Monthly Archives: detsember 2013

aasta 2013 küsimustes

hoomamatu 6 kommentaari

Vahepeal on mul tunne, et kõik vastused on olemas, et enam küsimusi polegi järele jäänud. Aga siis saan aru, et see on vaid väär hetketaju, sest kohe järgmisel momendil teeb elu käänaku ja sul on taas palju rohkem küsimusi kui vastuseid.

Aastalõpud on selles suhtes veidrad. Istud kuuse all, vaatad endale hinge ja mõtled, et… Vot siis. Sel aastal selline lugu. Uus ehk tuleb teisiti? Või annab see, milline on aasta viimane päev, ka uuele vastiku sitamaitse juurde? Või loeb siiski see, kellele sa täpselt südaööl otsa vaatad? Kas loeb see, keda kallistad, keda suudled, kellele esimest korda “Head uut aastat!” soovid? Kas annab hoopis tooni see? Või sootuks see, kellelt tuleb see esimene uusaastakõne läbiülekoormatud liinide? Või saab uus aasta tooni esimeselt sõnumilt, e-kirjalt, külaliselt järgmisel päeval?

Või üldse, mis toonid on olnud su selle aasta päevades? Mis värvi on olnud su hommikud? Mis karva on hilisööd, kui akna peal suitsetad ja väljas sajab laia valget lund? Mis lõhna peale sa hommikuti ärkad? Kuidas lõhnab see kael, kuhu vastu oma nina surud? Mis oli su lõppeva aasta lemmikparfüüm? Kust selle ostsid? Või hoopiski, kes selle kinkis?

Kuidas lõhnas kevadtuultes esimest korda kuivanud pesu?

Millisest lõhnast said aru, et kevad on käes? Aga suvi? Millal tajusid oma väikese armsa ninaotsaga, et suvi on lõppemas? Millal tundsid esimest korda õhus talvelõhna? Mäletad seda tunnet, seda, mis oli sõrmeotstes, kui lükkasid lund, seda lund, mis ei sulanud enne juunikuud ja siis tuli vaid viivuks siin aastalõpupimeduses, et taas kaduda? Mäletad, kui mõnus tunne see oli, sõrmed lumesaha pideme ümber pigistatud, soe ja külm samaaegselt?

Millised üldse on su eredaimad mälestused möödunud aastast? Kas oli see paadisõit mööda Doonaud, riesling pokaalis ja sume päike paljaid õlgu paitamas? Või oli see hoopis üks videvikutund diivanil, kaisutades, mitte millestki olulisest ja kõigest olulisest kõige olulisemaga rääkimine? Või hoopiski ehk see õhtusöök sõpradega, see, kus sa lõpuks istusid laua all, pea sõbranna süles ja te naersite end oimetuks? Või siis see kord, kui sõbrad su üle nalja viskasid, nii, et kõigil pisarad silmist jooksid, ning hiljem zombiwalkides lahkusid – ja sa vaatasid, mõtlesid: see ongi armastus? See hetk, kus sa mõtlesid, et kas sulle ka ikkagi kunagi veel eluteel midagi sellist ette veeretatakse? Et saad kellegagi koos läbi elu zombiwalkida?

Või siis on eredaimad hetked – kahjuks – ikkagi kõik need kõige kohutavamad? Need röökimised, need nööked, mõnitused, pilked, anonüümsed kommentaarid ja vihased kirjad? Ahistamine? Vägivald? Terror? See hetk, kui sa istud politseiuurija juures ja küsid: “Palun öelge mulle, mida ma teen, ma ei oska enam midagi teha, palun, aidake mind?!” See hetk, kus sulle öeldakse, et TEGELIKULT sa ei pea kartma, kuula, kullake, mitte keegi ei pea elama nii nagu sina, surmahirmus, üle õla vaadates, sa oled väärt paremat? Nii palju paremat!

See hetk, kus sulle öeldakse, et ära hoia enam suud kinni, vägivald toitub ainult vaikimisest, see hetk, kus sulle öeldakse, et ka vaimne vägivald on vägivald ja… sa ei pea kartma – kas sulle jääb see hetk meelde? Kui eredaim? Või kui kõige vabastavam? Aga kui palju kordi tegelikult sulle seda juba öeldud on, aga ikka sa mõtlesid, ootasid, andsid inimesele aega, sest, noh, tegelikult sa saad ju aru, see on valu, mis paneb nii käituma… Palju oli neid hetki, kus sa mõtlesid, et see õudus ükskord lõppeb, ükskord lõppeb ju kindlasti? Ja siis ta ei lõppenud – aga, mõtlesid sa, küllap ta varsti ikka lõppeb, tuleb veel natuke vastu pidada… Aga miks? Miks mitte varem? Miks sa kartsid? Miks sa hoidsid kinni mälestustest või… millest sa kinni hoidsid? Sellest justkui-stabiilsusest?

Aga siiski, nii palju on ju ka häid küsimusi, mida sa oled endalt sel aastal küsida saanud, kas pole? Mitu korda sind kallistati nii kõvasti, et jah, jällegi, hakkasid õnnest naerma, aga hing jäi kinni ja välja tuli vaid vaikne õnnelik piuksatus? Mitu korda tuli su tütar su juurde, tegi enne magamajäämist musi, silitas pead ja ütles: “Emme, namastan…” Mitu korda sa jälle väikeste sugulaste võrra rikkamaks said? Mitu korda toimusid grandioossed elumuutused su kõige kallimatega, mis raputasid hinge lahti, aga siiski, lõpuks, jõudsid välja õigesse kohta…? Mitu korda sa ärkasid kohvilõhna peale, kuulasid, kuidas ema allkorrusel toimetab, kuulasid, kuidas tütreke teatab: “Mila ärkas!”, kuulasid, kuidas lund ei saja, aga jõulud on siiski…

Mitu korda käisid tünnisaunas? Mitu korda kütsid päev läbi pliiti? Mitu korda käisid jooksmas, mitu korda võistlemas? Mitu korda adusid, et sind ümbritsevad nii fantastilised inimesed, et sa ei saa üldse aru vahepeal, mida sa oled oma elus õigesti teinud, et oled nad kõik ära teeninud? Mitu korda naersid ukse taga nii, et tuppa oli kuulda? Mitu korda mängiti sulle kitarri, mitu lugu sulle kirjutati, mitu lugu ise kirjutasid? Mitu raamatut valmis, mitu läbi lugesid, mitu eksamit läbi kukkusid, mitu positiivsele hindele sooritasid?

Mitu korda seisid auditooriumis lektorina? Mitu korda istusid samas tudengina? Mitu korda suudlesid päikesetõusu ajal linnahalli katusel? Mitu korda eksisid vanalinna ära? Mitu korda eksisid kuskile välismaale? Mitu korda lennujaamas vale eskalaatori peale astusid? Mitu korda avastasid, et istud Amsterdami katusekorrusel ja räägid juttu Julian Assange’i vaat et bestikaga? Mitu korda stand-upi vaatamas käisid ja end hingetuks naersid? Mitu korda leidsid end hiljem peaesinejatega õlut joomas? Mitu korda, mitu korda, mitu korda…

2013, jah, see number ei olnud väga ilus, mitmes mõttes. Ja ometi on asjad kuidagi rohkem paika loksunud. Uude aastasse lähed ikka õhinaga, sest nüüd on selge, terad-sõklad ja kõik muu selline. Sul on su spaidermänid ja supermänid, sul on nii palju, mille eest tänulik olla.

Ja sa elad veel.

Me elame veel.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012)

 

checking it twice

Argielu, Kooskasvamine 6 kommentaari

Pakkisime Milaga kingitusi. Kõik oli fantastiline, Mila oli ülielevuses ja teadis lõpuks täpselt, et see kingitus läheb vanaemale ja see tädi Sikile ja see ‘Obile ja ja ja

Hiljem rääkisin Sikiga.

“Tead, me siin pakkisime kingitusi, nii äge oli…”
“Oot, mis, sa pakkisid Milaga KOOS kingitusi?”
“Nojah, tead, ta oli nii elevil, nii äge jõulutunne on sees ja…”
“Sa pakkisid Milaga koos kingitusi?”
“Nojah, mis on siis?”
“No siis ta ju teab, et need kingitused on teie perest!”
“No ja siis? Muidugi teab, väga hästi teab! Kõik on selge,” pakatasin ma uhkusest oma paljuarenenud tütre üle.
“Daki. JÕULUVANA.”
“…kräpp.”

Ühesõnaga, ma olen ikka totaalne feil. Umbes nagu sel korral, kui ma unustasin Milale midagi sussi sisse osta ja otsustasin siis, et half-assin ja panin sussi sisse ühe mandariini ja õuna.

Hommikul ärkas Mila üles, jooksis sussi juurde, kallas selle sisu voodile ja teatas rõõmsalt: “Ma tean küll, kuhu need käivad!”

…ja viis mandariini ja õuna puuviljakaussi rõõmsalt tagasi.

Feiliväheseid pühi teilegi:)

23

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 22 kommentaari

Mõned päevad on sellised, et sa istud pliidi ees ja teed suitsu ja mõtled, et kurat, ongi terve päev tuli all olnud ja alles nüüd lõpuks on tunne, et kuskil on soe.

Mitte, et füüsiliselt olekski külm olnud, ammu ju juba sai ahi kuumaks ja tuul ka ei puhu otse aknasse, aga vahel kohe on nii külm, nii külm, et see külmus on igalpool, justkui.

Ja siis on sellised päevad, kus väljas on nii pime ja kell pole veel kolmgi. Sa pesed kaks päeva seisnud nõusid ja mõtled nendele jõuludele, kui sa olid 23 ja said kingituseks selle vokkpanni. Sellesama, mida sa praegu pesed. Kõik need aastad, kõik need vokkroad.

Ja sa mõtled, et kuhu kurat see aeg on läinud. Kuhu see aeg läheb? Samamoodi pliidi alla nagu kõik need ajalehed ja reklaamlehed ja puud kuurist, kus alati võiks olla rohkem puid, aga tellida on ju mõttetu, sest sa ei tea ühelgi päeval, kauaks sa siia jääd, kauaks sa seda kohta veel koduks kutsud, millal peab jälle kolima.

Pesed selle vokkpanni ära ja mõtled, et

kurat, tunne on ikka ju, nagu oleks 23. Ainult et nüüd ootad eluarmastuse, karjääri või – mis kurat see oligi, mida sa ootasid, kui sa olid 23? vot, enam ei mäletagi – või kõige selle asemel, mida sa ootasid, kui sa olid 23, nüüd ootad sa oma last koju.

Mõtled, et äkki sinna aeg läkski.

Olid koguaeg suhtes või tülis või suhtes ja tülis, vahepeal oli ju armastus ka, olid jõulud ja abiellumised ja luhtunud abielud ja jälle jõulud ja jälle abiellumised, vahel sinu, vahel kellegi teise omad. Olid koguaeg reisil või kodus, olid koguaeg rase või prerase või postrase. Olid koguaeg depressioonis või olid koguaeg selles seisundis, mis on depressiooni vastand, või siis nende kahe vahepeal. Ja jälle olid jõulud ja abiellumised ja suhted ja tülid ja sõbrad ja vahepeal sa enam ei saanudki aru, mida sa ootasid.

Mida sa ootasid kõik need aastad?

Ootasidki seda õhtut, kuhu oled jõudnud, et pesumasin käib ja päev otsa on tuli pliidi all olnud, ootasid seda, et eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi.

Ootasidki seda õhtut, kus oled päev otsa – ja päevad enne seda – oodanud, et laps jõuaks koju. Ootasidki seda õhtut, kus ta veel ei olnud kodus, aga pelmeenid keevad ja sa unustad nad pliidile ja lõpuks on üks rõve püdel mass ja sa mõtled, et ah, mäletad ju küll, kui ma olin 23, siis ma tegin igal õhtul erinevat rooga, lugesin punkte ja käisin esmaspäeviti kaalujälgijates kaalumas.

Kunagi ootasid sa veel midagi – eksameid, et eksamid läbi saaks, seejärel suve, siis jälle kooli, siis uusi eksameid, siis seda, et arvuti kõvaketas ometi ära ei surek, aga iga kord ta siiski ju suri. Ootasid, et see teatud kursavend ometi sind märkaks, ja kui ta seda tegi, ootasid jälle midagi muud, või kedagi muud, ise ka ju ei teadnud.

Nagu sa praegu teaks.

Ootasid ja ootasid, koguaeg ootasid. Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?

Õige jah, need pelmeenid.

Ikka veel püdel mass.

Siis ootasid, et tuleks ometi välja esimene raamat, ta tuligi, tuli teine ka ja siis nad jäid tulema ja enam ei osanud sedagi nagu oodata, kuidagi tavaliseks sai see ääretu privileeg, et sul üldse raamatud on. Ja tundsid end süüdi. Siis ootasid, et saaks magada, sest sa ju ei maga, kunagi sa ju ka ei maga. Senimaani ootad, et saaks magada ja nüüd saad magada siis, kui last ei ole, aga siis ju ei saa ka magada, sest siis ootad last ja nii ei saa ju magada.

Aga pidevalt ikkagi ootasid jõule ja sünnipäeva ja seejärel maikuud, et saaks sirelitesse pea matta ja olla korraks õnnelik, tunda hetkeks, et sel suvel on kõik teisiti. Siis ootasid, et saaks lõpuks grillima või piknikule, et saaks sõpradega koos naerda. Siis ootasid, et jaanid tuleks, et saaks pere ja šašlõkki ja natuke lollusi teha. Siis ootasid, et oh, oleks ometi need augustikuu sumedad ööd, et saaks kellegagi tähti vaadata ja siis juba hakkasid ootama korraga jõule ja krõbekülma oktoobrikuud, et oleks kuldne ja päikseline ja külm samal ajal, et saaks kanda sõrmedeta kindaid ja et ükskord ikkagi tuleks see lumi ju ka.

Ja lumi tuli, ja tulid jõulud, ja tuli aastavahetus ja jälle sünnipäev ja siis sa enam ei olnud 23, avastasid sa ühel hetkel. Seistes kraanikausi ääres, pestes nõusid, mis iial otsa ei saa, sa ei ole enam 23 ja sa ei oska enam midagi oodata, kui siis vaid ehk seda, et saaks ükskord see õudus läbi ja et sa ei tunneks nii. Et ei tunneks, et tahaks surra ja rõõmust naerda samaaegselt, et ei tunneks, et oled kohe-30 ja pole oma elus mitte midagi saavutanud, kõik, mis sa arvasid, et oled saavutanud on hologramm ja lahustub kohe su ümbert, sest kohe jälle, come new year, pakid sa tõenäoliselt jälle oma asjad ja lähed ja ainus, mida sa oma elus oled saavutanud on see, et sa ei oska kirjutada akadeemilist teksti, sest sa oled loll, ja see, et sul on imetore laps, keda sa ootad koju, sest selline see elu juba on.

“Be patient. Good things come to those who wait,” ütleb silt seinal ja Juri Gagarin naeratab oma teadvat naeratust ja kuigi sa tead, et ta oli alkohoolik ja ta suri nii õnnetult, et ta oli üks õnnetu mees, on ta siiski kuidagi nii mõnus ja turvaline ja su suhe Juriga on püha ja aus ja tema teab kõike, ta teab absoluutselt kõike

sest ta vaatab siit seinalt alla su peale ja näeb

absoluutselt kõike.

päkapikud

Argielu 1 Reply

Üks lahedamaid asju maailmas on vist kellelegi päkapikku mängida. Ainult et… Mila on veel natuke väike, et päkapikkude kontseptsioonist aru saada ning on üsna veendunud, et ju see mina olen, kes talle sussi sisse öösiti asju poetab. Mila kaheaastane tädipoeg on see-eest aga veendunud, et päkapikku mängib nende kass – sest miks muidu ta iga kord nii kahtlaselt seal sussi kõrval aknalaual istub? ÕIGLUSTATUD KAHTLUSED, ütleks ma.

Täna hommikul avastasin, et päkapikk oli Milale sussi sisse muidu väga kenas pakendis kommipaki pannud, ainult et poes suures tuhinas jäi märkamata, et tegu rummikommidega… Õnneks Mila väga ei pettunud, kui tal kommid söömata jäid. Endal oli lihtsalt ülifeil tunne. Superema! Aasta ema! Aasta põllumees ja aasta traktorist – kõik üheskoos ma olen!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

Aga suur oli siis hoopis minu üllatus, kui mõni aeg hiljem Mila kuuse ümber siblides ja kitarri mängides (tal on see uus thing nüüd) kuskilt – ma ei pannud ka tähele, kust – kaks šokolaadi välja võlus. Kaks täiesti ausat šokolaadi, üks oli Bounty ja teine mingi see väiksem, jõuluvanapildiga.

“Kust sa need said?” uurisin, natuke murelikult. Sest, mis? Kas mul on mingi šokolaadi munev jõulupuu? Või olen ma ise lihtsalt totaalselt peast segi ja ei suuda enam meeles pidada, milliseid šokolaade ostan ja kuhu nad poetan?

Või on – OMG – tõesti mängus kasside karvased, kuid see-eest seda kahtlasemad käpad?!

“Päkapikk!” teatas Mila tähtsalt ning sõi mõlemast šokolaadist täpselt poole, andes ülejäänu lahkelt minule.

Mul ei ole isegi õrna aimugi, kust need šokolaadid majja said. Oli see Naabritüdruk, kes eile “kuuske imetlemas” käis? Ruumi, kes hetkel pole kuuske veel näinudki?

Paistab, et praegu tasub mul tõesti päkapikkude teooriat uskuda, sest alternatiiv on, et keegi käib minu selja taga mu elamises ringi ja… ee… poetab veidratesse kohtadesse šokolaadi.

Nojah, aga mures tasub ikka ju olla! Täna šokolaad, mis siis homme? Mandariinid? Kommikotid?

KINGITUSED?!

Kurat, need jõulud on ikka üks kahtlane värk, ma ütlen…

Kolmkümmend üks kuud

Kooskasvamine 2 kommentaari

in a booth

Mu kallis väike päkapikk,

kolm päeva tagasi said sa kahe aasta ja seitsme kuu vanuseks. Meie päevad on natuke kaootilised, ehk liiga kaootilised, aga ma lohutan end sellega, et see on mööduv etapp ja et uuest aastast saad sa ehk juba lasteaeda.

Siis muutub elu juba kardinaalselt.

Sul on lapsi muidugi enda ümber vaja, mul on teinekord sinust nii kahju, et sul on selline loll ema, kes peab KOGU AEG tööd tegema. Ja ma pean tegema kogu aeg tööd seetõttu, et ma saan kodus olles seda nii vähe ja katkendlikult teha, mis tähendab, et töö ei saagi kunagi otsa.

Ja ma ei taha olla see ema, kes peab kogu aeg tööd tegema.

Ma tahan olla see ema, kes tantsib sinuga köögis, kui ta süüa teeb. Ma tahan olla see ema, kellele sa vanniparti kasutades vannis ootamatu veerünnaku teed. Ma tahan olla see ema, kelle otsas sa ronid niikaua, et emal on juba vaikselt kopp ees, et keegi ahvike pidevalt ta seljas elab. Ma tahan olla see ema, kellega koos sa voodil hüppad. Ja see ema, keda sa videokõnede ajal naerda kilgates kiusad, nii et see ema peab OMA emale hüüdma: “Emme, Mila kiuuuuuuuusab!”

(Mille peale su vanaema vastab naerdes: “No te kiusate ju koguaeg üksteist ja naerate selle peale nagu hullud…”)

Ma tahan olla see ema, kellele sa teed lõunaunele minnes pai ja ütled: “Tudu hästi, emme.” Ja ma tahan olla see ema, kes jääb sinuga tänaval seisma, et uurida, kuidas pannakse viiekorruselisele majale lamekatust või see ema, kes seletab sulle, mis on patsuti ja milleks seda kasutatakse. Tahan olla see ema, kes sinuga tänaval võidu jookseb, ikka käest kinni, sest mis võidujooks see muidu oleks! Tahan olla see ema, kes jaksab sinuga pool tundi enne väljaminekut riideid valida. Tahan olla see ema, kellega sa tahad õhtuti lõputult raamatuid lugeda, või see ema, kes mängib sulle kallikoletist. Tahan olla see ema, kellega koos sulle meeldib seintele joonistada kasse ja kirjutada laulusõnu. Tahan olla see ema, kellega koos sa jõulutulesid imetled ning see ema, kellega sa koos igatsevalt õhkad: “Varsti ongi jõulud…”, ise täpselt aru saamata, mis need jõulud on – aga aimates, et need on midagi väga erilist…

Ja ma tahan olla see ema, kes selle peale, kui taksojuht sinu leelotamise peale raadio megavaljuks keerab, sinuga hoopis raadiole kaasa hakkab laulma ning takso tagaistmel sellise tantsupeo korraldab, et sa ainult rõkkad naerda ja vaene taksojuht ei ütle hiljem meile head aegagi.

Ma ei tea, kas ma olen see ema. Olen, aga… ma olen kindlasti ka teinekord teistsugune ema. See, kes teeb tööd, see, kes sunnib sind magama kui sa ei taha magada, see, kes teinekord ei viitsi ja koguaeg on väsinud, väsinud, väsinud… Ma olen see ema, kes pidevalt läheb tööle või kooli, see ema, kes, peab kirjutama siis, kui sina tahad “Charliet ja Lolat” vaadata. See ema, kes sõidab trolliga linnast sulle hoidja juurde järele siis, kui juba on liiga pime, on hilja ja õhtusöögiks on eelmise päeva soojendatud supp, sest kohe ongi uneaeg käes.

Aga praegu ma olen see ema, kellele sa üritad klotsi suhu mahutada ning kes kohe hakkab sulle frikadellisuppi tegema.

Sest, sa mu väike päkapikk, ma arvan, et täna on meil mõlemal frikadellisupi isu.