealt läbi. Mäletan, et see oli aeg, kui olin just saanud Rohelisse Väravasse oma esimese esikaane ja proovisin talle seda uhkusega näidata, aga minu armastavast leebest vanaemast oli järel ainult vare. Teda ei huvitanud miski, ainult oma haigus (vähk, kõikjal, lõpuks, nagu vähiga ikka kipub minema).

Tol õhtul kuulsin ma, et vanaisa, vana koorihunt ja pillimees, oli pikalt oodanud, et saaks minna ühele kooriesinemisele. Ta oli kuid ja kuid haiget vanaema põetanud ja ootas pikalt seda, et saaks korrakski välja, teha midagi, mis tooks natukenegi rõõmu sellesse kohutavasse argipäeva, kus sa pead vaatama, kuidas su eluarmastus su kõrval kuhtub.

Muide, mu vanaema polnud elus ühtegi suitsu tõmmanud, vanaisa oli aga kõva suitsumees vaat et lõpuni välja… Aga see süütunne, see on juba eraldi teema.

Ühesõnaga, selgus, et vanaema oli keelanud vanaisal tol õhtul välja minna. Issand, kus ma vihastasin! Kuidas saab olla nii isekas! Su haigus on homme ka siin, ema-kasuisa on ju ka kodus, sa ei ole üksi – MIS takistab sul korra oma armastatud mehele vastu tulemast?

Ma vihastasin, solvusin, läksin Birxi ja Tannuga Maailma istuma ja sel õhtul rääkisin ma esimest korda oma vanaema haigusest. Pikalt, valuliselt, vihaga. Sest ma olin VIHANE. Tema suremine tegi vihaseks, see valu tegi mind vihaseks ja kõige rohkem tegi mind vihaseks sureva inimese isekus. Kuhu oli jäänud mu Maailma Parim Vanaema?

Hommikul helistas ema ja ütles, et vanaema ei ole enam…

Ma ei suutnud seda kõike endale pikka aega andestada. Ta suri nii, et ma olin ta peale vihane! Ma ei saanud talle korralikult headaegagi öelda… Mäletan, kuidas kõndisin sel imekaunil 2005. aasta oktoobrikuu sügisel läbi Tartu kuldsete parkide, pooleldi unes. Lugesin suvaliste pargipinkide peal Carrolli “Alice in Wonderlandi” ja püüdsin hoomata, mis on juhtunud.

Kevadeks oli läinud ka mu vanaisa. Kuhtus, andis alla, suri. Ka vähki. Väga kiiresti, aga rahulikult. Mäletan, et ütlesin veel talle – ta oli voodis, vaatas mulle oma surevate silmadega otsa – “Ma saan aru. On võimatu edasi elada, kui pool su südamest on läinud…”

Ja siis nad hakkasid mu unedes käima. See oli alati pooleldi reaalsus, pooleldi uni. Eriti hull oli asi 2006. aasta sügisel, kui taas koju kolisin, elades samas toas, kus vanaisa suri. Ma nägin kõike alati nii selgelt, et silmi lahti tehes läks uni edasi – kõik oli ju sama, mööbel ja seinad ja tapeet ja see vana sektsioonkapp.

Nad käisid ja kummitasid ja ma ei osanud olla. Lõpuks lahenes vist asi nii, et me rääkisime emaga väga-väga pikalt. Ema andis mulle omalt poolt andeks. Mina endale veel ei suutnud.

Kuni 2011. aasta kevadel, vahetult pärast seda kui Milaga olime haiglast koju jõudnud, tuli vanaema mulle jälle külla. Kõhutas köögiaknal, nagu ta seda ka Pargis alati tegi, ja ma tulin tagatoast, laps kätel, ja tahtsin talt küsida, et kuidas talle meeldib ja kas… Ja KÕIKE tahtsin küsida. Aga ta vaid vaatas ja siis ma ärkasin üles ja TEADSIN, et me oleme rahu teinud.

Lõpuks nägi ta oma esimest lapselast ja lõpuks on ta mulle andeks andnud.

Ja nüüd olid mul sarnased uned. Needsamad kolimise omad. Ma tunnetasin väga hästi, et see on kõik see halb energia, mis ma olen oma asjadega Nõmmelt kaasa toonud, see on see, mis mind kummitamas käib. Ja püüdsin leida viise, kuidas edasi liikuda, kuidas energiad liikuma saada.

Ning juhtus midagi imelist, mis on liiga isiklik (ja võibolla natuke imelik), mida siin jagada, aga… Mu vanaema tuli mulle appi. Ma TUNDSIN teda, ta oli siin, kallistas mind ja ma tean, et ta aitab mind.

Pärast seda? Unenäod on 100% teised. Tavalised saikounenäod, aga sellised, et ärkad üles ja naerad enda üle. Nice try, kujutlusvõime!

Noh, välja arvatud tänane hommik, kus ma ärkasin selle peale, et nägin unes, et ma metsikult oksendasin ja sain aru, et peangi oksendama. Ma pole elus nii palju vist oksendanud nagu täna hommikul.

Muide, et te teaks – kõige parem asi, mida välja oksendada, on porgandimahl.

YOU’RE WELCOME.

2 thoughts on “unedest, jälle (ja natuke progandimahlast)

  1. Kadi

    Minus tekitas see (suurepäraselt kirjutatud) postitus tohutult igatsust. Igatsust selle tunde järgi, et no oleks mul kas või see kurbus ja lein, sest need tulenevad ju ilusatest aegadest, mälestusest. Mina aga peaaegu et ei mäletagi oma vanavanemaid ja olen seetõttu alati tundnud, et mind oleks justkui röövitud. Mul on küll ilusaid jutte ja teiste inimesi meenutusi, aga see pole sama.

  2. Zippy

    Daki, ma ei ole varem kommenteerinud (küll aga lugenud), aga vanavanemad on mu hell koht, minu omad on mulle kõik ja ma ei suuda ette kujutadagi, kui midagi juhtub…Sinu postitus oli ilus ja nii valus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.