lasteaed, mitte tallinna raad

Vahel olen ma siiralt üllatunud, milline lasteaed mind ümbritseb. Kurat, vanust on juba peaaegu 30, aga ikka teinekord vaatad ja imestad, et kus me oleme, keskkoolis ikka veel või?

Sel korral paneb mind imestama üks tšikk, nimetagem teda Emoks. Käisin eile ühel hästi toredal sünnipäeval, mis ühtlasi oli hooaja lõpugrill. Kõik oli tore, sünnipäevalaps ise ei hostinud, aga lahkelt oli lubanud oma aeda ja grillmajakest kasutada sõbranna, seesama Emo. Facebookis oli event ja puha ning kuna tegu oli mitme sõpruskonna kattumisega, siis näiteks oli see event ja külalistenimekiri väga hea abivahend sünnipäevakingituseks organiseerumisel. Nimelt igatses sõbranna väga õmblusmasinat ja kuna külalisi oli paarikümne kanti, siis leidsime, et tõesti, selle annab ära orgunnida.

Pidu oli kõik kena ja tore, kui meie kambakesi kohale jõudsime, olid kõik juba hoos. Ja kui ma ütlen hoos, siis ma mõtlen, et istusid aiamajakeses viisakalt, näkitsesid vorsti ja salatit ja jõid mullidega punast veini. No siuke viisakas täiskasvanute pidu, sõnaga. Ei mingit lõhkumist või laamendamist või röökimist.

Seda veidram oli, kui me K2-ga mingi hetk vetsus käies aru saime, et mingi kala on. Sünnipäevalaps oli kuidagi eriti närviline ja Emo vist juba bitchis, et issake, nii palju inimesi ikka ja sada häda. Käis mingi vabandamine ja koogutamine, sest ILMSELGELT naudib sünnipäevalaps oma sünnipäeva ju ikka siis kõige rohkem, kui peab sõbranna ees, kes ISE ju peo tema juures korraldamisega nõus oli, vabandama ja roomama. No tõesti, sa nagu ise FB eventist ei näinud, et 20 inimest tulemas on? Või sa kujutasid nagu ette, et 20 näeb reaalsuses välja nagu 5-6? Et nagu milles küsimus täpselt?

K2 ütles imestavalt, et kurat, mõtlesin, et need ajad on juba möödas, kui pidi majas sees vetsus käies teesklema, et pole purjus…

Ühesõnaga, Emo pani oma tujutsemisega kõik end megaebamugavalt tundma, sest koguaeg oli tunne, et me kuidagi isiklikult solvame teda oma kohalolemisega. Kuna pidu pidi südaöö paiku ka lõppema, siis õnneks võtsid kõik siiski üsna tšillilt asja. Emo muidugi aeg-ajalt ilmus ja demonstratiivselt loopis pudeleid prügikotti ja kui kell kutses märgitud lõppajal kukkus, teatas ta muidugi koheselt, et pidu on läbi. Mitte, et me poleks selle aja peale seda juba ise mõistnud… Dziisas küll.

Aga eriti tigedaks ajab mind see, et esiteks ilmselgelt on täna sünnipäevalaps veel õnnetum ja meie ei oska tema lohutamiseks midagi teha. No tõsiselt, täiesti viks ja viisakas pidu oli, Emol nagu polnud põhjust nii närvitseda.

Aga eestlasliku passiiv-agressiivsuse tipp oli muidugi see, et nüüd ta TAGANTJÄRELE KÄNSELDAS FB-S SÜNNIPÄEVA. Nagu mida hekki! Who DOES that?! Mida see žest nüüd andis? Andis seda, et minul kui kingirahakogujal on veelgi raskem need kolm inimest lokeerida, kellel raha andmata jäi (ja keda ma ei tunne ise). Ja andis seda, et vaene sünnipäevalaps, kes end täna niigi nartsult tunneb, tunneb end veel sitemini.

Ja no päriselt, KUI VANAD me oleme? 13 või? Mida hekki nagu, inimesed ei suuda normaalselt käituda? Ja no okei, ma võin mõista, et äkki oli Emol eile sitt päev ja no mind ajaks ka närvi mingi kari võõraid minu aias ja midaiganes (isegi kui olen nad ise sinna kutsunud), aga mida sa, moor, takkajärgi rusikatega vehid?

Tra ausõna noh. Leidub ikka fantastilisi päiksekesi meie ümber.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga