kodud siin ja seal

rongisõidud

Lapsehoiulogistika on päris hullumeelne, isegi nüüd, kui Milal on superhoidja, kes elab lähedal, ja vaikselt on hakanud rütm paika loksuma. Normaalne on see, et õhtul kulub kojujõudmiseks (lapse hoiust toomise ja poeskäimise kõrvalpõikega) kaks tundi vabalt, teinekord rohkemgi. Siis veel otsa tund aega söögitegemist ja vaikselt hakkab tunduma, et kui kool ka õhtuti olema hakkab, olen õige pea tossust nii tühi kui veel olla annab.

Teisalt mõtlesin täna seda, millise laengu TÖÖL KÄIMINE annab. Issand kui mõnus on end vahelduseks valge inimesena tunda, käia kontoris ja suhelda KOLLEEGIDEGA. Jumal, kus ma olin sellest puudust tundnud!

Ja kuigi tüütu, on omad võlud ka päevas nelja-viie-kuue erineva ühistranspordiga loksumisel. Vaatan aknast välja ja mõtlen: see on uskumatu, Tallinn on minu KODU. Mäletan, kuidas see teadmine minuni ühel varasuvisel päeval jõudis, kui Vabaduse väljakule üle pika aja sattusin. Ma olin seda kohta, seda vaadet igatsenud. Neid maju ja kolisevaid tramme, susisevaid trolliliine ja kõhukottidega turiste.

Nõmmel elades ei taju seda nii teravalt, et elad Tallinnas. Nüüd satun linna igapäevaselt ja Tallinn tundub kodusem kui iial varem. Ja kuigi täna järjekordselt istusin vale trolli peale (issand, see ühistranspordisüsteem ja samanimelised peatused, mida on näiteks viis ja kõik asuvad teineteisest poole kildi kaugusel, ajavad mu hulluks!), hakkab isegi liiklemine vaikselt selgeks saama. Noh, ühtekokku neli aastat siin elatud ka (kui “eelmise elu” aeg sisse arvata), oleks ka juba aeg.

Ja siis satun ma Tartusse ning tuleb uutmoodi koduigatsus. Igatsen korraga Nõmmet ja Tartusse tagasi, kuigi seal elamas ennast (enam? hetkel?) ei kujuta. Ja siis rabavad mingid müstilised hetked – näiteks see, kuidas maitseb Pargi tänava vesi. Nii head vett pole kusagil mujal! Kuigi ka kodune kraanivesi on väga mõnus, on Tartu veel igatsuse ja lapsepõlve maitse.

Aga Mila lapsepõlv hakkab hoopis teistmoodi maitsema. Maitseb nagu Sõõrikukohviku pontšikud või Tom Kha supp. Maitseb nagu tädi Ilme tatrapuder ja Naabrinaise keedetud pasteet. Maitseb nagu pühapäevased pannkoogid Liisi juures või hakklihakaste tädi “Neeta” pool. Ja maitseb nagu emme kallistus, kes on päevas kolm tundi ühistranspordis veetnud.

2 Comments


  1. Daki, ma armastan sind 🙂
    Ja sina oled üks põhjuseid, miks ma Tallinnase kolimisest saati veel hulluks pole läinud – sest sinukal on äge ja sinuga on alati äge ja jumal, ma armastan seda, et sa oled mu Naistejuttudesse toonud ja no issand, ma armastan sind lihtsalt, sest sa oled lihtsalt nii oooosõm igatepidi 🙂
    Tallinn, see tähendab minu jaoks päris pirakal osal sind 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga