“Kes siin majas kassidest boss on?” küsis Ruumi paar päeva tagasi.
“Hmm,” pidin ma natuke mõtlema. “Noh, Pussakas on noorem ja isane, Miuks vanem ja emane… Vist on nii, et Miuks on siuke tagasihoidlik matriarh, kes laseb Pussakal arvata, et ta on boss. Aga tegelt on ise boss.”

Nojah, seda, kes boss on, saime me õhtul näha. Olin mina rahulikult vannis (pärast ELU PARIMAT jooksu, muide! Fantastiline, mida frustratsioon inimesega ära võib teha), kui järsku kostuvad ilgelt imelikud hääled. Kuna lapsenuttu ei järgnenud ja Ruumi käis üsna rahulikult pärast toas ringi, ma vannist välja ei kiirustanud. Hiljem selgus, et lahtisest uksest oli sisse hiilinud vana hea Pussaka sõber, kes otse Ruumi voodi alla jooksis.

No ja ega Pussakas sellist asja silmaotsaski kannatada või! Peksis sissetungija pikema jututa välja ja käis pärast, oks laiali, uhkelt toa ja õue vahet: “Noh, tahaks näha, kas VEEL KEEGI julgeb siin MINU NAISTELE läheneda?! Ah, on soovijaid? Pole? SEDA MA ARVASINGI.”

Miuks oli sel ajal ettevaatlikult voodi all peidus.

No ja siis järgmisel päeval läks Pussakas kaduma. Ta tuleb alati kutsumise peale ja kuna viimane tüli naabritega sai alguse just sellest, et ma peaksin oma kassi toas hoidma, sest NAD TAPAVAD LILLED ÄRA, KAS KEEGI OMETI MÕTLEKS LILLEDELE?!

Asi lõhnas, nagu öeldakse, kalaselt.

Hõikusin, mis ma hõikusin, ei miskit. Läksin mureliku südamega siis Milakesega koos Mallu juurde grillima, kui Ruumi tekstib: Pussakas kodus. Niipea, kui ma kodust lahkusin, olla kuskil käinud suure paugatusega uks ja Pussakas jooksnud, saba seljas, kergendunud ilmel kodu poole. Hiljem oli ainult Ruumi juures keras ja nurrus, nii et maja värises. Julges uuesti alles õhtupoole nina trepile pista.

Mis paneb mind arvama, et keegi hoidis Pussakat pantvangis. Sest mina ju keeldusin oma (praeguseks totaalselt) õuekassi kinni panemast ja pakkusin lillepeenrate jaoks välja muud, vähem catnappingut sisaldavad abinõud.

Ruumi muidugi kahtleb, kas inimesed suudaksid ikka nii napakad olla. Mina – noh, kuna ma ise olen üsna napakas (Ruumi: “See on ikka täiega veider, kui hull sa oled.”), siis ma suudan seda inimestest uskuda küll. Eriti arvestades, et see meie suur konflikt päädis sellega, et mind üritati SPÄNKIDA.

Ffs.

Ma arvan, et inimesed, kes tahavad teisi (mitte-erootilisel kombel) (nii, NII mitte-erootisel kombel) spänkida, kui neil konflikt tekib, on võimelised ka kassi röövima.

Aga tõestada ma midagi ei saa, nii et nüüd lihtsalt hoian kassidel veel rohkem silma peal. Kuni ma piisavalt rikas pole, et StickNFind bluetooth kleepsud ära tellida. Need on täiega oosõm asjad, muide. Võite vabalt mulle kinkida.

Edit: nagu siin kommentaatorid märkisid, siis tuleb ilmselt tõesti kassid nelja seina vahele kinni tagasi suruda. Üks põhjustest, miks üldse Nõmmele kolitud sai, oligi ju see mõnus võimalus, et Pussakas saaks õues käia… Plaan, et siit üldse minema tõmmata, tundub aina ahvatlevam…