things not said

Käisin Tartus, kiirkülastuse korras (nagu tavaliselt) jõudsin hängida K.-ga, uhkeldada peagi abielluva Ssiki tüdrukuteõhtul, väisata kodubaari, surra palavusse, rääkida palju suhetest ja elust ja.

“Ma viimasel ajal pole su blogisse tõesti eriti sattunud,” sõnas sõber. “Sa kirjutad lapsest peamiselt, kas pole?”

Nojah, pidin ma tõdema. See teemadevalik siin pole mitte seetõttu, et ma TAHAKS ainult lapsest kirjutada. See on seetõttu selline, et ma EI SAA nii paljust muust kirjutada.

Ma tahaks kirjutada lahkuminekust. Sellest, kuidas vahepeal on juhe nii koos, et on reaalselt tunne, et ainus asi, mis olukorra lahendaks, on surm või kuhugi kaugele kolimine.

Sellest, kuidas tööd ja saamata rahad, või töötus ja olemata rahad teevad vahel nii õnnetuks, et ma ei suuda enam eelarvetki täita, sest iga kord tahaks end ära tappa, kui sinna numbreid kirja panen. Ja ma tahaks kirjutada, MIKS see nii on, aga mis sellest ikka kirjutada, sest tegelikult on peamine põhjus ikka selles, et tahaks tööle minna. Päris tööle. See lahendaks nii paljud asjad. Ja muu polekski enam oluline.

Ma tahaksin kirjutada kõigist neist toredaist asjust, mis ma teen, kuidas vahepeal juhtub hämmastavaid ja ülicoole asju. Ja et elu võib olla mõnus. Ja et mul tuli meelde, mis tunne on olla mitteõnnetu.

Aga ei saa.

Ma tahaks kirjutada kõigest sellest ja paljust muust, aga ma ei saa. Ma pean valima sõnu nii hoolikalt, et südame ajab pahaks. Seega valin ma sageli tee, kus ma ei vali neid üldse ja olen lihtsalt vait.

Sest raha ja väsimuse ja palavuse üle vinguda võib ainult that much. Siis läheb tüütuks.

Ja telefon läks katski. Ehk saab lähipäevil korda. Ja lauatelefonile saab helistada, aga see ei helise.

Nii et ärge muretsege. Tšättige või meilige ja kui meelde tuleb, login skaipi ka sisse.

2 Comments


    1. Peamiselt seetõttu, et on sellisef kokkulepped ja kõik on kõigi jaoks väga tundlik.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga