Monthly Archives: oktoober 2013

slowly waking

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 kommentaari

2013-09-11 17.50.48Tere, dakiblogi.

Mina olen Daki. Kirjutan sulle x-ndat korda, aga viimast korda ei suuda meenutada. See oli vist ammu.

Mul on tunne, nagu ma oleks mingist pikast unest ärkamas. Selline une ja reaalsuse vaheline periood tundub olevat. Mida ma septembri ja oktoobri kuu jooksul tegin? Rööprähklesin nagu hull, kaotasin nii ühes kui teises asjas järje käest ja alles esmaspäeva hilisõhtul tõmbasin korraks hinge, sain meeletu köhahoo, luristasin ninaga ja tõdesin, et ma olen paari nädala jooksul TEIST korda haigeks jäänud – aga et õnneks vist on hetkeseis selline, et lõpuks saab keskenduma hakata.

Aga viimased paar nädalat olen ma olnud täiesti rivist ära.

Ma käisin septembris ristimisel ja jäin kirikuõpetajaga juttu rääkima. “Ma tunnen end vahel nii kodutuna,” ütlesin. “Pigem nagu selline… eksistentsiaalne kriis.”

Kirikuõpetaja muidugi arvas, et see tuleb sellest, et mul pole kogudust.

Mõtisklesin selle üle pikalt. Et mul pole kogudust. Ma pole ristitud, ma usun veidraid asju (muuhulgas astraalkehadesse, vaimudesse ja paralleelreaalsustesse) (ja sellesse, et gravitatsioon eksisteerib ainult seetõttu, et me sellesse usume), aga organiseeritud religioonid pole üldse minu teema. Ma olen väga sügavatel masendushetkedel mõelnud, et see oleks tõesti väga tore, kui ma suudaksin Jumalat uskuda ja temast tuge leida. Usklikud paistavad tõesti väga rõõmsameelsed. Neil on pide.

Mina seon oma pidemed harilikult geograafiliste punktidega, kus elavad inimesed, kes minu südame külge on kinnitunud. Ja nüüd olen ma kaotamas pidet Tartuga, linnaga, mis on mulle nii väga oluline, aga tunne on, et käimas on lahkuminek. It’s not you, it’s me, ütleks ma Tartule. I just don’t see future for us, sorry babe.

And it’s breaking my heart.

Ja nagu kõigi vanade suhete lõppemisega, on tulevik siiski ere ja päikseline – uued sidemed tekitavad erutust ja see kerge teadmatus kõditab nii mõnusalt. Kus ma järgmisena armun? Milline hakkab olema Minu Kuressaare?

Ahjaa, sest seal mu südamed nüüd kõik elavad. Ja võimalik, et kunagi mina ka. Siis, kui kool on läbi. Siis, kui firma päriselt on käima läinud ja ei tundu selline “mängiks kontorit mänguraha ja kalkulaatori ja tühjade kaustadega” lapsemäng, mis ta praegu mulle tundub. (Sest kuidas saan MINA mingit… firmat pidada? Nalja teete või? Ma ei oska arvutada, sest ma sageli unustan ära, et number 3 eksisteerib ja ma pean senini guugeldama, et teada saada, mis on neto ja bruto vahe.)

Ja Minu Tallinna armastuslugu mulle meeldib ka. Siin on küll väga palju sellist, mille läbielamist ei soovi ma oma vaenlaselegi, aga need asjaolud pole ehk niiväga linnaga seotud. Või siis, väga paljus ka on. Mul ei ole siit enam kuhugi minna. Mul pole mingit teed “tagasi”. Mind püütakse vähemalt kord nädalas siit linnast minema ajada, aga ma ei lähe. Sest see on nüüd Minu Tallinn. Nõmme on koht, kus jookseb kevadeti paljajalu ringi mu tütar, minu lilleamplites punetab sügiseti Erika ja on ülemise korruse Naabritüdruk, ja Magamistoa Akna Tagused Naabrid (kelle juurde Mila suviti mängima ronib – läbi akna!) ja see suur karvane koer, kes oma käpad aknalauale toetab ja end sügada laseb.

Ja koolitee, mis on uskumatult pikk. Raudtee ja ülelendavad lennukid. Mila parimad sõbrannad. Need kohvikud, kus ma töötan ja need mõnusad üritused ja inimesed, kellega ma kohtun. Avastamata nurgakesed ja liiga tuuline ilm. Melanhooliat tekitavad Kopli-suunalised trammiliinid. K2 vanaka-korter. See imelik vene taksojuht, kelle kohta ma nägin unes, et ta on KGB. Võrkkiiges sinitaeva all kiikumine. Ja need hetked, kui tunned, et sul ON oma kogudus. Väreleva helesinise ekraani taga, vahel ka veiniklaaside taga, vahel tšillikausside taga. Aga ta on, ja ta on käeulatuses

ja kõik õudne saab ka ükskord läbi.

hüvasti, kollane kass

Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Ma pole kirjutama jõudnud mitmel põhjusel, aga need ükski pole olulised.

Oluline on hoopis see, et esmaspäeval jätsin ma hüvasti oma lapsepõlvekoduga.

hüvastiEma pani Pargi tänava müüki juba vist seitse aastat tagasi. Ratsionaalsetel põhjustel: selle ülesvuntsimiseks polnud meil raha, alumisel korrusel elavad parmud ei panustanud ammugi millessegi muusse kui aktiivselt maja mahapõletamise katsetesse ning minu ja Siki elud triivisid Tartust aina kaugemale.

Ostjat leida oli keeruline, just nimetet parmude pärast, sest mis mõtet on uuel perel maja ülemine korrus üle võtta, see korda teha, kui all istuvad sul ikka joodikud, kes lärmavad, eikuidagi tegemistes kaasa ei löö ja pigem saboteerivad kõiki su üritusi.

Lõpuks läks korda ja leiti arendaja, kes oli valmis ootama ja läbirääkimisi pidama, kuniks ka parmud lõpuks alla andsid, pakutud summa vastu võtsid ja…

Edasi läks nagu läks.

Nüüdseks on asjad pakitud ja kui ma pühapäeva öösel garaažilt tulin, oli see viimane kord, kui ma oma lapsepõlvekodus iial ööbin. Ma olin üleväsinud, emotsionaalne, ma ei suuda senini hoomata, kui suur see kaotus on.

Muidugi olen ma õnnelik, et lõpuks asjad liiguvad, ma olen ema ja kasuisa uue alguse üle õnnelik ja elevil. Aga raske on ikka.

Kõik need jõulud, kõik need pulmad, sünnipäevad, matused, lahkuminekud, armumised, aknal istumised, aknale jooksmised, hiilimised, tulemised ja minemised, tagasi kolimised ja ära kolimised… Mis kõik on selle majaga seotud… Neid on palju, nad on olulised, nad on põimitud mu ellu ja jäävad igaveseks minuga.

Ma seisin maja ees, asjad oli pakitud, tegin paar viimast pilti. Kasuisa seisis mu kõrval ja järsku ma ei suutnud, ma murdusin ja hakkasin luksudes nutma.

“Näe, see aken,” osutasin ma käega ülemise korruse poole. Tarbetult, sest kasuisa teab niigi. “Kas sa mäletad, kuidas vanaema alati akna peal kõhutas ja vaatas õue?”
“Jah…”

Ma nutsin ja nutsin, püüdsin end ära rebida, sundida lahkuma. Oktoobripäike oli nii ere ja valus, ilm oli imeilus ja paratamatult meenus mulle oktoobrikuu kaheksa aastat tagasi, kui vanaema läks, et mitte iialgi enam selle akna pealt välja vaadata. Ka siis oli ilm super, vananaistesuvi näis kestvat igavesti ja ma rändasin mööda Tartut, pooleldi unes, püüdsin pargipinkidel lugeda ja aru saada, kuidas selle kaotusega hakkama saada.

Tõde on, et ainult aeg aitab.

Ja uued algused muidugi ka.

On raske kujutleda, et eelmised jõulud jäid meie pere viimasteks, mille pidasime Pargi tänavas. Esimesed jõulud, kui Milakesele tuli päris jõuluvana! Esimesed jõulud, kus meil olid lapsed, minul ja Sikil mõlemal. Ja nüüd on järsku need ka viimased jõulud…

Hüvasti, kollane kass. Ma loodan, et sa saad suurepäraseks uueks koduks paljudele teistele, kes kõik suudavad hinnata, kui eriline on ärgata suvehommikutel ööbikulaulu peale ning oskavad imetleda jõe pealt tõusvat udu, mis aeglaselt üle Karlova katuste kodu poole sõuab.

Meil on nüüd uued kodud.

 

Santa’s Kitchen in the works! #garage48

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Garaaži teine ja kolmas päev on olnud totaalne hullumeelsus. Heas mõttes, muidugi.

Reedel magasin umbes kolm tundi, kimasin hommikul venue‘le kohale, et olla valmis järgmiseks checkpointiks, kus tuli aru anda, kaugele me jõudnud olime. Kõik oli positiivne, näis, et me oleme täiega graafikus ja edasine tuleb smooth sailing.

Oi-oi-oi, mis siis saama hakkas. Kõigepealt selgus, et front end ja back end ei saa omavahel ühendust, mis tähendas, et kood jäi seisma. Ja siis, mentorite abiga, saime aru, et peame alustama täiesti nullist. Erki, arendaja, hindas oma enesetunnet kümne palli skaalal lihtsalt ja konkreetselt: “Miinus üks.”

Mina? Kaalusin enekat.

Siis kaalusin, et äkki ma lihtsalt sõidan minema ja ei tule kunagi tagasi, vahetan identiteeti ja siis leidsin, et ma ei saa ikka seda teha, aga ÄKKI kui ma olen hästi liikumatult paigal, siis keegi ei näe mind ja kõik saab lõpuks korda.

Korda lõpuks saigi. Mõne tunni pärast hindas Erki oma enesetunnet kümne palli skaalal juba kahega, mis on ju optimistlikult kolmepalline tõus!

Vahepeal astusid sisse järgmised mentorid (või  käis see kõik teises järjekorras? Ei mäleta, aju ei tööta üldse enam), kes ründasid mind küsimustega, millest ma ehmusin ja hakkasin kokutama ja ilgelt piinlik oli.

Kogu vahepealse aja mina muudkui helistasin ja tüütasin erinevaid tuntud kokandussõpru, et nad oleks nõus meie demoversioonis kaasa lööma ja juba olemasolevaid oma lemmikretsepte soovitama. Siinkohal suured tänud toidublogijale ja muidu fantastilisele inimesele Juta Raudnaskile Umami.ee-st, muhedale literaadile ja toidusõbrale Aapo Ilvesele, vanale heale sõbrale ja muuhulgas ühele kõvemale Eesti show barmanile Marko Hadele Vabankist ning Merrit Kihole kodurestoranist MerMer, kes kõik olid nõus kiirelt reageerima ja oma maitsvaid retsepte jagama.

Järgmine presentatsioon läks juba rõõmsamate uudiste saatel ja klahviklõbin taustaks, veeres päev öösse, meie testisime õhtu lõpetuseks Marko jagatud jõulukakaod Marianne ja sealt edasi jätkasid disainer Margit ja arendajad Erki ja Ali tõsist tööd, mina võtsin ette sotsialiseerumise lätlastega ja muuhulgas sõitis üks tüdruk madratsiga treppidest alla.

Kogu see üritus on olnud totaalne emotsioonide karussell. Vahepeal oli motivatsioon nii maas, et nimi Satan’s Kitchen tundus äpile palju kohasem. Tänane päev on olnud minu jaoks leebem, meie marketingi spets Vadym Ukrainast võttis presentatsiooni tegemise enda peale  ja mina püüan kuidagi oma aju tööle saada, sest ma olen unustanud täna muuhulgas näiteks:

  • kuidas trepid töötavad
  • kus trepid asuvad, ise trepi ees seistes
  • kuidas uksed töötavad
  • mis mu nimi on
  • kus  ma olen
  • ja umbes miljon korda, mida ma tegema pean

Samal ajal töötab aju täistuuridel, püüdes kuidagi hoomata, millesse ma end mässinud olen ja mis sellest äpist homme või nädala pärast edasi saab. Tööhulk, mis on ees, tundub tohutu – ja ongi seda. Kes selle kõik ära teeb?

Aga nüüd pakivad kõik asju, meie poole on teel president ja jätkub õhtu kõige põnevamaga: lõpp-presentatsioonid, publiku lemmiku valimine ja kõigi muude toredate auhindade (sealhulgas peaauhinna) väljajagamine.

Hoidke meile pöialt!

#garage48 ehk kuidas Daki äppi teeb

Elu väljaspool mulli 3 kommentaari

Kuidagi juhtus nii, et Microsoft küsis, kas ma ei tahaks osa võtta Garage48 naiste eriüritusest ja ikka kohe nii, et mõelgu ma idee ning püüdku see siin 48 tunni jooksul teoks teha.

(Issake, ma alles NÜÜD sain aru, miks selle ürituse nimi just Garage48 on.) (Ja nad arvavad, et ma OSKAN midagi, hahah!)

Idee oli fantastiliselt intrigeeriv. Nagu te teate, meeldib mulle end pidada üsna tech savvy inimeseks, kuigi tehnika mu käes koguaeg puruneb ja on mingi sada häda. Aga ma absoluutselt armastan kogu seda äpindust ja värke ning kui mult küsiti, kas ma tahan ISE olla mingi äpi loomise juures algusest lõpuni, vastasin ma pikemalt mõtlemata jah, mõistmata, et see tähendab mingit päris sürri lapse-logistikat ja üht nädalavahetust, mil ma ei saa teha muud tööd või kooliasju.

Aga siin ma nüüd siis olen.

Nagu näha, on seekord suudetud mu nimega olla eriliselt loovad. (Jah, ma ametlikult kannan veel liitnime.) Ma kujutlen, et keegi, kes neid nimekaarte tegi, mõtles minu nimeni jõudes: “Hmm, tal oli mingi imelik liitnimi, üks oli Lamp ja teine oli mingi veekogu, algas jotiga… No okei, paneme Järv, close enough!”

Senini on olnud muidugi ääretult põnev ja närvekõditav ka. Sest nagu kõik visionäärid, kes tahavad nädalavahetuse lõpuks siit ürituselt töötava äpiga lahkuda, pidin ma kõigepealt oma idee pitchima. 90 sekundit, inglise keeles, let’s do this!

Juhtus harukordne juhus, et ma hakkasin joodud kokast, kohvist, väsimusest ja närvipingest laval VÄRISEMA. Seda pole minuga ikka pikka aega juhtunud. Aga õnneks keegi ei pannud tähele.

 

Post by Garage48.

Mida me siin nüüd siis ehitame? Lühidalt: retseptiäppi. Pikemalt: jõulutoitude retseptide äppi. Veel pikemalt?

Ühesõnaga, minul juhtub sageli see, et kõigepealt otsin ma internetist retsepti, siis pean kuidagi selleks vajalike koostisosade poenimekirja telefoni transportima, seejärel käin poes ja koju tagasi jõudes kasutan toiduvalmistamise juures abivahendina hoopis tahvelarvutit. Niisiis teeme me ühe äpi, mis teeb minu eest kõik selle ära ja on ühes kohas koos. Knihv? Seal saavad olema Eesti traditsioonilised jõuluroad, esialgu suuname oma põhitähelepanu sellele. Idee on küsida retsepte tuntud Eesti kokkade käest ning eriti mõnna saab olema see, et kui sa tahad teada, kui palju sa pead ühe või teise roa jaoks asju ostma, kui sul on tulemas 4, 6 või 13 inimest, siis arvutab äpp sinu eest selle kõik ära.

Ja saadab poenimekirja (kuna me teeme asja Win 8.1 platvormile) SkyDrive’i kaudu su telefoni.

Ehk siis minu peas on jõuluroogade kokaraamat, mille me loodetavasti saame nädalavahetuse jooksul mobiilse rakenduse kujule. Ees on hunnik tööd ja tiim on meil ülikõva –  disainer Margit, arendajad Erki ja Ali ning turunduse ja projektijuhtimisega tulid mind aitama Vadim Ukrainast ja Jane Valgevenest. Nalja on saanud palju, ideed lendavad ja ma usun, et välja tuleb vahva vidin, mis teeb jõuluhooaja mõnnamaks ja põnevamaks neile, kel külla tulemas kimpudeviisi sõpru ja sugulasi ning iga kord ei viitsi sama hapukapsavärki ju pakkuda.

Aga küsimus teile, armsad sõbrad! Andke häid ideid, mis võiks olla rakenduse nimi! Äpp tuleb eestikeelne ja keywords on jõulud, traditsioonilised eestimaised road, kuulsad kokad soovitavad.

Hoian teid arengutega kursis:)

Tugitoolsilm ja teised

Argielu 7 kommentaari

Ma olen elu aeg olnud de jure prillikandja, de facto aga…

Oot, mul on palju parem avalause! Lubage, ma alustan uuesti.

Nagu te teate, olen ma ühest silmast praktiliselt pime.

(Noh? On ju parem? Ma ÜTLESIN.)

Ja kui ma ütlen “praktiliselt pime”, siis ma mõtlen +3,5 ja pööratud silinder – või midagi. Nimelt on meil isaliini pidi kaasa antud üks “vigursilm”, minul on selleks parem, õel vasak. Ma ausalt öeldes täpselt ei tea, mis mu silmas teistmoodi on, aga parandada seda ei saa – ma pole kohanud klaasi, millega ma selgelt näeks. Näen ainult natuke vähem uduselt.

Kui me olime lapsed, siis pidime me tundide kaupa istuma, tervel silmal lapp peal ja joonistama ajalehepealkirjade o-de ja a-de tühikuid täis. Vihkasin seda, sest ALATI avastasin lappi ära võttes, et see, kus mina arvasin, et on tühik, oli õigest tühikust ikka täiega möödas. Hmm, oodake, ma demonstreerin!

This is how accurate I am. Ma pean isegi õlale toetatavat relva “vale käega” laskma seetõttu. Sest ma NII SAGELI lasen relvadest.

Aga, tuleb välja, et midagi oli sellest kasu ikka ka. Nägema ei hakanud (nagu näha) (pun NOT intended), küll aga ei vaata me kumbki õega seetõttu kõõrdi, sest treenisime nii silmalihaseid. Tuleb välja, et lisaks kõigile muule lihastele peab ka neid treenima – kui su silm otsustab, et ta ei viitsi jännata, viskub tugitooli ja jääb sinna terveks eluks lösutama, lastes teisel silmal kogu töö ära teha. Ilmselt joob õlut ja vahib telekat, kuni vasak silm muudkui rassib.

Kui ma oleks oma vasak silm, annaks ma ammu lahutuse sisse ja koliks kuhugi, kus minu vaeva HINNATAKSE.

Terve noorusaja kandsin kohutavaid plussprille, kus üks klaas oli nagu pudelipõhi ja kõik tegid mu üle nalja – viimati kommenteeriti mu suursilma ja prille, kui ma olin vist 16. Mingi suvaline kutt tänaval. No küll oli tore nii üles kasvada.

Seega viilisin ma prillide kandmisest kuni üks arst leidis, et mind pole mõtet selle “õige” megaplussklaasiga piinata, piisab kui toetada nägevat silma. Nii et nüüd on mul prillid, kus mõlemad klaasid on +0,5 ja nad on fantastilised! Mõlemad silmad on ühesuurused!

No ühesõnaga, sellised lood mu silmaga. Vaatan ainult ühega, ruumitaju vahel on natuke kehv (eriti külgboksi tehes), aga kuna ma pole iial mõlema silmaga näinud, ei oska ma sellest puudust tunda. Mu õde aga otsustas mõned aastad tagasi, et ta tahaks ikkagi teada, what’s all the rage about seeing with TWO eyes. Käis laseroperatsioonide kohta uurimas, mitu korda uuriti teda isegi. Alguses öeldi, et saab küll, miks ei saa! Siis aga leiti, et ikka ei saa. See va silinder või mis ta on. Seda laseriga juba ei pööra.

Kui õde sellega tegeles, kaalusin ka mina tõsiselt… ja siis friikisin auti. Saate aru, mis see tähendaks? Mu AJU peaks end täiesti ümberlülitama, mis tähendab umbes kahenädalast perioodi, kus… Ma ei teagi, mis siis on? Nagu pidev happetripp? Igal juhul tundus see õudne! Õudsem kui mõte sellest, et keegi mu silma laseri suunab. See pole enda aju trikkide kõrval miskit! Ja kõik mu sõbrad, kes laseriga on silmi korrigeerinud, on öelnud, et see pole üldse õudne.

Nojah, nad ei pidanud ju OMA AJU kartma.

Aga kõige tagatipuks on mul tunne, et mulle on väike miinus tekkinud… Mis nüüd saab? Prillid kaela, teised ette – nagu vanasti vanatädil oli? Või need prillid, kus allääres on väike sõõr plussi lugemiseks? GAAAAAH! Õudne!

Nii et äkki peaks uurima, kas miinuse saaks laseriga kõrvaldada? Isegi, kui mu silmad on siuksed vigureid täis? Teeks kena žesti vasakule silmale, näitaks, et ma ikka hindan ta vaeva? Äkki siis veel ei paki asju ja ei jäta mind maha?

Sest kui ta mu maha jätab, jääb mulle ainult tugitoolisilm. No tänan väga.

Hiljem: uurisin veits ja sain teada, et siuke asi pole füüsiliselt võimalik, et oleks korraga miinus ja pluss. A mis värk siis muidu nende sõõrikutega prillidega oli? Ja sellega, et osad prillid on vanuritel “lugemisprillid”? Keegi seletaks ehk?

hädaorutõved

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mul olid pikaks lapsevabaks nädalavahetuseks fantastilised plaanid. Käia kõikides loengutes (ka neis, kus ma peaksin samaaegselt olema kahes erinevas kohas ja mul oli isegi PLAAN, kuidas ma saaksin seda teha) (sisaldas kehateisikut, kloonimist ja parukaid), veeta ülejäänud aja raamatukogudes, jõuda õhtuti näiteks kinno või teha teisi hullumeelseid asju, mida teevad inimesed, kel pole kaht töökohta, magistriõpinguid ja last.

Kõik lõppes sellega, et ma jäin full on haigeks ja olen lihtsalt kaks päeva kudenud ja seejuures olnud täiesti segaduses.

Vaadake, ma isegi ei mäleta, millal ma viimati päriselt haige olin – st SAIN OLLA, mitte ainult ei olnud sunnitud sita enesetundega ikka oma igapäevast oravaratast lippama – ja ma kohe esimese hooga ei osanud mitte midagi pihta hakata.

Kõigepealt uurisin ma, mis nipid tänapäeval moes on, et haigus 24 tunniga võita. Ülekaalukalt soovitati ingverit, mett, sidrunit ja pipraviina. Kuigi mesi mulle teoorias meeldib, praktikas mitte, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja ostsin väikse meega pipraviina. (Olles eelnevalt teel poodi korduvalt oma viimase kirja sõnastuse üle mõelnud, sest oli üsna kindel, et sinna teele ma suren.) Kodus avastasin, et ingver on siiski otsas. Jõin pipraviina, vahtisin sarju, jäin täiesti iseendalegi ootamatult purju (no sest kes oleks võinud arvata, et viinast jääb purju!) ja kebisin magama. Unenäod olid fantastiliselt värvikad, sisaldades mu kunagist MMA-treenerit (kes kirjutab väga oosõmilt, muide, oma blogis tervislikkusest, dieeditamisest ja kaalust, soovitan lugeda), poolikut hiigelrästikud ja Russell Brandi, kes kümme päeva pärast mu sünnipäeva Eestis on.

Okei, ma mõistan, eks tema graafiku juures TA EI SAAGI TÄPSELT ÕIGEKS PÄEVAKS JÕUDA. Ma olen kindel, et ta tegi kõik, mis omalt poolt võimalik.

Ärkasin üles, ikka veel Russelli-uimas, ning sain aru, et MA OLEN SADA KORDA HAIGEM KUI EILE.

Käisin pissil, tegin suitsu (alati tark mõte haigena) (või üleüldse) ja kebisin voodisse tagasi. Magasin igavesti, ärkasin, ikka veel haige, ja hakkasin tõsiselt mõtisklema, et kui kaua see jamps nüüd siin kestab.

Helistasin emale, sest kuigi ma olen peaaegu 30, helistan ma alati emale kui ma haige olen, sest ta on ainus inimene siin maailmas, keda ma sel hetkel vajan.

“Emme! Ma olen NII HAIGE! Surm on põhimõtteliselt silme ees!” kurtsin, demonstratiivselt köhides.
“Äkki sul on bronhiit?”

Woah, way to go, mum! Ma isegi ei olnud arvanud, et see võiks olla tõsisem kui seesama külmetus, mis Milakest siin eelmise nädala lõpus vaevas. Aga natuke asja üle järele mõeldes, olin ma järsku VEENDUNUD, et mul on bronhiit.

“Aga… Ma isegi ei tea, mida ma tegema peaks! Mida haigena tehakse? Kas ma peaks… midagi kuhugi… ee… määrima? Kedagi ohverdama? Keetma mingit… imekeedist?”
“Paratsetamool ja esmaspäeval arsti juurde!” teatas ema süvarahuga.

Nii et nüüd on juba teine päev sisuliselt täiesti raisus, sest ma lihtsalt leban, nuuskan, ägisen ja köhin nagu tuberkuloosihaige kass. Tüütan inimesi fesaris, vahin sarju, vaatan Russell Brandi ja naudin seda, et kuigi ma tunnen end nagu sitahunnik, ei pea ma vähemalt iga viie minuti tagant end püsti ajama, et ühe kaheaastase erinevaid vajadusi rahuldada. Kas ma olen juba rääkinud, kuidas ta ühel hommikul oli maailma kõige nummim ja lasi mul magada? “Emme, sina tudu!”

Mis oli kõik tore ja kena, ta asjatas tund aega niisama voodi ümber ringi, lugedes raamatuid ja ehitades küttepuudest kindlust hunnide vastu. Ainult et iga kahe minuti tagant kõlas: “Emme! Emme!”
“Jah, mis on?”
“Sina tudu!”

Niisiis ei oska ma kuidagi oma süllekukkunud vabadust haige olla ikkagi nautida. Koolitöid tegema ei jõudnud, tööd pole ka teinud peale kirjadele vastamise ja ma kahtlen, et kui ma nüüd täna magama lähen, siis Russell mind ootamas on. Lisaks tahan ma korraga kaisutada nii oma last kui pugeda oma ema kaissu.

SEST MUL ON NII PAHA OLLA JU!

Elu on ikka üks hädaorg, ma ütlen.

tänavanurgad

Inimesed ja inimeseks olemine 9 kommentaari

Täna oli selline hetk.

Me kõndisime mööda tänavat, kiirustades. Lapsehoidja ootas, laps ootas, aeg oli üle läinud, auto kaugel. Ja järsku ma näen: pisarates, lõdisev, umbes 8aastane poisike tänavanurgal.

“Kas me saame sind kuidagi aidata?” jäin ma keset autoteed seisma, hetkeks segaduses. Teate ju küll – lapsed, eks, tormad võõrale ligi, jumal teab, mida kahtlustama hakatakse.
“Jah…” nuuksus poiss, ja mu süda murdus koheselt. “Elekter läks ära ja-ja-ja… Ja ma ei saa kellelegi helistada ja… Ja ma nii ehmatasin!”

Otsisime välja oma mobiilid, panime poisile jope selga ja lasime tal oma vanematele helistada.

Tõesti, korraks oli kadunud elekter. Sealt ka, kus meie olime, ja isegi MEIL oli natuke hirmus, kuigi muudel põhjustel. Noh et äkki hakkab alarm tööle ja mis siis teha, sest koodi ei ole ja üleüldse, eks. Elekter kaob, kasvõi hetkeks, natuke on selline raputab-reaalsusest-välja tunne. Ja sel poisil oli eriti raputav. 8aastane, üksinda kodus, ja järsku – litaki! Kaob ainus turvatunne – telekas. Kõneaega pole ja sa ei oska midagi muud teha kui tänavale joosta ja tänavanurgal nutta.

Liiklus kihutas mööda, me seisime seal, ta lõdises ja ma tahtsin teda nii väga kallistada, aga nagu ei julgenud ka, ikkagi võõras laps ju ja nii.

Noh, vähemalt oli jope seljas.

Nüüd.

Jumal teab, kaua ta seal ilma meieta seisnud oleks. Nojah, olgem ausad – ka Jaanus Rohumaa tõttas mööda, korraks seisatas, hindas olukorda ja ilmselt veendus, et poiss saab juba abi. Ja tõttas edasi. Mul oli muidugi natuke piinlik ka, et äkki oleks pidanud selgitama, miks me võõraid poisse tänaval jopedega katame. Aga äkki ta mõistis, et oli just samas olukorras, kus meie hetked tagasi, ja et õnneks me olime seal, hetked tagasi. Kui poleks olnud meie, oleks olnud tema.

Me muidugi teadsime, et elekter on juba tagasi, pakkusime, et äkki räägime ise ta vanematega, aga polnud vaja. Saatsime poisi tuppa, ta näitas elektrikapi ette, selgus, et korgid on sees. Kontrollis – jah, nüüd töötab kõik jälle!

Lühikesest vestlusest selgus, et poisi isa, see, kellega ta rääkis, elab Lasnamäel. Tema ei tule, aga ema tuleb varsti.

Nii me ta sinna jätsime.

See poiss natuke kummitab mind. Ma olen liiga väsinud, et liialt minna neisse põhjustesse, miks, aga ikka kummitab. Mu süda murdub mõttest, et kunagi peaks minu laps niimoodi tänavanurgal nutma, ja samas – kui palju kordi olen mina tänavanurkadel nutnud. Mitte küll äraläinud elektri pärast, aga… Teinekord samasuguste triviaalsete asjade pärast – ja teinekord see üks väike triviaalne asi, see võib tunduda TERVE MAAILM. Kogu su turvatunne kukub kokku, sa oled väike ja õnnetu ja ei oska midagi muud teha, kellelegi helistada ei ole…

Seisad siis seal tänavanurgal.

Tegelikult ma olin enamuse tänasest päevast üsna positiivne. Aga praegu ongi selline mixed emotions aeg, kui palju eri asju on koos, kõik nõuavad hingelt oma ja lõppeks istud südaöösel fesaris, vahid avatud tšätiaknaid, kuhu sa oled kõikjale pannud karjatused, et nii, kullakesed, nüüd on mul LÕPUKS aega suhelda ja mul NII VÄGA oleks vaja…

Ja, noh, tänavanurk.

Aga lõpuks on oktoober ja mul hakkab jälle natuke aega olema. Blogi jaoks ka. Ja mul on nii palju asju, mida ma tahan jagada!

Stay tuned, my loves!