IMG_20130804_222329

Viini taevas ja kaks ülipügatud soengutega põõsatutti

Rääkisime täna sõbrannadega sellest, kuidas eestlased ei oska absoluutselt suve nautida. Meil siin maja ümber pole ka muud terve suvi käinud, kui hommikust õhtuni käib üks rohimine, niitmine, saagimine, putitamine. Eks muidugi, kui sul juba peenrad on, siis tuleb neid ka korras hoida, aga näiteks mulle meeldib minu (pilkude eest varjus) aianurgake, kus pole vaat et kuu ja peale keegi muru niitnud. Ja teate, rohi pole sugugi põlvini! Hämmastav, kes oleks arvanud, et ma EI elagi heinamaal!

Ma ei mäleta, kelle koduteemalist lugu ma lugesin, aga mulle nii väga meeldis, kuidas selle kangelanna rääkis oma aiast. Kuidas talle meeldib, kui see vabalt kasvab, kuidas mõnes kohas moodustab hein lilledega maagilisi kooslusi ja kuidas on selline natuke võlutud muinasjutuaia tunne. Siis sain aru, et ma olen täpselt samast puust tehtud. Muidugi meeldivad mulle kaunilt hooldatud aiad, pügatud põõsad ja sümmeetrilised lillepeenrad ka. Aga MIND võiks kodus ümbritseda selline natuke loominguline loomulik loodusesegadus. Näiteks piparmünt kasvabki mul keset muru täiesti lambikohas (sest seal oli eelmisel aastal maitsetaimepeenar, aga sel aastal enam ei viitsinud).  Kuidagi nii mõnus ja lõõgastav on.

Katkend ühest postitusest, mis mulle minu enda lapsepõlve elavalt meelde tõi:

Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! “Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega.

Lapsena jälestasin ma nii väga, kuidas terve suvi möödus töötamise tähe all. Kõigepealt istusid nädalate kaupa vanaema HIIGLASLIKUS aias ja muudkui korjasid marju nagu mingi loll. Siis ronisid päevade kaupa redeliga kõik kirsipuud läbi, pang nööriga kaelas, ja korjasid herilastega võideldes kirsse.

Sügisepoole veetsid tuhandeid tunde aias ja korjasid õunu, sortides – mis läheb mahlaks, mis komposti, mis lauale söömiseks. Ükskord, mäletan, püüdsime me õega isa üle kavaldada ja panime pangepõhjad kive täis ja siis õunad peale. Lapsearu – jajah, nagu oleks SEE oluline olnud, et panged on täis. Aed oli ju ikka õunu täis ja saadeti meid uuele tiirule, kiites: “Oi, näed, kui tublid. Töötate kiirelt!” Jah, et saaks VEEL rohkem tööd teha.

Kõige haigem asi oli muidugi siis, kui puud tulid. Senimaani vihkan ma seda talvepuudega majandamist (kuigi mulle meeldib kütta). Kõigepealt loopisid puud veoautokasti. Siis sõitsid sihtpunkti. Siis loopisid kastist maha. Ja siis tassisid kuuri. Sületäitekaupa, ikka edasi-tagasi. Pinnud, higi, vaik: täismäng, ühesõnaga.

Täiskasvanuna saad muidugi aru, et mingid tööd on hädavajalik ära teha. Ja ootad aega, mil kas saad piisavalt rikkaks, et palkad kellegi puid laduma või siis ootad, et keegi teine sinu eest selle rõveduse ära teeks. Õnneks pole Nõmmel ÜHTEGI marjapõõsast, no ja kuigi ma olen vist ainult viis korda sel suvel rohinud, on sellest piisavalt looderdatud, et konti pole murdma hakanud.

Sest mulle – hingelt täiesti laiskloomale – meeldib jõledalt suvel tühja passida. Täna käisin jälle Vabakanalis Nokalaata tegemas ja mõtlesin palavas bussis linna loksudes, et kurat, küll oleks mõnna, kui ei peaks ühe päeva mitte midagi tegema. Et saaks lihtsalt tühja passida ja et koguaeg ei oleks mingit andmist. Ses suhtes, ärge saage valesti aru: sotsiaalset elu on kõvasti olnud, kõik hängimised on olnud ülimõnnad. Aga tühjapassimist on lihtsalt liiga vähe olnud. Ja see on minu jaoks ka oluline osa tervest Eesti suvepuhkuse kontseptsioonist. Et on rändomhängi, tšilli ja grilli, minimaalselt tööd, keskmiselt nii Eestis kui mujal reisimist, merd, metsa ja randa, festivale ja konsasid… Aga et on ka seda tühjapassimist. Kui võid süüdimatult terve päeva kodus mitte midagi teha…

Nojah, aga selleks, et süüdimatult passida, peab enne kõik need tuhanded pisiasjad ära tegema. Ja siis juba ongi nädalavahetus läbi ja hakkab jälle töönädal ja reedeks on keel vestil, tahaks juba sõpradega hängida ja siis pressid kõik ülejäänud asjad laupäeva ja pühapäeva…

Ning pühapäeva õhtul avastad, et tühja polegi passinud.

Normaalne täiskasvanud inimese elu vist.

Aga kas ma olen ainus täiskasvanu, kes tahaks vahepeal lihtsalt laiselda? Mm, laisklemine. Mu lemmik.