hädaorutõved

Mul olid pikaks lapsevabaks nädalavahetuseks fantastilised plaanid. Käia kõikides loengutes (ka neis, kus ma peaksin samaaegselt olema kahes erinevas kohas ja mul oli isegi PLAAN, kuidas ma saaksin seda teha) (sisaldas kehateisikut, kloonimist ja parukaid), veeta ülejäänud aja raamatukogudes, jõuda õhtuti näiteks kinno või teha teisi hullumeelseid asju, mida teevad inimesed, kel pole kaht töökohta, magistriõpinguid ja last.

Kõik lõppes sellega, et ma jäin full on haigeks ja olen lihtsalt kaks päeva kudenud ja seejuures olnud täiesti segaduses.

Vaadake, ma isegi ei mäleta, millal ma viimati päriselt haige olin – st SAIN OLLA, mitte ainult ei olnud sunnitud sita enesetundega ikka oma igapäevast oravaratast lippama – ja ma kohe esimese hooga ei osanud mitte midagi pihta hakata.

Kõigepealt uurisin ma, mis nipid tänapäeval moes on, et haigus 24 tunniga võita. Ülekaalukalt soovitati ingverit, mett, sidrunit ja pipraviina. Kuigi mesi mulle teoorias meeldib, praktikas mitte, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja ostsin väikse meega pipraviina. (Olles eelnevalt teel poodi korduvalt oma viimase kirja sõnastuse üle mõelnud, sest oli üsna kindel, et sinna teele ma suren.) Kodus avastasin, et ingver on siiski otsas. Jõin pipraviina, vahtisin sarju, jäin täiesti iseendalegi ootamatult purju (no sest kes oleks võinud arvata, et viinast jääb purju!) ja kebisin magama. Unenäod olid fantastiliselt värvikad, sisaldades mu kunagist MMA-treenerit (kes kirjutab väga oosõmilt, muide, oma blogis tervislikkusest, dieeditamisest ja kaalust, soovitan lugeda), poolikut hiigelrästikud ja Russell Brandi, kes kümme päeva pärast mu sünnipäeva Eestis on.

Okei, ma mõistan, eks tema graafiku juures TA EI SAAGI TÄPSELT ÕIGEKS PÄEVAKS JÕUDA. Ma olen kindel, et ta tegi kõik, mis omalt poolt võimalik.

Ärkasin üles, ikka veel Russelli-uimas, ning sain aru, et MA OLEN SADA KORDA HAIGEM KUI EILE.

Käisin pissil, tegin suitsu (alati tark mõte haigena) (või üleüldse) ja kebisin voodisse tagasi. Magasin igavesti, ärkasin, ikka veel haige, ja hakkasin tõsiselt mõtisklema, et kui kaua see jamps nüüd siin kestab.

Helistasin emale, sest kuigi ma olen peaaegu 30, helistan ma alati emale kui ma haige olen, sest ta on ainus inimene siin maailmas, keda ma sel hetkel vajan.

“Emme! Ma olen NII HAIGE! Surm on põhimõtteliselt silme ees!” kurtsin, demonstratiivselt köhides.
“Äkki sul on bronhiit?”

Woah, way to go, mum! Ma isegi ei olnud arvanud, et see võiks olla tõsisem kui seesama külmetus, mis Milakest siin eelmise nädala lõpus vaevas. Aga natuke asja üle järele mõeldes, olin ma järsku VEENDUNUD, et mul on bronhiit.

“Aga… Ma isegi ei tea, mida ma tegema peaks! Mida haigena tehakse? Kas ma peaks… midagi kuhugi… ee… määrima? Kedagi ohverdama? Keetma mingit… imekeedist?”
“Paratsetamool ja esmaspäeval arsti juurde!” teatas ema süvarahuga.

Nii et nüüd on juba teine päev sisuliselt täiesti raisus, sest ma lihtsalt leban, nuuskan, ägisen ja köhin nagu tuberkuloosihaige kass. Tüütan inimesi fesaris, vahin sarju, vaatan Russell Brandi ja naudin seda, et kuigi ma tunnen end nagu sitahunnik, ei pea ma vähemalt iga viie minuti tagant end püsti ajama, et ühe kaheaastase erinevaid vajadusi rahuldada. Kas ma olen juba rääkinud, kuidas ta ühel hommikul oli maailma kõige nummim ja lasi mul magada? “Emme, sina tudu!”

Mis oli kõik tore ja kena, ta asjatas tund aega niisama voodi ümber ringi, lugedes raamatuid ja ehitades küttepuudest kindlust hunnide vastu. Ainult et iga kahe minuti tagant kõlas: “Emme! Emme!”
“Jah, mis on?”
“Sina tudu!”

Niisiis ei oska ma kuidagi oma süllekukkunud vabadust haige olla ikkagi nautida. Koolitöid tegema ei jõudnud, tööd pole ka teinud peale kirjadele vastamise ja ma kahtlen, et kui ma nüüd täna magama lähen, siis Russell mind ootamas on. Lisaks tahan ma korraga kaisutada nii oma last kui pugeda oma ema kaissu.

SEST MUL ON NII PAHA OLLA JU!

Elu on ikka üks hädaorg, ma ütlen.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga