Daily Archives: 5. dets. 2013

Kolmkümmend üks kuud

Kooskasvamine 2 kommentaari

in a booth

Mu kallis väike päkapikk,

kolm päeva tagasi said sa kahe aasta ja seitsme kuu vanuseks. Meie päevad on natuke kaootilised, ehk liiga kaootilised, aga ma lohutan end sellega, et see on mööduv etapp ja et uuest aastast saad sa ehk juba lasteaeda.

Siis muutub elu juba kardinaalselt.

Sul on lapsi muidugi enda ümber vaja, mul on teinekord sinust nii kahju, et sul on selline loll ema, kes peab KOGU AEG tööd tegema. Ja ma pean tegema kogu aeg tööd seetõttu, et ma saan kodus olles seda nii vähe ja katkendlikult teha, mis tähendab, et töö ei saagi kunagi otsa.

Ja ma ei taha olla see ema, kes peab kogu aeg tööd tegema.

Ma tahan olla see ema, kes tantsib sinuga köögis, kui ta süüa teeb. Ma tahan olla see ema, kellele sa vanniparti kasutades vannis ootamatu veerünnaku teed. Ma tahan olla see ema, kelle otsas sa ronid niikaua, et emal on juba vaikselt kopp ees, et keegi ahvike pidevalt ta seljas elab. Ma tahan olla see ema, kellega koos sa voodil hüppad. Ja see ema, keda sa videokõnede ajal naerda kilgates kiusad, nii et see ema peab OMA emale hüüdma: “Emme, Mila kiuuuuuuuusab!”

(Mille peale su vanaema vastab naerdes: “No te kiusate ju koguaeg üksteist ja naerate selle peale nagu hullud…”)

Ma tahan olla see ema, kellele sa teed lõunaunele minnes pai ja ütled: “Tudu hästi, emme.” Ja ma tahan olla see ema, kes jääb sinuga tänaval seisma, et uurida, kuidas pannakse viiekorruselisele majale lamekatust või see ema, kes seletab sulle, mis on patsuti ja milleks seda kasutatakse. Tahan olla see ema, kes sinuga tänaval võidu jookseb, ikka käest kinni, sest mis võidujooks see muidu oleks! Tahan olla see ema, kes jaksab sinuga pool tundi enne väljaminekut riideid valida. Tahan olla see ema, kellega sa tahad õhtuti lõputult raamatuid lugeda, või see ema, kes mängib sulle kallikoletist. Tahan olla see ema, kellega koos sulle meeldib seintele joonistada kasse ja kirjutada laulusõnu. Tahan olla see ema, kellega koos sa jõulutulesid imetled ning see ema, kellega sa koos igatsevalt õhkad: “Varsti ongi jõulud…”, ise täpselt aru saamata, mis need jõulud on – aga aimates, et need on midagi väga erilist…

Ja ma tahan olla see ema, kes selle peale, kui taksojuht sinu leelotamise peale raadio megavaljuks keerab, sinuga hoopis raadiole kaasa hakkab laulma ning takso tagaistmel sellise tantsupeo korraldab, et sa ainult rõkkad naerda ja vaene taksojuht ei ütle hiljem meile head aegagi.

Ma ei tea, kas ma olen see ema. Olen, aga… ma olen kindlasti ka teinekord teistsugune ema. See, kes teeb tööd, see, kes sunnib sind magama kui sa ei taha magada, see, kes teinekord ei viitsi ja koguaeg on väsinud, väsinud, väsinud… Ma olen see ema, kes pidevalt läheb tööle või kooli, see ema, kes, peab kirjutama siis, kui sina tahad “Charliet ja Lolat” vaadata. See ema, kes sõidab trolliga linnast sulle hoidja juurde järele siis, kui juba on liiga pime, on hilja ja õhtusöögiks on eelmise päeva soojendatud supp, sest kohe ongi uneaeg käes.

Aga praegu ma olen see ema, kellele sa üritad klotsi suhu mahutada ning kes kohe hakkab sulle frikadellisuppi tegema.

Sest, sa mu väike päkapikk, ma arvan, et täna on meil mõlemal frikadellisupi isu.