Monthly Archives: august 2013

MEHESÕNA: Miks mehed nii uimased on?!

Külalispostitus Leave a reply

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Selleks on siin blogis rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Miks keskealistele meestele meeldivad enam-vähem alaealised tšikid?

Kuna ei ole veel esimest noorust seljataha jätnud ning pooldan pedofiilide kastreerimist puulusikaga, ei oska sellele küsimusele vastata. Ca 20 aasta pärast olen ehk teadlikum, kiilanev ja rahaliselt kindlustatud 😉

Samas, selle põhjal, mida ma näinud olen, ei sihi keskealised mitte enam-vähem alakaid, vaid pigem umbes 20aastaseid lehtsabasid, kes ei ole kohe mitte kitsid end piisava kompensatsiooni puhul jagama. Tüüpiline turumajandus tegelikult, nõudlus ja pakkumine on tasakaalus.

Miks mehed kardavad naistejutte? Ei, päriselt, mida te kardate?

Miks te, mehed, nii uimpsid olete? Miks teil pidevalt poolte asjade jaoks “aega vaja” on?

Kui probleemi kurtmise peale tahetakse kohe tegutseda, on see vale, aga kui teistsuguse olukorra peale võetakse aega läbimõtlemiseks, on see ka vale? Nokk kinni, saba lahti. Blah, pöörduks tagasi eelmise vastuse juurde…

Kuidas on võimalik IGALE POOLE hiljaks jääda? Iga jumala kord? No ma isegi ei jõua vabandada neid hilinemisi.

Hiljaks jäämise põhjus on tavaliselt aja valesti arvestamine kas hoolimatusest või lohakusest. Aeg-ajalt põhjustavad seda ka isikust endast olenematud asjaolud, kuid kui tegemist on pideva probleemiga muutub see vähetõenäoliseks.

See küsimus paistab olevat seotud rohkem konkreetse indiviidiga, proovi midagi meeletut ja küsi tema käest! Crazy shit, I know.

Aga miks mõni mees küll nõuab, et naine talle oraalseksi teeks, aga ise ei taha naisele seda teha? Kommentaar asja juurde oli, et see on ju mehele alandav. Anaalseksiga tegelikult sama lugu – miks mõni mees nõuab anaalseksi, aga kui talle teha ettepanek, et ajame siis sinu anusesse ka umbes sama suure asja, hakkab pirisema?

Sest mõni mees on isekas munn. Palun vabandust, kui see solvavalt kõlab, aga kui sa tõesti pead seda internetis küsima, saab su elu veel väga raske olema…

 

 

 

*Mis kuradi värk selle koopasse tõmbumisega on? Ja miks me teid sel ajal rahule peame jätma? Muidu polekski midagi, kui te, kurat, ütleks, KAUA te seal koopas passite.

Mõnikord on vaja korraks astuda välja sellet jooksurattast mis tänapäevane elu on ning kõikvõimalikud stressiallikad endast eemaldada, jah, selleks võivad olla ka muid väga lähedased ja armastatud isikud. Kaua enda taastamine võtab ei tea koopasse tõmbuja ise ka, kuid torkimine ei lühenda seda kohe kindlasti, pigem vastupidi.

 

Kommentaatorile, keda minu lahkuminek nii väga huvitab…

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine

agu sihvka

Täna ilmus Delfi Naistekas mu järjekordne kolumn, sel korral kirjutan ma #naistejuttudest. Teadupoolest ma ise kommentaare ei loe (miks? sest eelmine kord kui lugesin, tahtsin kohe eneka teha. ja praegu on elu liiga ilus, et eneka peale aega raisata), aga sõbrad on juba mitu aega rääkinud, et mulle on tekkinud üks püsiaustaja.

Nimelt on üks kommentaator, kes järjekindlalt iga kolumni all küsib, et miks mu abielu ei püsinud ja MIDA SEE DAKI OMETI TEGI, et ta mees minema läks. (See osa vist varieerub, vahepeal heidetakse mulle ette, et miks ma ta küll välja viskasin, teinekord aga olevat mina see mustem pada.) See on ikka täitsa müstiline, kuidas inimmõistus töötab,  kas pole.

Tabloiditöötajana saan ma väga hästi aru, miks lugejaid alati lahutused-abielud huvitavad. Põnev on ju! Nii väga tahaks näha teiste musta pesu: kas on ka sama must kui meie enda oma? Või on mustem? Pesevad kuidagi teisiti? On nad ehk samasugused inimesed nagu meie või puuksutavad vaid vikerkaari ja toituvad vaid kasteheinaveest?

Umbes nagu mu eelmise lahkuminekuga – ka tol korral kuus aastat tagasi sain ma hunnikutes kirju ja maha pidada uudishimutsevaid vestlusi. Mis siis ikkagi juhtus? Mööngem, eelmine lahkuminek oli kordi skandaalsem, eks ole. Aga juba siis kirjutasin ma avalikult ja pikalt-laialt sellest, kuidas enam ma seda viga ei korda, et oma eraelust liiga palju blogis kirjutaksin. Ja ma pidasin ma sõna, vähemalt omast arust on mul alati piirid väga paigas olnud. Kui olen millestki kirjutanud, siis AINULT läbi enda tunneteprisma, kuigi jah, ka see on tekitanud hõõrdumisi teinekord. Sest paratamatult mõjutad sa oma tunnetega teisi ja teised mõjutavad su tundeid…

Ja nagu ma ei kirjutanud blogis meie suhte algusest, ei kirjutanud ma ka sellest, et abielluda plaanime. Pulmapäeval jätsin blogisse vaid ühe vihje, et midagi on toimumas – kes teadsid, need teadsid. Rasedusest teatamisega ootasin kah, kuigi spekulatsioonid tiirlesid… Ning samas vaimus mainisin põgusalt ka lahkuminekut.

Teistmoodi on see kummaline, et ma pean põhjendama, MIKS ma ei põhjenda avalikult oma suhte lõppemist. Suhted ikka saavad läbi, see ei ole mingi uudis ju. Väga suur protsent suhteid lõppeb just sellises faasis nagu meil – kui laps on paariaastane, selja taga on nii palju elumuutvaid asju, millest osad kasvasid kriisiks, teised mitte… Ja peamine on see, et siin ei ole tegelikult ju süüdlast. Me mõlemad oleme süüdi, ühtemoodi. Ma ei tea, mis ülestunnistusi see kommentaator ootab, aga iga mõtlev inimene teab, et niimoodi tavaliselt suhetes on. SUHETES ON KAKS OSAPOOLT. Kaks inimest, kes armastavad, kaks inimest, kes tülitsevad, kaks inimest, kes teevad haiget ja kaks inimest, kes kas saavad hakkama või ei saa.

Ja ma ütlen veelkord: mul on tõesti kahju, et kõik nii läks. Ma tõesti pole kedagi teist nii palju armastanud kui oma lapse isa. Ta oli mu elu suurim armastus. Aga Mila vajab õnnelik-olemiseks kahte ÕNNELIKKU lapsevanemat.

Ma võin öelda, et ma olen praegu kordi ja kordi õnnelikum kui aasta tagasi. Ma ei tea, kas seda on kõrvaltvaatajale näha, aga see polegi oluline. Oluline on see, et Mila on õnnelik. Ja ta on.

Muidugi on olnud kohutavalt raske. Vahel on nii valus, et ma ei saa voodist püsti. Alles eelmisel nädalal ma nutsin, käsi pliidile toetatud, et ma köögipõrandale kokku ei vajuks. Nutsin nii valjult, et hing jäi kinni ja kassid tulid kräunudes uurima, mis lahti. Vahel tundub, et ainus variant ellujäämiseks on alla anda ja surra (paradoksaalne, ma tean). Vahel tundub, et viimased aasta-poolteist on olnud sürreaalne unenägu. Vahel tundub, et ma pole maailma selgelt juba mitu aastat näinud – see oli enne rasedust viimati, edasine on juba raseduse, kolimise, hormoonide, magamatuse, sünnituse, imetamise, magamatuse, sünnitusjärgse depressiooni ja kildudeks purunemise virvarr.

Aga siis on hetked nagu eile. Tegin köögis süüa, viskasime Ruumiga nalja, mängis hea muusika, Mila tuli ja sundis mind istuma, et saaks minuga kallistada, akna taga tegi tööd isa, kes ehitas mulle imeilusa metsviinapuuväätide sõrestiku. Ja ma jälle tundsin, et mu elu on fantastiline. Oh, muidugi, paska on nii palju, et vahel on sitas sumpamisest silmamunad ka valusad, aga ikkagi, ilusat on nii palju rohkem.

Nii et, kallis fänn-kommentaator, siin on su vastus. Teinekord tahad midagi teada, tule küsi otse.

Kuigi ega ma ilmselt siis midagi teistsugust ei vastaks.

augustikuu helitaust

Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Tegelikult tahtsin teha postitust pealkirjaga “Tänase päeva kõrghetked”, aga olen kuidagi nii lössu, et ei jaksa neid isegi kirja panna.

Ruumi tuli reisilt koju ja umbes esimene asi, mis ta ütles: “Ma sain just aru, et mulle täiega meeldib siin elada.”

No ja Mila esimest korda valetas mulle teadlikult. Eks ta on seda petmise-värki enne ka katsetanud, umbes enne magamaminekut nõuab juua ja süüa ja pissile ja siis kõike otsast ning tegelt vajab ainult pooli neist, mida nõuab. Aga täna varjas pahandust VALEGA. I HAVE GROWN A MONSTER!! A CUTE MONSTER!!

Ja see on päris metsik, kui vähe ma Milat näen. Järgmine nädal algab kool ja siis näen veel vähem. Miska ta täna võttis mul enne uinumist käest ja sosistas: “Emme… hoia! Mila hoia emme.”

*süda murdus*

Aga muusika juurde. Kuna on nii metsikult kiire olnud, siis albumeid pole kuulanud. Panen siia kolm lugu, mis neil päevil pidevalt köögis söögitegemise taustaks kõlavad.

Regina Spektor, kellest mul veel ka sel päeval, kui ta Eestis kontserdi andis, aimugi polnud, kirjutas selle loo minu ja paljude teiste uue lemmiksarja “Orange Is the New Black” avamuusikaks. Tõsiselt, kutid. Kui te pole veel OITNB peale oma pilku heitnud, siis TEHKE seda NÜÜD. Kui aeg ja inspiratsioon tabab, kirjutan ehk pikemalt ka. Aga see Netflixi originaalsari, mida on praeguseks väljas üks hooaeg (ja tuleb veel) põhineb samanimelisel tõsielulisel raamatul. Ja päriselt, see sari on lihtsalt suurepärane. Ilmselt elulisus ja fantastilised karakterid, kes on korraga head ja halvad – nagu pärisinimesed, saate aru – selle sarja nii haaravaks teevadki.

Ian Franzino “Holding On” on mu teise sellesuvise lemmiksarja “Graceland” tunnusmuusika. Sellest loost on pikem mix ka, aga panin spetsiaalselt selle versiooni, sest slaidid tutvustavad sarja ka. Mm, “Graceland”. Mm.

Ühtlasi superlugu, kui end reede õhtul välja sätid. No juhtumisi, kui su reedeõhtu pole nagu minu viimased:

on the floor. on my way to bed. naked.

Josh Weathers on vend, kellest ma ei teadnud mitte midagi, enne kui K2 seda lugu jagas, kus ta Dolly Partoni “I Will Always Love You” lugu täiega oosõmilt laulab. Lugu “Two Bottles” on lihtsalt nii nummi. Kas ei oleks mitte üliromantiline, kui keegi teile seda kitra tinistades laulaks? (Ja need kaks pudelit veini ka kaasa tooks.)

Tüüp ise ongi üsna tundmatu, ma ei leidnud isegi Wikipedia artiklit, mis näitab, et ta on ikka VÄGA tundmatu. Aga annab aastas üle 200 kontserdi ja öeldakse olevat hardest working man in local music.

No ma igal juhul loodan, et ta lööb läbi. Okei, see on borderline-kantri, aga nagu minevikust mäletada, olen ma kantrile juba mõned järeleandmised teinud… Ja no kui kantrivennad ikka nii hotid on ja veinist laulavad, siis… Aww.

Suvepildid: sõbrad. Kärdu

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Kärduga kohtusin kunagi, kui blogis kurtsin, et tahaks kellegagi keppida, aga kaaslane puudub. Kärdu elas ka veel Tartus, lisaks õppis minu vanas osakonnas ja nii me hakkasimegi koos keppimas käima. Kepid kaasa ja spordiradadele!

Nüüd elab Kärdu kah Tallinnas ja mul on selle üle ainult hea meel. Selle, ja ta punaste juuste üle. Punapead on hotid!

kodud siin ja seal

Argielu 2 kommentaari

rongisõidud

Lapsehoiulogistika on päris hullumeelne, isegi nüüd, kui Milal on superhoidja, kes elab lähedal, ja vaikselt on hakanud rütm paika loksuma. Normaalne on see, et õhtul kulub kojujõudmiseks (lapse hoiust toomise ja poeskäimise kõrvalpõikega) kaks tundi vabalt, teinekord rohkemgi. Siis veel otsa tund aega söögitegemist ja vaikselt hakkab tunduma, et kui kool ka õhtuti olema hakkab, olen õige pea tossust nii tühi kui veel olla annab.

Teisalt mõtlesin täna seda, millise laengu TÖÖL KÄIMINE annab. Issand kui mõnus on end vahelduseks valge inimesena tunda, käia kontoris ja suhelda KOLLEEGIDEGA. Jumal, kus ma olin sellest puudust tundnud!

Ja kuigi tüütu, on omad võlud ka päevas nelja-viie-kuue erineva ühistranspordiga loksumisel. Vaatan aknast välja ja mõtlen: see on uskumatu, Tallinn on minu KODU. Mäletan, kuidas see teadmine minuni ühel varasuvisel päeval jõudis, kui Vabaduse väljakule üle pika aja sattusin. Ma olin seda kohta, seda vaadet igatsenud. Neid maju ja kolisevaid tramme, susisevaid trolliliine ja kõhukottidega turiste.

Nõmmel elades ei taju seda nii teravalt, et elad Tallinnas. Nüüd satun linna igapäevaselt ja Tallinn tundub kodusem kui iial varem. Ja kuigi täna järjekordselt istusin vale trolli peale (issand, see ühistranspordisüsteem ja samanimelised peatused, mida on näiteks viis ja kõik asuvad teineteisest poole kildi kaugusel, ajavad mu hulluks!), hakkab isegi liiklemine vaikselt selgeks saama. Noh, ühtekokku neli aastat siin elatud ka (kui “eelmise elu” aeg sisse arvata), oleks ka juba aeg.

Ja siis satun ma Tartusse ning tuleb uutmoodi koduigatsus. Igatsen korraga Nõmmet ja Tartusse tagasi, kuigi seal elamas ennast (enam? hetkel?) ei kujuta. Ja siis rabavad mingid müstilised hetked – näiteks see, kuidas maitseb Pargi tänava vesi. Nii head vett pole kusagil mujal! Kuigi ka kodune kraanivesi on väga mõnus, on Tartu veel igatsuse ja lapsepõlve maitse.

Aga Mila lapsepõlv hakkab hoopis teistmoodi maitsema. Maitseb nagu Sõõrikukohviku pontšikud või Tom Kha supp. Maitseb nagu tädi Ilme tatrapuder ja Naabrinaise keedetud pasteet. Maitseb nagu pühapäevased pannkoogid Liisi juures või hakklihakaste tädi “Neeta” pool. Ja maitseb nagu emme kallistus, kes on päevas kolm tundi ühistranspordis veetnud.

tabloiditüdrukust firmaomanikuks?

Argielu, Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Tabloid Girl

Lugesin mõni aeg tagasi Sharon Marshalli raamatut “Tabloid Girl” (rääkisin muuhulgas sellest ka viimases Vabakanalis, millest osa võtsin – saadet saab kuulata siit!) (muuhulgas paljastan seal esmakordselt avalikult, miks ma ikkagi kevadel selle annetusnupu siia blogisse lisasin). Seoses taas aktiivselt hetkel ajakirjandusmaastikul tegutsemisega, olen palju kogu selle Eesti vs Briti ajakirjanduse teema üle mõelnud.

Kuna mina olen elu aeg kirjutanud tabloidides või naisteajakirjades (kus on vahel väga palju sarnaseid reegleid klassikalise tabloidiga), räägin ma siin siis “pehme” ajakirjanduse poolest. Marshall kirjutab pikalt ja valulikult sellest, kuidas Inglismaal on praktiliselt võimatu jalga ukse vahele saada. Kuid trügijaid on palju, oi-kui-palju. Nii palgatakse seal praktikante üheks päevaks. 24 tundi, mil sa teed kõige mustemat tööd, pead vastu võtma kõik ideed, mida sulle söödetakse ja need teoks tegema. Kas homme ka tööd on? Ei tea. Kas lugu lehte ka jõuab? Kah ei tea, aga kõik selle nimel ainult elavadki!

See on asi, mis Eestis on väga teisiti. Kogu mu kümne-aastase ajakirjanduskogemuse jooksul on vist ainult kaks-kolm lugu, mis on välja jäänud. Ja seda peamiselt põhjusel, et pole mahtunud või on muu lugu peale tulnud ja siis on juba kadunud asjakohasus. Sellist ületootmist ja ressursiraiskamist, nagu Britis tundub olevat, Eestis küll näinud pole. Pigem on nii, et üks-kaks tublimat reporterit rebivad tööd teha, sageli mitmel rindel ja tehes halturtsi korras lugusid ka muudesse väljaannetesse ning toimetajad kurdavad, et häid reportereid lihtsalt pole kuskilt võtta.

Ma ei tea, kas asi on ehk selles, et meil puudub see sisemine põlemine ja kirg teha tõeliselt mõnusat meelelahutusajakirjandust? Või on asi selles, et Eesti on nii väike? Oh, olen ka mina pärast hommikust koosolekut saanud hullumeelseid töökäske panna üks või teine kuulsus JUST SEDA asja ütlema või temaga lugu välja meelitada. Ja olen saanud rohkem kui kord selle eest ka inimeselt sõimata, keda ma oma rumalate küsimustega tüüdata julgesin. Tõmbad kõrvad lidusse, põhjendad nii hästi kui oskad toimetajale ära, miks ei mätsinud seekord välja ja jood õhtul kaks pudelit veini, sest tunned end kui rämps.

Miks? Sest ei saanud lugu! Mitte seetõttu, et oleks teinud sita loo. (Ma olen paar korda ka halbu lugusid muidugi teinud, see tähendab, et asjad on halvasti välja kukkunud. Siis tunned end ka muidugi nagu rämps. Ja jood ehk pudeli viina.)

Seetõttu ma pole ka kibelenud tagasi reporteripostile, sest see tööstus kahjuks töötab nii. Et müüa ajalehte ja seal olevaid lugusid, on vaja Tuntud Nägu. Alati on vaja kedagi, kellega Müüa Kaant. Neid Tuntud Nägusid on Eestis loetud hulgal ja osa neist ei taha eriti lugusid anda. Nii siis kütad nendega, kes tahavad (või kel on vaja plaati müüa näiteks) ja siis aeg-ajalt püüad valgeid vaalu, kellelt vahepeal ka sõimata saad. Aga õhtu lõpuks peavad kõik osapooled enam-vähem rahule jääma. Tuntud Nägu peaks olema rõõmus, et temast kirjutatakse, sest see aitab tal oma toodet (plaati, raamatut, etendust jmt) müüa. Toimetaja peaks olema rõõmus, et sai loo, mis on äge ja cool ja muuhulgas ka müüb. Ja ajakirjanik on üldiselt siis kõige rõõmsam, kui tal on alles allikas, kes ka järgmine kord ta kõnesid võtab ja kohe pikalt ei saada.

Mistõttu on VÄGA RASKE teha skandaalseid lugusid selle vähese hulga Tuntud Nägudega, kes meil siin on.

Suurbritannias käivad asjad muidugi hoopis teistmoodi, seal ei lööda millegi ees risti ette. Käiakse vahepeal kohtus, vahepeal minnakse ajakirjanikele kallale, aga õhtu lõpuks on enamik Tuntud Nägusid siiski rahul, et neist kirjutatakse, sest nii jõuavad nad miljoniteni. Kes omakorda armastavad või vihkavad neid, aga ei unusta ja ehk ostavad plaadi või raamatu.

Tööstus töötab õlitatult…

Aga mitte meil siin. Eriti.

Mulle väga meeldib teha suuri lugusid: persoonikaid, reportaaže, eksperimente ja tarbijalugusid (see on mu esimene armastus, muide). Mulle meeldib kohtuda uute põnevate inimestega ja pilguke nende maailma heita. Ma poleks elu sees ajakirjandust kaalunud, kui ma oleks Inglismaal sündinud – haiverd pole minus absoluutselt.

Pika jutu mõte on vist see, et ma otsustasin septembris oma firma ära registreerida. Seadustada oma vabakutselisetegevus ja pühenduda sellele, mis mus tõesti kirge ja tuld tekitab: sotsiaalne meedia. Esimene projekt on ka juba töös. Äkki põrun sajaga, äkki ei põru. Aga kaua ma siin seda ideaalset töökohta otsin, kui võin selle ise endale luua.

Ja häid reportereid, ma olen kuulnud, on alati tarvis. Fail safe.

Toiduklubi: kõige lihtsam kanakarri

Argielu 4 kommentaari

Ruumi sattus ühel nädalal vaimustusse karrist (ehk curry, eks), ja tegi seda mitu päeva järjest igal õhtul ja iga kord oli elamine täis seda mõnnat lõhna. Lõpuks otsustasin, et aitab! Proovin ka!

Karri-retsepte on netis tuhandeid, seda tehakse kookospiimaga, aga ka purustatud tomatitega, aga ma tahtsin kookost. Lisaks on see imeline roog seetõttu, et võid sinna sisse panna kõik asjad, mis pähe tuleb. Siuke klassikaline jääkide hävitamise toit.
kõige lihtsam kanakarri

Kanacurry bataadi ja kirsstomatitega

Vaja läheb: kaks karpi kirsstomateid (u 250-300 g), kuus kanarinda, purk kookospiima, pool maguskartulit ehk bataati, koriandrit, karripastat või -pulbrit, kanapuljongit, 1 suur sibul, ingverijupike, kurkumit, vürtsikuseastmele vastavalt tšillikaunu (ja jäta seemned, kui eriti teravat elamust otsid!)

Valmistamine: kuumuta potipõhjas õli, lisa sinna hakitud tšillihelbed või tükeldatud tšillikaun(ad), sibul ja ingver, juurde karripasta või -pulber. Mõne minuti pärast lisa kanarinnad ja tükeldatud bataat, vala üle kookospiimaga ja nii palju puljongiga, et kanad ilusasti-kenasti segus istuksid ja kaetud oleks. Lase keema tõusta ja siis hauta üks 20 minutit. Lisa terved tomatid umbes poole peal, siis kontrolli ka maitset ja tipsuta juurde kurkumit.

Enne serveerimist rebi peale värsket koriandrit. Ahjaa, mina serveerisin riisinuudlitega, aga võib ka riisiga. Või nuudlitega. Või suvaasjaga, mille järele isu on.

Mmmm!

deitimissaitide salaelu

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 4 kommentaari

Liitusin pooleldi naljapärast, pooleldi eksperimenteerimise huvis ühe deitimissaidiga. Juba teist päeva on nii kohutavalt naljakas ja põnev samaaegselt. See on ikka täitsa huvitav, mis asju sa enda kohta teada saad, kui sellisel saidil ringi käid.

Näiteks on seal selline huvitav mäng nagu “Vali mind”. See tähendab, et keegi on kuskil klikkinud, et läheks sinuga hea meelega näiteks koertega jalutama või eksootilisele kruiisile. Sulle antakse ette kuus poissi, kelle hulgast on sul kolm võimalust valida, et kas arvad ära, kes sinuga deitida tahab.

See tähendab: mina võtan seda kui põnevat real life arvutimängu, et muudkui püüan arvata, kes mind küll tahta võiks. Tegelikult peaks vist valima, kellega ISE tahaksid minna (ja siis lootma, et õnn naeratab). Selles mõttes kaval nõks: ei pea sisutühjalt passima ja profiile läbi klikkima, ja samas on kohe hea ettekääne inimesega kontakteerumiseks, kui lähebki täppi.

Vaatan neid pilte seal ja mõtlen, et mis on ühe või teise profiilipildi valiku taga. Nii näiteks meeldib mulle mõelda, et vennad, kes panevad enda profiilipildiks Benny Hilli, Cheshire’i kassi või Yoda, on tegelikult hea huumorisoonega põnevad inimesed (mitte kollid, kes seda varjata tahavad).

Siis on teatud seltskond vendi, kes poseerivad autodega või panevadki suisa ainult autopildi profiilipildiks.

Veel üks huvitav tendents on vendadest grillimas. Kükitavad grilli kõrval. Kummardavad grilli kõrval. Grillivardad käes. Poolik pilt, kus ise on vasakus ääres, keegi on välja lõigatud – aga grill on näha. Mõtlikud vennad, kes seisavad ja vaatavad uneleval pilgul grilli poole paar meetrit eemal jalge ees. Äkki see on mingi hooajaline teema?

Siis on suur hulk kutte, kes poseerivad erineva koguse alkoholidega. Preili T. sattus samas mängus meesterahva peale, kelle pildiks oli ta ise tassimas kuut kasti õlut üksteise otsas. “Einoh, valiks küll, aga raske on nagu nägu näha sealt kastide tagant,” kommenteeris ta. Alkohol on levinud teema – nagu Eestis vist üldse – aga minu jaoks on selge vahe, kuidas sellega pildile jääda. Peoõhkkonnas tehtud kena pilt, juhuslikult koks käes: okei. Pilt, kus tüüp poseerib, jalad harki, ise lösakil tugitoolis, hea kui särk on selga jäänud, õllepurk kõhul – big no-no.

Ja siis on muidugi need õnnetud, kelle pildid on – otse öeldes – sitad. Udused, üks õnnetu kahepiksline thumbnail, seegi kellegi grupipildist välja lõigatud… Võib-olla on toredad inimesed, aga kindlasti ei midagi sellist, mis minuga klikiks. Okei, kõik ei peagi olema fotogeeniused, aga tänapäeval on ikka raske leida head vabandust normaalsete piltide puudumiseks. Iseasi, kui ei taha panna deitimissaidile pilte, mis liialt identiteeti paljastaks, aga ma räägin praegu neist inimestest, kes TAHAVAD ilmselgelt seal olla ja koos piltidega, aga ei suuda normaalseid fotosid sebida. Kurb, päriselt! Sest hea foto annab NII PALJU juurde.

Ma olen avastanud, et kui nägu on võimatu näha, siis ma eelistan sageli neid pilte, mis on imselgelt tehtud reisidel. Ma ei tea, miks. Ja teine sort pilte, mida ma eelistan – lähivõtteid, isegi kui tegelikult pole näost suurt aru saada. Siinkohal ongi oluline vahet teha, et ma ei eelista MEHI, vaid PILTE. Naljakas, eks, kuidas sa võid potentsiaalselt toreda tüübi kehva pildivaliku tõttu välja praakida, aga mõni asshole jääb sõelale, sest profiilipilt oli tore.

Teine naljakas asi, mis on juhtunud – käisin täna pika treti linnas ja avastasin, et vaatan kõikjal inimesi nüüd selle näoga: milline oleks ta deitimissaidi profiil? Näed, selle praagiks netis välja, aga kui tänaval tuleks juttu rääkima, räägiks küll… Ja nii edasi. Naljakas.

Ühesõnaga, eksperiment jätkub. Sest kuigi, ma vana internetipede, olen läbi blogi, Facebooki ja muude “aukude” kohtunud sadade inimestega, siis pärast reidi-aegu kümme aastat tagasi pole ma oma horisonti deitimissaidiga laiendanud. Ja see on huvitav, see, mis on hariliku horisondi – blogituttavad, blogilugejad, sõbrad, netisõbrad, sõprade sõbrad jne – taga!

Lisa. Unustasin ühe huvitava trendi. Pildid, kus kutt poseerib skulptuuri või mõne kahuriga. Need kahuriomad ma praagin kohe välja. Mitte et mul oleks vähe häid sõpru, kellel on thing relvade vastu ja ma saan aru sellest, et meestel kohe on värk kahuri otsa ronida, kui kuskil mõni vedeleb, aga no… Maitea. Ja need skulptuuripildid on lihtsalt amüsantsed. Mõned rohkem kui teised. No ja näiteks Preili T nägi eile pilti, kus kutt oli mitte lihtsalt skulptuuri, vaid suisa hauakivi kõrval poseerinud… “This was bad,” sõnas Preili T. Usun. Usun.

Vincent

Argielu, Kooskasvamine 1 Reply
image

Vincent

Mila joonistab aknalaual oma uhiuute vesivärvidega.

Mina: “Kas sa tahad ehk tuppa laua taha värvima tulla? Või äkki pissile?”
Mila üllatab: “Ei taha!”
Ruumi: “No ära sega teda, kas sa ei näe, et ta maalib natüürmorti aknast. Mis, sa läheks Vincent Van Gogh’ juurde ka niimoodi või: “Vincent, pissile!” Ja Vincent siis vastaks, et ei tahaaaa…”

Mille peale mul meenus, et Dr Who osa pealkirjaga “Vincent” oli üle prahi ja Ruumi pidi põgenema, et ta ei peaks jälle lõputult mu Doktori-ränti kuulama.

Mila joonistas rahulikult edasi.