kuidas eestlased ei oska tühja passida

IMG_20130804_222329

Viini taevas ja kaks ülipügatud soengutega põõsatutti

Rääkisime täna sõbrannadega sellest, kuidas eestlased ei oska absoluutselt suve nautida. Meil siin maja ümber pole ka muud terve suvi käinud, kui hommikust õhtuni käib üks rohimine, niitmine, saagimine, putitamine. Eks muidugi, kui sul juba peenrad on, siis tuleb neid ka korras hoida, aga näiteks mulle meeldib minu (pilkude eest varjus) aianurgake, kus pole vaat et kuu ja peale keegi muru niitnud. Ja teate, rohi pole sugugi põlvini! Hämmastav, kes oleks arvanud, et ma EI elagi heinamaal!

Ma ei mäleta, kelle koduteemalist lugu ma lugesin, aga mulle nii väga meeldis, kuidas selle kangelanna rääkis oma aiast. Kuidas talle meeldib, kui see vabalt kasvab, kuidas mõnes kohas moodustab hein lilledega maagilisi kooslusi ja kuidas on selline natuke võlutud muinasjutuaia tunne. Siis sain aru, et ma olen täpselt samast puust tehtud. Muidugi meeldivad mulle kaunilt hooldatud aiad, pügatud põõsad ja sümmeetrilised lillepeenrad ka. Aga MIND võiks kodus ümbritseda selline natuke loominguline loomulik loodusesegadus. Näiteks piparmünt kasvabki mul keset muru täiesti lambikohas (sest seal oli eelmisel aastal maitsetaimepeenar, aga sel aastal enam ei viitsinud).  Kuidagi nii mõnus ja lõõgastav on.

Katkend ühest postitusest, mis mulle minu enda lapsepõlve elavalt meelde tõi:

Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! “Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega.

Lapsena jälestasin ma nii väga, kuidas terve suvi möödus töötamise tähe all. Kõigepealt istusid nädalate kaupa vanaema HIIGLASLIKUS aias ja muudkui korjasid marju nagu mingi loll. Siis ronisid päevade kaupa redeliga kõik kirsipuud läbi, pang nööriga kaelas, ja korjasid herilastega võideldes kirsse.

Sügisepoole veetsid tuhandeid tunde aias ja korjasid õunu, sortides – mis läheb mahlaks, mis komposti, mis lauale söömiseks. Ükskord, mäletan, püüdsime me õega isa üle kavaldada ja panime pangepõhjad kive täis ja siis õunad peale. Lapsearu – jajah, nagu oleks SEE oluline olnud, et panged on täis. Aed oli ju ikka õunu täis ja saadeti meid uuele tiirule, kiites: “Oi, näed, kui tublid. Töötate kiirelt!” Jah, et saaks VEEL rohkem tööd teha.

Kõige haigem asi oli muidugi siis, kui puud tulid. Senimaani vihkan ma seda talvepuudega majandamist (kuigi mulle meeldib kütta). Kõigepealt loopisid puud veoautokasti. Siis sõitsid sihtpunkti. Siis loopisid kastist maha. Ja siis tassisid kuuri. Sületäitekaupa, ikka edasi-tagasi. Pinnud, higi, vaik: täismäng, ühesõnaga.

Täiskasvanuna saad muidugi aru, et mingid tööd on hädavajalik ära teha. Ja ootad aega, mil kas saad piisavalt rikkaks, et palkad kellegi puid laduma või siis ootad, et keegi teine sinu eest selle rõveduse ära teeks. Õnneks pole Nõmmel ÜHTEGI marjapõõsast, no ja kuigi ma olen vist ainult viis korda sel suvel rohinud, on sellest piisavalt looderdatud, et konti pole murdma hakanud.

Sest mulle – hingelt täiesti laiskloomale – meeldib jõledalt suvel tühja passida. Täna käisin jälle Vabakanalis Nokalaata tegemas ja mõtlesin palavas bussis linna loksudes, et kurat, küll oleks mõnna, kui ei peaks ühe päeva mitte midagi tegema. Et saaks lihtsalt tühja passida ja et koguaeg ei oleks mingit andmist. Ses suhtes, ärge saage valesti aru: sotsiaalset elu on kõvasti olnud, kõik hängimised on olnud ülimõnnad. Aga tühjapassimist on lihtsalt liiga vähe olnud. Ja see on minu jaoks ka oluline osa tervest Eesti suvepuhkuse kontseptsioonist. Et on rändomhängi, tšilli ja grilli, minimaalselt tööd, keskmiselt nii Eestis kui mujal reisimist, merd, metsa ja randa, festivale ja konsasid… Aga et on ka seda tühjapassimist. Kui võid süüdimatult terve päeva kodus mitte midagi teha…

Nojah, aga selleks, et süüdimatult passida, peab enne kõik need tuhanded pisiasjad ära tegema. Ja siis juba ongi nädalavahetus läbi ja hakkab jälle töönädal ja reedeks on keel vestil, tahaks juba sõpradega hängida ja siis pressid kõik ülejäänud asjad laupäeva ja pühapäeva…

Ning pühapäeva õhtul avastad, et tühja polegi passinud.

Normaalne täiskasvanud inimese elu vist.

Aga kas ma olen ainus täiskasvanu, kes tahaks vahepeal lihtsalt laiselda? Mm, laisklemine. Mu lemmik.

8 Comments


  1. Tühja passimine ei ole laisklemine. Lakke sülitamise aja olemasolu on elementaarne vajadus, et saada häid mõtteid – olmeküsimustesse mattunud ajju ju enam midagi uut juurde ei mahu.

    Vasta

  2. Ohjahhh….. /ohkab raskelt ja vasakule ära – pesusid masinast kuivatisse laduma ja kuivatist kappi…../

    Vasta

  3. Õnneks mu perekond laseb mul vahel ära kaduda oma katusealusesse tuppa, teen aknad ja rõduukse lahti ja tunnen, kui hea on siin olla. Valge klaari õunapuu oksad on juba rõdule kasvanud, isegi õunad tulevad ise tuppa.
    Vanaema rääkis, et 30dail aastail osati maal ka lõbutseda, külarahvas tuli igal laupäevaõhtul meie poole pilli mängima ja laulma ja pühapäevahommikuti ei tehtud midagi, loomad said muidugi süüa aga põllutööd ei tehtud, sätiti kirikusse minekut ja lihtsalt puhati,
    siis tuli aga sõda ja sotsialism ning (maal)muutusid kõik päevad tööpäevadeks. Lehtla ja õuetoolid ilmusid uuesti meie maakoju alles mõned aastad tagasi, minu lapsepõlv oli samasugune nagu Sul, ainult et enne marjaaega oli veel ka heinatöö. Kuigi ma väga ei mäleta, et see nii hirmus oleks olnud, heinategemine tähendas alati ka veoautokastis sõitmist, heinalakas ronimist jms.
    Puudeteema algas metsast puude langetamisega, sellega kaasnes alati lõke okste põletamiseks, riitaladumine oli puhas fun, sest sai turnida katusealuses.
    Marjakorjamine oli seotud peamiselt metsa ja sohu minekuga.

    Kahjuks elame me sellises kliimas, kus lihtsalt peab rohkem pingutama. Usun, et kui minu esivanemad oleks vähem pingutanud siia Põhjamaale ronimisega ja kusagile soojemasse kliimasse paigale jäänud, oleksime ka meie võinud päevade kaupa siestat pidada.

    Vasta

  4. Minu lapsepõlvesuved olid kah töötegemisi täis. Hommikupoolikud – edasi tuli Suur Vabadus kuni järgmise hommikuni. Pirisesin alguses küll, aga mu kuldaväärt paps ütles otse, et see läheb töökasvatuse kirja, et ma hiljem vajadusel oskaksin. Nagu kool, ainult et eluline.
    Võib olla, et seda elulist töökasvatust sai ühel hetkel minu jaoks natuke liiga palju sest omaette kolides ei suutnud ma aastaid naljalt näppu mulda pista, nautisin, et ei pea kui ei taha.
    Aga. Mingi hetk täiskasvanuelus kui töö- ja olmemured hakkasid õhtuid häirima läksin ja tegin oma aia viimseni korda. Käed käisid ja mõte puhkas. Kõik tööliigutused olid mälus olemas, ei pidanud midagi meelde tuletama. Lihtsalt füüsiline liigutamine värskes õhus ja omaetteoleku aeg ilma ülemõtlemiseta. Ja hiljem puhas vaikne rõõm, kui veiniklaasiga mööda aeda patseerisin ja värskeltniidetud rohu lõhna sisse ahmisin.
    Sellest hetkest alates sain ma kodu/aiatööde vabatahtlikult ja hurraaga tegemise mõttest aru. See ei pruugi olla õudne ja tüütu kohustus, see võib olla hoopis stressimaandaja. Kui mõnuga teha ja mitte üle rabistada.
    Ja viidatud postituses juttu tehtud vastikult maitsevat punasesõstramahlast rääkides.. Kas ei tule pähe, et inimese maitsemeel ajaga muutub? Ma jälestasin lapsena sõstramahlu, eriti musta sõstra oma, sest see lõhnas räigelt kassikuse moodi. Mingi hetk avastasin, et vein nendest maitseb üllatavalt hästi. Veel hiljem avastasin, et mahl maitseb ju ka ülihästi. Ja vat nüüd teen ise. Ja tore on see tegemise protsess.
    Muuseas, mul ei ole stressi. Ka siis ei olnud, kui juhtus sama mis sinul, Daki. Kui jäin üksi kasvatama “tütart ja kahte kassi”. Minu jaoks oli pääseteeks mõõdukas tegutsemine. Aga see peab tõesti mõõdukas olema, ei tohi olla üle jõu käivaid kohustusi vaid see kõik peab olema nagu põnev mäng.

    Vasta

  5. Meil käis ka hirmus tamp ja vile maal ning lapsena mulle ei meeldinud. Hetkel aga mõtlen, et kui meil seda vanaema maavaldust ei oleks ja kõik marjad peaks ise otsma, siis see pole ka nagu see. Maamajandust on muidugi hoolega kärbitud ka ja ei peagi enam kogu suguvõsale orjama aga siiski oma tarbeks keldrisse juurikaid, sügavkülma marju ja maitsetaimi – see mulle siiski meeldib. Vähemalt ma tean, mis on selle kraami taust, kus kasvanud ja kuidas korjatud. Ja kuna mul ei ole see kodu kaugel oma elamisest, tuleb omahind ka olematu.
    Mis ei tähenda, et mulle laiselda ei meeldiks. Vahel on vaja.

    Vasta

  6. Mulle kogu see majandamine tegelikult sobib, ainult et päevad on kole lühikesed. Kui tahta Lillebroriga lugemist õppida ja Unistajaga arvutada ja Jõugu Juhi miljonile ehitusprojektile kaasa elada, Meest esikuremondis abistada ja vahepeal kogu kambaga käia ujumas ja Rakvere linnuses ja raamatukogus, siis jääb ööpäevas tunde puudu. Eile öösel läks õunamoos, mida meil süüakse kilode viisi ja mis on kaugelt parem kui poemoos, purki kell pool kaks, näiteks. Ja koduhoidistega on veel nii, et poe-purgikurki lapsed ei taha, emme tehtud kurk olla palju parem. On ka. Aga nüüd me läheme nädalaks ajaks mere äärde ja jätame tomatid küpsema ja õunad puu otsast alla kukkuma, ämma juures ma laisklen tõepoolest.
    Muruniitmisega on nii, et on küll hirmus romantiline, kui lokkispäine lapsuke kõhuni ulatuvates kõrtes ja õites sumab, aga täiesti ebaromantiliselt tulevad kõrsi mööda taga-aiast ka puugid. Seetõttu on lastele rrrangelt keelatud kõrgesse rohtu minna ja vanemad muudkui vuristavad oma poolt hektarit majaümbrust niidukiga puugivabaks. Selle töö peale võtaks otsekohe kellegi teise, kui oleks kedagi teist võtta ja raha, mida palgaks maksta. Jõugu Juht küll eile nurus, et ta tahab niidukijuhtimisõigust, aga kaheksaselt on ikka vara veel.
    Vähemalt kartulite kasvatamisest me keeldume kategooriliselt ja kannatame, hambad ristis, kõigi vanemapoolsete sugulaste ja tuttavate hämmeldunud-taunivaid häälitsusi teemal “aga teil on ju maad küllalt, kartulid peavad ikka omal olema”.

    Vasta

  7. Lisaks sinu kirjeldatule igasuvine heinategu- no oli tüütu, pärast kõik sügeles ja valutas. Nüüd, kui suvepuhkusel Eestis käin, on näiteks maakodu marjaaed puhas nauding, korjad põõsast põõsasse ja mõtled omi mõtteid või jutustad kaaskorjajaga. Samas muude maatööde ja puude kohapealt… ma olen mugav ja laisk korteriinimene(sündinud ja kasvanud maal).

    Vasta

  8. I was suggested this blog by my cousin. I’m not sure whether this
    post is written by him as no one else know such detailed about my problem.
    You’re amazing! Thanks!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga