soundtrack of july

See ei ole päris postitus. Ma olen reisist emotsionaalselt täiesti kurnatud, natuke füüsiliselt ka, sest läbi sai kõnnitud vähemalt pool Kesk-Euroopat. Plätadega, mis kusjuures pidasid vastu. Ju nad nüüd mul siin lähiajal ka ära lagunevad.

Ma tegin kunagi intekat ühe Uhhuuduuri vennaga, kes rääkis, kuidas jah, reisid on väga lahedad, aga lõpuks on nii, et väntad ja väntad, näed järjekordset fantastilist templit, kuid sees on tuim ja ainus mõte on: “Ahah, jälle üks tempel, nojah…”

Mul on umbes sama tunne praegu. Kõik oli nii intensiivselt suurepärane, et lõpuks oli suurepärasus juba norm. Ma tean, et ma tahan reisimuljed kirja panna, aga ma ei oska seda klassikalises vormis teha. Seega ma natuke seedin ja vaatan, mis välja tuleb. Ja muusika asemel jagan hoopis kolme nende päevade lemmiklugu.

Lykke Li “I Follow Rivers” hakkas mängima, kui sõitsime ööpimeduses Austriasse sisse. Tuuleparki polnud näha, küll aga vilkusid nende kümnete tuulikute punased tulekesed pea kohal nagu sci-fi tähistaevas. See oli maagiline ja unenäoline, see, kuidas su pea KOHAL vilguvad kummalises rütmis, vastavalt labade liikumisele (mida sa ju ei näe) need tuled, punased ja ilusad.

Ja siis tuli see lugu uuesti, kui ühte oma uutest lemmiklinnadest sisse sõitsin. Hiljem kuulasin seda lihtsalt igal õhtul. Sest I, I follow. I follow you, deep sea baby, I follow you.

Lana Del Rey “Summertime Sadness” on teine lugu, mida neil päevil kuulan. Üldse on kuidagi Lana tagasi klappidesse jõudnud. See oli vist eelmisel suvel, kui ma teda ikka väga palju kuulasin. Siis väsisin ära, no nagu ikka juhtub. Aga praegu on paar lugu, mida ikka kuulan, meeleolult on see kõige lähedasem sellele, kuidas hing sees end praegu tunneb.

Betoko “Raining Again”. See on viimase Budapesti-õhtu lugu. Päev mässis mind lämmatavasse palavusse, õhk Kesk-Euroopas on hoopis teistsugune kui siin, meretuultes. Seal oli ka tuul, aga see oli Doonau-lõhnaline, soe ja mahe, meenutas natuke oma loomult Tartut. Me istusime Doonau keskel Margiti saarel ühes veidras über-hipsterite vabaõhuklubis. Klubi nimeks oli Einfach Berliner, selle baarilett oli vana hobukarussell, ainult et hobused olid väärastunud ja ühel näiteks puudus pea, aga see-eest oli tal viis jalga. Klubi keskel kõrgus deformeerunud mannekeenidest kokku pandud skulptuur ja tantsupõrandal tantsis albiinokutt, kes tundus olevat pärit tulevikust. Näiteks robot, kes on valmis ehitatud mõnel sinisel esmaspäeval, siis löödi käega ja saadeti tootmisest välja. Ja siin ta nüüd tantsis.

Siis tuli see lugu ja ma nägin vaimusilmas ette, milline oli eilne õhtu, kui olin lõpuks kodus tagasi. Väljas sadas ja sadas, esimest korda läheneval hooajal ma kütsin. Mitte, et vaja oleks olnud, aga tunne oli, et tahaks.

How does it feel? When you wake up in the morning and it’s raining again…

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga