Mul oli selleks nädalaks nii palju coole postituseideid, aga ÜLDSE pole aega, õudukas. Ja lisaks kõigele sattusin ma eile õhtul kuidagi lugema oma sellenädalase Delfi kolumni kommentaare ja mul läks tuju nii ära, et ei ole enam peas ühtegi cooli ideed.

Internetti kirjutamisega on teadupoolest see värk, et idiootsete kommentaaridega tuleb arvestada. Eesti anonüümne kommentaarikultuur kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb ja sa kas õpid seda ignoreerima, õpid seda mitte südamesse võtma või õpid sõkaldest terad eemaldama. Kui ühtegi kolmest selgeks ei saa, siis pole internetti kirjutamine asi, mida sa kaua teha saaks – see sööb lihtsalt seest nii tühjaks.

Mina olen õppinud kommentaare ignoreerima. Kui Mallu Delfis oma beebiblogi hakkas pidama, luges ta alguses koguaeg kommentaare ja ma rääkisin talle pikalt iga kord, miks ta seda tegema ei peaks, ERITI kui ta seda kõike nii hinge võttis ja läbi elas. Nüüd ta vist neid enam väga ei loe ja on õppinud neid vähem südamesse võtma. Mina? Ma oleks pidanud jääma ignoreerimise juurde, sest mina võtan KA südamesse. Ja nüüd seekord lugesin ja nii õudselt kurb hakkas.

Ma ei saa hästi aru sellest, et inimesed võtavad oma päevast selle 15 minutit, et minu kirjapandut (millega nad ei nõustu ja mida nad idiootseks peavad) lugeda, siis võtavad paar sekundit, et endale “äge” alias välja mõelda ja siis veel mõne minuti, et mulle midagi VÄGA halba öelda. Lolliks sõimata, näiteks. Või siis täpsustada, kui VÄGA nad ikka lolle naisi vihkavad.

Mina võiks öelda, et ma vihkan ilgelt lolle kommentaare.

Pooled kommentaaridest just seda on, inimesed lihtsalt EI SAA aru absoluutselt, mida ma kirjutan, point läheb lennates kuskilt poole meetri kõrguselt peast üle. (Ja hakkavad mölisema, sest ma viitasin jutu sees tähtkujudele… Järelikult olen imbetsill ju! Või siis hakkavad kinni sellest, et ma kirjutasin, kuidas Mila sööb vokkrooga… SEST MILLINE EMA ANNAB OMA LAPSELE PRAETUD JUURIKAID LIHA JA NÄITEKS RIISIGA?! OLEKS ET KEEDAKSKI!!!) Teine pool kommentaatoritest saavad umbkaudu aru, mis mu tegelik point oli. Ja kuna nad sellega ei nõustu, siis arvavad, et on kuritegelik, et minusuguseid ammu juba seina äärde pandud pole, SEST MILLINE EMA EI SUNNI OMA LAST SÖÖMA?! Praegu hea rääkida, aga vaatame, kuidas su laps 15 aasta pärast kodutute supiköögi järjekorras seisab…

What nagu? Et kes naerab viimasena, naerab paremini?

Ma kohe nii väga tahaks näha seda inimest, kes tuleb kohtub Milaga, näeb kõrvalt, kuidas ma teda “kasvatan” (või siis tema kasvatamatust) ja siis õhtuks ütleb: “Jajah, väga tore. Kõik on väga tore. Aga ma loodan, et 15 aasta pärast on su laps kodutu narkomaan. Ja kohtume siis seal Koplis supiköögi juures? MA OLEN SEE, KES POLE KODUTU JA KES SU LAPSE ÜLE NAERAB. Head õhtut!”

Päriselt? Tõsiselt? Sellised inimesed on olemas?

Lugedes kommentaare, tundub tõesti nii.

Eile mõtlesin natuke selle kõige üle. Käin ringi ja mõtlen, et inimesed on ilusad ja head, vähemalt enamuses. Poes naeratavad, pangas jutustavad minuga, ainult vahepeal aeg-ajalt ähvardatakse päriselus näkku lastekaitsega ja õnneks ainult iga paari nädala tagant ähvardatakse kodutusega… Sellega ma olen juba harjunud – vähemalt enamuses tundusid ümbritsevad inimesed head.

Aga tuleb välja, et tegelikult on kõik kahenäolised? Mulle näkku naeratavad, selja taga aga ootavad õelalt irvitades, et mul läheks ikka nii sitalt kui võimalik? Ja kuna mu elu läheb üldiselt tõesti üsna sitalt, siis, ma eeldan, saate te minuvihkajad iga nädal kokku, kannate mu mitteedusammudest teineteisele ette, naerate veel ja siis lõpetate istungi paraadi ja ilutulestikuga?

Tore, kui mõnel nii palju aega ja energiat on. Ja tore, et mu sitastiminemised ja sitastitegemised teile nii palju rõõmu toovad. Keep on giving, guys!