Tugitoolsilm ja teised

Argielu 7 kommentaari

Ma olen elu aeg olnud de jure prillikandja, de facto aga…

Oot, mul on palju parem avalause! Lubage, ma alustan uuesti.

Nagu te teate, olen ma ühest silmast praktiliselt pime.

(Noh? On ju parem? Ma ÜTLESIN.)

Ja kui ma ütlen “praktiliselt pime”, siis ma mõtlen +3,5 ja pööratud silinder – või midagi. Nimelt on meil isaliini pidi kaasa antud üks “vigursilm”, minul on selleks parem, õel vasak. Ma ausalt öeldes täpselt ei tea, mis mu silmas teistmoodi on, aga parandada seda ei saa – ma pole kohanud klaasi, millega ma selgelt näeks. Näen ainult natuke vähem uduselt.

Kui me olime lapsed, siis pidime me tundide kaupa istuma, tervel silmal lapp peal ja joonistama ajalehepealkirjade o-de ja a-de tühikuid täis. Vihkasin seda, sest ALATI avastasin lappi ära võttes, et see, kus mina arvasin, et on tühik, oli õigest tühikust ikka täiega möödas. Hmm, oodake, ma demonstreerin!

This is how accurate I am. Ma pean isegi õlale toetatavat relva “vale käega” laskma seetõttu. Sest ma NII SAGELI lasen relvadest.

Aga, tuleb välja, et midagi oli sellest kasu ikka ka. Nägema ei hakanud (nagu näha) (pun NOT intended), küll aga ei vaata me kumbki õega seetõttu kõõrdi, sest treenisime nii silmalihaseid. Tuleb välja, et lisaks kõigile muule lihastele peab ka neid treenima – kui su silm otsustab, et ta ei viitsi jännata, viskub tugitooli ja jääb sinna terveks eluks lösutama, lastes teisel silmal kogu töö ära teha. Ilmselt joob õlut ja vahib telekat, kuni vasak silm muudkui rassib.

Kui ma oleks oma vasak silm, annaks ma ammu lahutuse sisse ja koliks kuhugi, kus minu vaeva HINNATAKSE.

Terve noorusaja kandsin kohutavaid plussprille, kus üks klaas oli nagu pudelipõhi ja kõik tegid mu üle nalja – viimati kommenteeriti mu suursilma ja prille, kui ma olin vist 16. Mingi suvaline kutt tänaval. No küll oli tore nii üles kasvada.

Seega viilisin ma prillide kandmisest kuni üks arst leidis, et mind pole mõtet selle “õige” megaplussklaasiga piinata, piisab kui toetada nägevat silma. Nii et nüüd on mul prillid, kus mõlemad klaasid on +0,5 ja nad on fantastilised! Mõlemad silmad on ühesuurused!

No ühesõnaga, sellised lood mu silmaga. Vaatan ainult ühega, ruumitaju vahel on natuke kehv (eriti külgboksi tehes), aga kuna ma pole iial mõlema silmaga näinud, ei oska ma sellest puudust tunda. Mu õde aga otsustas mõned aastad tagasi, et ta tahaks ikkagi teada, what’s all the rage about seeing with TWO eyes. Käis laseroperatsioonide kohta uurimas, mitu korda uuriti teda isegi. Alguses öeldi, et saab küll, miks ei saa! Siis aga leiti, et ikka ei saa. See va silinder või mis ta on. Seda laseriga juba ei pööra.

Kui õde sellega tegeles, kaalusin ka mina tõsiselt… ja siis friikisin auti. Saate aru, mis see tähendaks? Mu AJU peaks end täiesti ümberlülitama, mis tähendab umbes kahenädalast perioodi, kus… Ma ei teagi, mis siis on? Nagu pidev happetripp? Igal juhul tundus see õudne! Õudsem kui mõte sellest, et keegi mu silma laseri suunab. See pole enda aju trikkide kõrval miskit! Ja kõik mu sõbrad, kes laseriga on silmi korrigeerinud, on öelnud, et see pole üldse õudne.

Nojah, nad ei pidanud ju OMA AJU kartma.

Aga kõige tagatipuks on mul tunne, et mulle on väike miinus tekkinud… Mis nüüd saab? Prillid kaela, teised ette – nagu vanasti vanatädil oli? Või need prillid, kus allääres on väike sõõr plussi lugemiseks? GAAAAAH! Õudne!

Nii et äkki peaks uurima, kas miinuse saaks laseriga kõrvaldada? Isegi, kui mu silmad on siuksed vigureid täis? Teeks kena žesti vasakule silmale, näitaks, et ma ikka hindan ta vaeva? Äkki siis veel ei paki asju ja ei jäta mind maha?

Sest kui ta mu maha jätab, jääb mulle ainult tugitoolisilm. No tänan väga.

Hiljem: uurisin veits ja sain teada, et siuke asi pole füüsiliselt võimalik, et oleks korraga miinus ja pluss. A mis värk siis muidu nende sõõrikutega prillidega oli? Ja sellega, et osad prillid on vanuritel “lugemisprillid”? Keegi seletaks ehk?

7 thoughts on “Tugitoolsilm ja teised

  1. triangel

    Noh, minu lugemisprillid on lihtsalt natuke nõrgema miinusega prillid. St kui sul on väga tugev miinus, siis nii kangete prillidega ei ole lihtsalt võimalik lähedale vaadata. Ma arvan, et fotoka objektiive on samal põhjusel nii palju erinevaid – kaugele ja lähedale ja makro ja mikro ja ma ei tea mis veel (aga ma ausalt ei tea). Aga miinus on miinus, ei ole nii, et lugemisprillid järsku +märgiga oleksid.

    Ja kummas silmas sul see miinus tekkis? Sellel tervemal, sellel, mis töötab? Siis äkki on nii, et saad endale prillid, kus parem silm on pluss-märgiga ja vasak miinusega. Aga seda peab ütlema muidugi silmaarst. Kui tasuta järjekorda ei jõua ära oodata, siis mine tasulisse, simadega ei saa jamada. Mina käisin sellises kohas: http://www.silmaarstid.ee, nad on küll natuke hinda tõstnud, aga uuriti mind väga korralikult ja selle eest lisatasu ei küsitud, maksin ainult vastuvõtu eest.

  2. Rebane

    Tegelikult on sinu silmavärgile täiesti nimi olemas – amblüoopia. http://www.amblyopia.ee/mis-on-ambluoopia.html

    Minul sama asi. Ma ühe silmaga näen, kuid ei vaata. Teine peab topeltusin olema. Muidu on suht savi aga kui mingi film tuli kinno ainult ja ainult 3D variandis, siis tekkis küll tahtmine väga halvasti öelda. Ütlesin kah.

  3. lilly

    Minul küll likvideeriti silinder laseroperatsiooniga ära, KSA silmakeskuses. Ja seda juba 7 aastat tagasi. Võib-olla käisid mõnes teises kliinikus, kus ei ole nii vägevaid masinaid?

  4. Triin

    Haa, mulle tundus, et sa minust kirjutad! Ja mul on justnimelt praegu selline prilliklaas ühel silmal, kus on nii + kui – ja silinder ka.

  5. kana

    aga mis sellest lapi- ja prillikandmise mõte oli, kui silm on ikkagi enam-vähem kasutamiskõlbmatu? kas ilma selleta oleks olnud veeeeeeeeel viletsam?

    see tõesti huvitab mind.

Vasta triangel-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.