tabloiditüdrukust firmaomanikuks?

Argielu, Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Tabloid Girl

Lugesin mõni aeg tagasi Sharon Marshalli raamatut “Tabloid Girl” (rääkisin muuhulgas sellest ka viimases Vabakanalis, millest osa võtsin – saadet saab kuulata siit!) (muuhulgas paljastan seal esmakordselt avalikult, miks ma ikkagi kevadel selle annetusnupu siia blogisse lisasin). Seoses taas aktiivselt hetkel ajakirjandusmaastikul tegutsemisega, olen palju kogu selle Eesti vs Briti ajakirjanduse teema üle mõelnud.

Kuna mina olen elu aeg kirjutanud tabloidides või naisteajakirjades (kus on vahel väga palju sarnaseid reegleid klassikalise tabloidiga), räägin ma siin siis “pehme” ajakirjanduse poolest. Marshall kirjutab pikalt ja valulikult sellest, kuidas Inglismaal on praktiliselt võimatu jalga ukse vahele saada. Kuid trügijaid on palju, oi-kui-palju. Nii palgatakse seal praktikante üheks päevaks. 24 tundi, mil sa teed kõige mustemat tööd, pead vastu võtma kõik ideed, mida sulle söödetakse ja need teoks tegema. Kas homme ka tööd on? Ei tea. Kas lugu lehte ka jõuab? Kah ei tea, aga kõik selle nimel ainult elavadki!

See on asi, mis Eestis on väga teisiti. Kogu mu kümne-aastase ajakirjanduskogemuse jooksul on vist ainult kaks-kolm lugu, mis on välja jäänud. Ja seda peamiselt põhjusel, et pole mahtunud või on muu lugu peale tulnud ja siis on juba kadunud asjakohasus. Sellist ületootmist ja ressursiraiskamist, nagu Britis tundub olevat, Eestis küll näinud pole. Pigem on nii, et üks-kaks tublimat reporterit rebivad tööd teha, sageli mitmel rindel ja tehes halturtsi korras lugusid ka muudesse väljaannetesse ning toimetajad kurdavad, et häid reportereid lihtsalt pole kuskilt võtta.

Ma ei tea, kas asi on ehk selles, et meil puudub see sisemine põlemine ja kirg teha tõeliselt mõnusat meelelahutusajakirjandust? Või on asi selles, et Eesti on nii väike? Oh, olen ka mina pärast hommikust koosolekut saanud hullumeelseid töökäske panna üks või teine kuulsus JUST SEDA asja ütlema või temaga lugu välja meelitada. Ja olen saanud rohkem kui kord selle eest ka inimeselt sõimata, keda ma oma rumalate küsimustega tüüdata julgesin. Tõmbad kõrvad lidusse, põhjendad nii hästi kui oskad toimetajale ära, miks ei mätsinud seekord välja ja jood õhtul kaks pudelit veini, sest tunned end kui rämps.

Miks? Sest ei saanud lugu! Mitte seetõttu, et oleks teinud sita loo. (Ma olen paar korda ka halbu lugusid muidugi teinud, see tähendab, et asjad on halvasti välja kukkunud. Siis tunned end ka muidugi nagu rämps. Ja jood ehk pudeli viina.)

Seetõttu ma pole ka kibelenud tagasi reporteripostile, sest see tööstus kahjuks töötab nii. Et müüa ajalehte ja seal olevaid lugusid, on vaja Tuntud Nägu. Alati on vaja kedagi, kellega Müüa Kaant. Neid Tuntud Nägusid on Eestis loetud hulgal ja osa neist ei taha eriti lugusid anda. Nii siis kütad nendega, kes tahavad (või kel on vaja plaati müüa näiteks) ja siis aeg-ajalt püüad valgeid vaalu, kellelt vahepeal ka sõimata saad. Aga õhtu lõpuks peavad kõik osapooled enam-vähem rahule jääma. Tuntud Nägu peaks olema rõõmus, et temast kirjutatakse, sest see aitab tal oma toodet (plaati, raamatut, etendust jmt) müüa. Toimetaja peaks olema rõõmus, et sai loo, mis on äge ja cool ja muuhulgas ka müüb. Ja ajakirjanik on üldiselt siis kõige rõõmsam, kui tal on alles allikas, kes ka järgmine kord ta kõnesid võtab ja kohe pikalt ei saada.

Mistõttu on VÄGA RASKE teha skandaalseid lugusid selle vähese hulga Tuntud Nägudega, kes meil siin on.

Suurbritannias käivad asjad muidugi hoopis teistmoodi, seal ei lööda millegi ees risti ette. Käiakse vahepeal kohtus, vahepeal minnakse ajakirjanikele kallale, aga õhtu lõpuks on enamik Tuntud Nägusid siiski rahul, et neist kirjutatakse, sest nii jõuavad nad miljoniteni. Kes omakorda armastavad või vihkavad neid, aga ei unusta ja ehk ostavad plaadi või raamatu.

Tööstus töötab õlitatult…

Aga mitte meil siin. Eriti.

Mulle väga meeldib teha suuri lugusid: persoonikaid, reportaaže, eksperimente ja tarbijalugusid (see on mu esimene armastus, muide). Mulle meeldib kohtuda uute põnevate inimestega ja pilguke nende maailma heita. Ma poleks elu sees ajakirjandust kaalunud, kui ma oleks Inglismaal sündinud – haiverd pole minus absoluutselt.

Pika jutu mõte on vist see, et ma otsustasin septembris oma firma ära registreerida. Seadustada oma vabakutselisetegevus ja pühenduda sellele, mis mus tõesti kirge ja tuld tekitab: sotsiaalne meedia. Esimene projekt on ka juba töös. Äkki põrun sajaga, äkki ei põru. Aga kaua ma siin seda ideaalset töökohta otsin, kui võin selle ise endale luua.

Ja häid reportereid, ma olen kuulnud, on alati tarvis. Fail safe.

3 thoughts on “tabloiditüdrukust firmaomanikuks?

  1. ritsik

    Õnneks kõikides Eesti lehtedes pole vaja kuulsusi jahtida. Aga reporteriamet kulutab lõpuks ära vist igasuguses töökohas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.