tänavanurgad

Täna oli selline hetk.

Me kõndisime mööda tänavat, kiirustades. Lapsehoidja ootas, laps ootas, aeg oli üle läinud, auto kaugel. Ja järsku ma näen: pisarates, lõdisev, umbes 8aastane poisike tänavanurgal.

“Kas me saame sind kuidagi aidata?” jäin ma keset autoteed seisma, hetkeks segaduses. Teate ju küll – lapsed, eks, tormad võõrale ligi, jumal teab, mida kahtlustama hakatakse.
“Jah…” nuuksus poiss, ja mu süda murdus koheselt. “Elekter läks ära ja-ja-ja… Ja ma ei saa kellelegi helistada ja… Ja ma nii ehmatasin!”

Otsisime välja oma mobiilid, panime poisile jope selga ja lasime tal oma vanematele helistada.

Tõesti, korraks oli kadunud elekter. Sealt ka, kus meie olime, ja isegi MEIL oli natuke hirmus, kuigi muudel põhjustel. Noh et äkki hakkab alarm tööle ja mis siis teha, sest koodi ei ole ja üleüldse, eks. Elekter kaob, kasvõi hetkeks, natuke on selline raputab-reaalsusest-välja tunne. Ja sel poisil oli eriti raputav. 8aastane, üksinda kodus, ja järsku – litaki! Kaob ainus turvatunne – telekas. Kõneaega pole ja sa ei oska midagi muud teha kui tänavale joosta ja tänavanurgal nutta.

Liiklus kihutas mööda, me seisime seal, ta lõdises ja ma tahtsin teda nii väga kallistada, aga nagu ei julgenud ka, ikkagi võõras laps ju ja nii.

Noh, vähemalt oli jope seljas.

Nüüd.

Jumal teab, kaua ta seal ilma meieta seisnud oleks. Nojah, olgem ausad – ka Jaanus Rohumaa tõttas mööda, korraks seisatas, hindas olukorda ja ilmselt veendus, et poiss saab juba abi. Ja tõttas edasi. Mul oli muidugi natuke piinlik ka, et äkki oleks pidanud selgitama, miks me võõraid poisse tänaval jopedega katame. Aga äkki ta mõistis, et oli just samas olukorras, kus meie hetked tagasi, ja et õnneks me olime seal, hetked tagasi. Kui poleks olnud meie, oleks olnud tema.

Me muidugi teadsime, et elekter on juba tagasi, pakkusime, et äkki räägime ise ta vanematega, aga polnud vaja. Saatsime poisi tuppa, ta näitas elektrikapi ette, selgus, et korgid on sees. Kontrollis – jah, nüüd töötab kõik jälle!

Lühikesest vestlusest selgus, et poisi isa, see, kellega ta rääkis, elab Lasnamäel. Tema ei tule, aga ema tuleb varsti.

Nii me ta sinna jätsime.

See poiss natuke kummitab mind. Ma olen liiga väsinud, et liialt minna neisse põhjustesse, miks, aga ikka kummitab. Mu süda murdub mõttest, et kunagi peaks minu laps niimoodi tänavanurgal nutma, ja samas – kui palju kordi olen mina tänavanurkadel nutnud. Mitte küll äraläinud elektri pärast, aga… Teinekord samasuguste triviaalsete asjade pärast – ja teinekord see üks väike triviaalne asi, see võib tunduda TERVE MAAILM. Kogu su turvatunne kukub kokku, sa oled väike ja õnnetu ja ei oska midagi muud teha, kellelegi helistada ei ole…

Seisad siis seal tänavanurgal.

Tegelikult ma olin enamuse tänasest päevast üsna positiivne. Aga praegu ongi selline mixed emotions aeg, kui palju eri asju on koos, kõik nõuavad hingelt oma ja lõppeks istud südaöösel fesaris, vahid avatud tšätiaknaid, kuhu sa oled kõikjale pannud karjatused, et nii, kullakesed, nüüd on mul LÕPUKS aega suhelda ja mul NII VÄGA oleks vaja…

Ja, noh, tänavanurk.

Aga lõpuks on oktoober ja mul hakkab jälle natuke aega olema. Blogi jaoks ka. Ja mul on nii palju asju, mida ma tahan jagada!

Stay tuned, my loves!

9 Comments


  1. No nii südamlik ja armas ja vana-dakilik postitus, et…Võttis ennastki mõtlema, et noh, tänavanurk. Kõik peavad seal kord seisma. Aga the light at the end of the tunnel on ikka ka lõppude lõpuks olemas nagu sina täna selle väikese poisi jaoks. Siiralt usun, et maailm on tänu sellistele tulukestele palju parem paik. Ja näed, ka sinul läheb oktoobrist elu kergemaks 🙂 Ja jaga siis, palun jaga.
    We’ll stay tuned. Kallid lemmikblogijale!

    Vasta

  2. oh, Daki, sa oled nii armas. aitäh sulle, et sa märkasid poissi 🙂 . tead, kui paljud inimesed kõnnivad lihtsalt mööda. ma olen mitu korda poest selliseid eksinud lapsi leidnud. viimati oli ca 6-aastane poiss, kellel oli ostukäru igasugust nänni täis (mänguasjad, kommid jm). ta seisis keset poodi ja nuttis. mitte keegi ei teinud välja. ma küsisin poisilt, mis lahti on ja pakkusin, et otsime ema üles. jutuajamisest selgus, et ta oli üksi poodi tulnud – ema oli juuksuris. ja no okei, leidsime ema ka lõpuks juuksurist üles.
    aga lihtsalt see, et kui minu laps ära eksib vmt, siis ma küll tahaksin, et keegi märkaks ja aitaks. tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse 🙂 .

    Vasta

  3. Ma hakkasin mõtlema, et ma pole oma lastele vist kunagi rääkinudki, mida võiks teha, kui elekter ära läheb. Üks neist ilmselt ei märkakski seda. Teine helistaks mulle. Kui helistada ei saaks, siis laenaks suvaliselt telefoni ja helistaks ikka mulle või kõmbiks mu tööjuurde (väikelinna rõõmud).
    Aga tegelikult peaks selle teemaks võtma küll.

    Vasta

  4. …mis uue aja maailm see on, kus nutvat lohutust ihkavat last ei tohi kallistada? Mull ei mahu see pähe. Ka lasteaias kurtis kasvataja mulle, et Tristan tahab kalli ja tema ei söanda anda – teised vaatavad ja äkki mulle ikka ei meeldi. What the F?

    Vasta

  5. Jah, mulle jäi ka sama asi silma, nii suur heategu sai tehtud, aga millegipärast polnud v6imalik mingi tagam6tte t6ttu lohutust vajavat väikest poissi kallistada. Kas see on mingi Eesti eripära?
    Kas meil jääb hulk heategusid tegemata, sest jääme m6tlema selle üle, mida teised v6iksid öelda ja arvata?

    Vasta

  6. Ma olen püüdnud seda lahti hammustada, et mida inimesed endast ilmselgelt nõrgema abistamise juures niiväga pelgavad. Daki ja võõra lapse puhul oli muidugi hoopis teistsugune keiss. Mitte see, et inimene näeb ja üldse ei aita. Või näeb ja teeb näo, et ei näe. Või näeb ja peab vajalikuks veel jalaga anda, et see jube olukord temast võimalikult kaugele maanduks.

    See tundub küll ebaloogiline, aga ehk need kaugelt möödasammujad kardavad, et äkki see jama nakkab? (Meenub kohe üks juhtum aastaid tagasi, kus keset Vabaduse väljakut põrkasime kokku ühe hüsteeriliselt nutva, täiesti seosetut juttu ajava, endast sõna otseses mõttes kusagil kaugel väljas viibiva tütarlapsega ja kuidas terve seltskond selle peale instinktiivselt eemalduma hakkas, kui oli näha, et neiu kohe esimese paari vahetatud lause peale aru pähe ei võta.)

    Päris mitme inimese suust olen viimasel ajal kuulnud sellist juttu, et “sinu seitse kõige lähedasemat inimest… arvuta nende keskmine sissetulek… see ongi sinu tegelik keskmine sisstulek…”. Ma ei tea, millist raamatut nad on lugenud, mis sellist asja õpetab. Mingi tõetera seal ju tõepoolest on ehk siis loomulikult kui suhtled valdavalt kuulsate, rikaste ja ilusatega, siis on väga keeruline olla ise täiesti tundmatu kuju, pealegi veel vaene ja kole. Aga võibolla see suhtumine kandubki igapäevaelule üle – kui see asi seal nutab ja on hädas ja ma seda puudutan, siis äkki, kurat, muutun ise samasuguseks?

    Vasta

  7. Carryle vastuseks tahaks öelda, et inimesed kardavad. Kardavad, et äkki nad ei oska või ei saa. See on nii kohutav tunne kui mure lahendamine ei ole aidata üritava inimese võimuses. Seda kardetaksegi.

    Sa Daki oled armas.

    Vasta

    1. jah, nii ongi.
      See ei ole ükskõiksus, vaid hirm omaenda võimetuse eest – sa lähed, sekkud, ja siis kulub mitu tundi su elust ja lõpuks kõnnid minema sama targalt, aga hinges sellevõrra sügavam haav, et püüdsid – aga see oli kasutu. Ja nüüd lähed ära ikka veel katkise inimese ja tema ikka veel katkise olukorra juurest.
      Poleks püüdnud, oleks rohkem kama.
      + Mul nt ei lubatud lapsena hulkuvaid loomi silitada ega toita. Et hakkab järel käima ja värki. Ei tohi anda lootust, kui sul pole plaani lõpuni minna.

      Mitte et ma niimoodi teeks ise, et käin mööda ja ei aita. Enam. Aga olid need ajad küll kunagi.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga