Monthly Archives: juuni 2013

elu ja muud

Argielu 26 kommentaari

Olen korraks kodus. Imelik on.

Peamiselt seetõttu, et… Hmm. Nojah. Peamiselt seetõttu, et ma olen nii palju ära olnud, ja homme lähen jälle. Või on see peamiselt seetõttu, et… Oot, siin on vist koht, kus tuleks teha announcement.

Sest mu elu on jõudnud punkti, kus mul on jälle korterinaaber. Millal see viimati oli? Kes see viimati oli? Maia? Maali? Maali vist.

Nojah.

Ühesõnaga, peale pikka surmaga võitlemist, sunnitud dieeti (loe: nälga), häda, risti ja viletsust ja sõprade seletamist, sain ma aru, et jah, tõesti. See miljoniruudune meganunnu Nõmme kodu on minu ja Milakese jaoks tõesti liiga suur. Mida me teeme nelja toaga, kui kaks oleks rohkem kui küll? Poolt- ja vastuargumente muidugi oli, peamiselt see, et on raske end sundida taas seisu, kus sa pead kellegi teisega, kes pole su suhe või laps, jagama igapäeva. Aga pooltargumente oli nii palju rohkem kui neid, mis vastu.

Seega nüüd on mul Ruumi. Sõnast roomie. Sõnast roommate.

Ma tunnen teda aastaid, me oleme ammu sõbrannad, aga blogis jääb ta Ruumiks, et kaitsta privaatsust ja nii.

Novot. See siis nüüd.

Tema saabumine tähendab ka seda, et kuniks mul pole terrassiust (kirjutan sellest eraldi peagi), pean ma loobuma oma lillelisest eraldi sissekäigust, nihutama köögis külmiku SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE eest ära ja hakkama SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE kaudu käima.

Ma vihkan seda ust kirglikult.

Aga sellest ka mõni järgmine kord.

Tegelikult tahtsin ma tulla ja kirjutada, kuidas ma tundsin täna, et pean võtma kandideerimisest pausi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Töö otsimine on töö omaette. Sa kirjutad päevad läbi motivatsioonikirju, kaaskirju, elukirju, saadad need ära, istud ja ootad ning heal juhul pääsed vestlusele. Samal ajal rabad nagu napakas muud tööd teha, et nälga ei sureks, seepad siit ja sealt vanu tuttavaid, et kas kellelgi pole minusugusele inimesele mõnd sellist otsa pakkuda, mida tõesti teha tahaks…

…ja sured.

Ootad ja sured. Seepad ja sured. Kirjutad ja sured.

Ja siis tulevad need kirjad, kus sulle öeldakse,et sa olid megakõva. Tõesti, suurepärane kandidaat. Aga, kahjuks… Mitte piisavalt suurepärane. Kuid: “Me oleme kindlad, et teie CV juures pole töö leidmine mingi probleem…”

Jajah. Tõesti pole. Miks muidu ma seda viimased n+1 aastat otsin.

Ausalt, mul on tunne, et ma otsin tööd rohkem kui seda päriselt teha saan. Kaua oma elust ma “vabakutseline” nüüd olnud olengi?

Sitaks ikka.

See on nii kohutavalt väsitav.

Kolm päeva tagasi ma näiteks paningi kinni ühe paljulubava töökuulutuse, mis tol päeval aegus, sest… Ma ei suutnud enam. Ma kandideerisin samasse kohta (küll teisele kohale) alles pool aastat tagasi.

PIINLIK ON.

Ja ma olen nii väsinud.

Tobe ja naeruväärne on kurta ju ka, sest mu eriala ja muud tööalased suhted lubavad siiski mul sellist “rantjee-elu” elada. Istun kodus ja muudkui kirjutan. Isegi ilukirjandust. Ja saan makstud. Imeline ju!

Aga seda, kui väga ma igatsen oma ellu vähemalt mingitki stabiilsust, on raske kirjeldada. No mingitki stabiilsust lisaks sellele, et kõik päevad algavad kell 8-9 ja elu keerleb ainult lapse magamise ja tema magama sundimise ümber (ka sellest mõni teine kord). Või sellist stabiilsust, kus mul oleks ka puhkused ja nädalavahetused. Raha, mis laekub kindlal kuupäeval kindlas summas. Et ma tean, millal arved makstud saavad. Et oleks valge inimese elu noh.

Nõu ofens, muidugi.

Et siis ikka teeks end OÜks või FIEks? Kas see aitaks? Kas mul siis oleks nagu päriselu? Ajaks äri ja muudaks selle, mis ma teen, ka riigi silmis seaduslikuks? See tähendab, maksud on mul ju makstud, haigekassa on olemas, AGA IKKAGI.

Ja ma olen liiga kurnatud, et isegi seda kõike läbi mõelda. Et mis siit edasi ma peaks tegema, kui on ilmselge, et mind pole kuskil vaja, mu oskused on kasutud ja/või mu nõudmised liiga partikulaarsed, et mind päriselt keegi tööle tahaks. Kuhu ma siit lähen? Loon ise endale töö, mida tahan teha? Kandideerin edasi ja käin, nagu mingi loll, aina vestlustel, jõudes ringiga tagasi samade firmade juurde, kust ma alustasin?

Või lihtsalt… Koliks ära? Praegu veel saab, praegu veel on laps lasteaiatu ja koolitu. Pere koondub niigi kõik kohe jälle sünnitava õe ümber, või siis koonduvad nad sinna, kus on nende elu… Ja nende elu on mujal, mitte Põhja-Eestis. Läheks ja alustaks uuesti, alustaks suvalt, lambist, toetades end sellesama kodustöötamisega, mida ma niigi teen..?

Mida siis? Kuhu siis?

Ainus, millega ma end lohutan, on see, et ju ma pole seetõttu veel midagi saanud, pole mind keegi tahtnud, et ma pole lihtsalt õige asja otsa veel komistanud. Et kuskil on see asi, mis on MINU. Minu karjäär, minu tulevik, minu SEE ASI, mida ma tahan teda särasilmil ja kus on kõiki minu oskusi ja teadmisi vaja.

Aga ma ei tea, kust ma SELLE ASJA otsimist jätkama peaks…

Võrkkiigelugemine: Epu südameraamatu 2. osa

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Epu südameraamatu ehk “Kas süda on ümmargune?” 2. osa valmimisele elasin ma küll lähemalt, küll kaugemalt kaasa. Pidin isegi proovilugemist tegema, aga kuidagi selleni ei jõudnud. Ja nüüd on mul hea meel, et lugesin seda just siin ja praegu. Olles oma saarel, võrkkiiges, kuuma päikese eest varju otsides.

Epu kirjutamine on mulle alati hästi mõjunud, ta on mind õpetanud rohkem kui ilmselt ise aduda suudan (“Dialoogi! Hoogu! Veel dialoogi!”), aga praegu mõtlen pigem seda, et see raamat MÕJUS. Paralleelid on muidugi ilmselged – ka mina olen praegu saarel oma lõppeva abielu eest justkui peidus (kuigi see on Epu raamatu-aegsest teistmoodi ja teises faasis, muidugi), ka mind on tabanud kriis (kuigi võib vaielda, et kriisist kriisi ma ainult elangi), tööd on liiga palju (aga erinevalt Epust pole mul üldse raha), ja ma tahaks mõneks ajaks lihtsalt ära, eemale, näha kõike, mis maha jääb, kaugemalt. Äkki siis ma näeksin seda, mis on ees, selgemalt? Teaksin, kuhu edasi minna?

Muidugi ei saa “Südamest” rääkides mööda sellest, et Epp on fantastiline storyteller, ta haarab kaasa ja ei lase enne lahti, kui viimane lehekülg alla kugistatud. Ja siis jääb ju ka puudu! Sest ta läheb ju edasi Indiasse, peategelasest Epp. Kindlasti on kuskil keegi Epu triloogiat võrrelnud “Söö. Palveta. Armasta” raamatuga, samalaadne eneseotsing läbi erinevate maailmaotsade. Ja, tuleb tunnistada, ma ikka pühkisin kohati pisaraid ka. Ilmselt seetõttu, et mõnes kohas oli paralleel minu enda elusupiga liiga valus.

Kõige rohkem ja kõige suurema üllatusena tabas mind aga lugedes arusaamine, kui väga olen ma viimased kuud läbi elu silmad kinni trampinud, püüdes mitte mõelda – või õigemini, olles liiga kurnatud mõtlemiseks. Ja nagu Eppki, tunnen ma pidevalt seda, kuidas mõned mu mõtted ja “hullud ideed” ei sobi ümbritsevatele, nad ei saa aru, teinekord naeravad ja narrivad, püüavad mind välja rääkida mu sisemisest tungist MINNA.

Sest ma ju tahan ka minna. Vahepeal ma pean minema. Epust on erinev aga see, et ma ei ole senini täpselt aru saanud, kuhu see tung mind juhatab ja kui palju ma peaksin talle järele andma. Ja siis ma hakkangi rapsima, arutama, kaaluma… Või lähen esimesel avanenud võimalusel silmad kinni ja kopsti! Vastu seina.

Neil kahel-kolmel päeval, mis ma seda raamatut lugesin, olid mu une-eelsed poolteadvusel olles peas kõlanud mõtted erakordselt selged. Üldse on kogu mu saarelolek olnud… puhastav? Lülitasin välja, olin, suurt ei pidutsenud, lihtsalt… olin. Olen senimaani, kuigi täna ja homme tuleb tööd teha ning siis juba hakata mõtlema, kuidas Milakese, kottide ja turvatooliga tagasi orienteeruda. Aga praegu veel on vaikus. Eetris ja mõtetes üldiselt.

Räägin vaid inimestega, kellega tahan (näiteks Kuressaare linnuse muuseumitädidega okupatsioonist ja kukekommidest), olen vaid inimestega, kellega tahan, loen vaid kirju, mida tahan (ja seni, muide, on ka töökirjad olnud kõik positiivsed, seega olen tahtnud). Palju on vaikseid salajasi hetki, kus ma muigan ja vaatan pilvedesse. Ja veel mõned.

(Sain just aru, et see kõlab, nagu ma EI tahaks oma sõpradega rääkida või nendega olla. Ma ei mõelnud seda, ausalt.)

Nii et omamoodi on siiski praegu veel eskapism. Aga see on aidanud ka, sest vaikus on lasknud une-eelsetel tõdedel eriti valjult kohale jõuda. Ja Eppu lugedes (ma pole ju liiga kaua temaga päriselt aega saanud veeta, rääkida, energiat vahetada) imbus terake tema õpitud tõdedest jälle minuni ja mulle meenus, et iseend tuleb ka osata kuulata.

Muide, mult täna juhuslikult küsiti, kas ma olen romantiline. Üllatusin jälle, sest… ma ei tea! Ma ei tea enam, kes ma olen! Ja ma ütlen seda, laialt naerdes, päriselt.

…Ma ei tea VEEL, kes ma NÜÜD olen.

Aga ma saan õige pea teada, kindel see.

Äkki olengi romantiline kah!

Aitäh, Epp.

suve-eelne kaleidoskoop

Inimesed ja inimeseks olemine 8 kommentaari

See ei ole päris postitus, sest mu aju jooksis kokku, veel on lõpetada kaks artiklit ja siis kauaoodatud auhind: pikk nädalavahetus Saarlandis. Ehk pikemgi.

Siin on rändom-hetked möödunud nädalatest, mis seda suve-eelset aega anno 2013 meenutama jäävad.

Juhuslikult avastatud maailma kõige kriipim icebreaker: kui sa oleksid sarimõrvar, kuidas sa tapaks? Seda sünnipäeval n+1 inimese käest küsides saab vastuseks kohati väga veidraid asju. (Ja kahtluse, et mõni võibki olla sarimõrvar, aga noh, kapis.)

*

Üks varahommik Punaste Seintega Toas, kus mu kõrval istus nii lõppilus tüdruk, et ma hakkasin mõtlema selle üle, kust ilu tuleb. Ja kas ta üldse kuhugi läheb. Ma olen näinud ja näen ilmselt edaspidigi enda ümber nii palju ilusaid inimesi (ka neid, kelle kohta paljud ‘kole’ ütleksid), et äkki on asi minu silmanägemises?

*

Seisame ja räägime hirmvana naabritädiga juttu. Maast ja ilmast, lilledest ja lastest, ummistunud rennidest ja liivakookidest.
“Ma võtan selle rennide puhastamise ette, kui tagasi olen,” arutlen murelikult, silmitsedes sodi täis räästast.
“Oi, see oleks küll tore! Mõtlesin, et teen ise, aga, tead… tasakaaluhäired on tekkinud…”

*

Ükskord istume trepil ja vaatame, kuidas Pussakas toob uhkelt hiire. Mäng, jaht, mäng, jaht.
Järgmisel päeval oli trepile asetatud musträstas.

*

Harjutan töövestlusele sõites sõna Einchhörnchen hääldamist. See on mu uus ja mitte väga huvitav eraprojekt, kui ma ei suuda oma aju välja lülitada ja mõtted ajavad hulluks. Ühtäkki silman bussiaknast oravat.

Ma usun, et oravad toovad õnne.

*

Talv sai vist lõplikult läbi, taban peast läbi jooksva mõtte, aga rohkem sellele aega mõelda pole. Seisan Linnahalli katusel ja vaatan päikesetõusu. Teen pildi, mis saab hiljem blogipäiseks.

To where I was going, I didn’t need words.

*

Siis see pärastlõuna, kui me istusime basseiniveerel, mille ma ennist minestuse äärele end viies täis olin puhunud. Järasime kuivatatud särge ja rüüpasime õlut peale, kuidagi väga mõnus oli.

Hiljem istusime (juba teise meiega) kantooras ja kuulasime James Blunti ja mulle tundus, et ma olen sattunud multikasse.

*

Poseerin järjekordse eksperimendiloo tarbeks fotograaf Kalevile.
“Tee seksikiisu naeratust nüüd!” käsib ta. Purskun naerma.
“Mu seksikas pole väga seksikas,” möönan.

Hiljem ütleb Kalev, et kui need fotod ilmuvad, siis saab mul meestega raske olema.

Mis ta täpselt mõtles, ei teagi.

*

See hetk Ssiki ja Priidu pulmast, kui ma seisan saalilävel ja vaatan, kuidas mu kõige vanemad ja püsivaimad sõbrad tantsivad. Kõik olid seal, Tannust alates ja… ma ei teagi, kellega lõpetades. Ma vaatan neid ja nad on kõik NII ÕNNELIKUD, lihtsalt, kutid tantsimas oma sõbra pulmas, et kuskil kopsude lähedal hakkab pitsitama.

Tükk aega pole kellegi teiste õnne vaadates ise nii ehedat rõõmu tundnud. Lihtsalt rõõmu, sest teistel on nii hea olla.

*

Ootame bussi. Karmihääleline tädi, kes ennist oma meeskaaslasega millegi üle häälekalt vaidles, vaikib ühtäkki, otsib midagi oma kotist ja ulatab Milale kaks piibelehte.
“Aitäh!” ütleb Mila pärast lühikest mõtisklust.

Ja kuidagi ma tean, et see hetk on muutnud midagi maailmas paremaks. Lihtsalt sellega, et ta juhtus.

*

Või siis sel korral kui ma olin Indigo Stuudios iluprotseduuridel ja me muudkui naersime, ma isegi ei mäleta enam, mille üle. Ja jälle ma mõtlesin seda ilu-asja. Või pigem vist avastasin üllatusega, et ootamatult on taastunud võime pisiasjadest rõõmu tunda.

*

Aga oli ka… Nädal, mil ma olin kindel, et ma suren. Suren kindlasti, aga mitte piisavalt kiiresti. Õhtuti last magama pannes lämmatasid paanikahood, sest ma TUNDSIN, kuidas mu süda jättis lööke vahele. Kuidas rindkeres hakkas pistma iga kord, kui üks teatud teema üles tuli. Kuidas käed hakkasid kontrollimatult värisema, kui ma ühe konkreetse asjaga diilima pidin. Ma nutsin nii palju. Frustratsioonist, surmahirmust, igatsusest. Igatsusest, et ÜKSKORDKI jää murduks. Et miks on ometi niimoodi see minu ajukeemiake seatud, et need kukkumised on nii valusad, nii hävitavad.

Ja nagu iga kord, olin seegi kord kindel, et see jääbki nii. Surmani. Ja see pole, teadupoolest kaugel. Kuulsid? NOVOTT! EI SAANUDKI KUULDA! Sest see oli see vahelejäänud kuradi südamelöök.

“Kui keegi jagaks Hädaoru-missi tiitlit, sa saaksid selle,” arvas Naabrinaine selle peale. 

*

Õhtud, nagu see praegune. Istun pleedi mähituna võrkkiiges, mis pigem on ripptriipkiik, sest võrkkiiged, ma mäletan, olid need, millest sai alguse minu tselluliit kunagi omal ajal. (Ärge vaielge vastu, las ma usun seda.) Istun ja olen ja üldiselt on vaikne, täna on mingi hullus, sõidetakse, nii et aknad värisevad. “Pussa” hüppab krabinal müürile, “Muks” passib trepil tühja. Vahepeal hoian pead kuklas ja vaatan nende igivanade puude latvu.

Mul on kaks kodukuuske ja ma poleks eales arvanud, et ma võiks mõne konkreetse puu vastu sellist lembust tunda. Nad lembavad mind ilmselt vastu, sest kui kergelt sajab, saab ikka üsna mõnusalt kiiges vedeleda.

*

Tõuseme Taagepera lossi torni, ma murran väga valusalt küüne, aga kogu varahommikune Lõuna-Eesti laiutab jalge ees.

*

Alati saatmas see näriv tunne, et miski on pöördumatult läbi saanud. Ja see on ometigi hea, ma olen seda kaua oodanud. Selle pööripäevaga muutub, ma tunnen. Mis, ei tea. Või noh, üht-teist tean ka. Aga see pole see, veel… Miski on juhtumas.

Aga võib-olla on see mu jukerdav süda, kes teab.

Ilusat pööripäeva, sõbrad. Uuel nädalal kohtume!

juunikuu helitaust

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Oh inimesed, rõõmustagem! Tartu indirokibändil Dahling on LÕPUKS väljas uus album. Kui te ei tea, kes või mis on Dahling, siis alustage kuulamist nende esimesest plaadist. Ja kokku kaks neid ongi. Esimene plaat on üks minu lemmikalbumitest, see saatis mind ülikooli lõpuaastatel ja nende lugu “Wilde!” sai üüratud teel Zavoodi või Zavoodist koju, Jaani kiriku ees istudes, diplomid näpus, tookord selle kursavenna juures hommikuni juues, nina vastu aknaklaasi surutud…

Ja “Menthol” on lihtsalt nii seksikas lugu, et ma tahaks sellesse loosse ära uppuda, kui ma seda kuulan.

Nende uus album “Left” nõudis paari-kolme kuulamist, enne kui hakkasid kooruma lood, mida ma ilmselt aastate pärastki härdumusega kuulan. Natuke sümboolne, et see album just praegu välja tuli ja just seda suve saadab. Nagu ülikooli lõppedeski, on mul tunne, et mingi eluperiood on lõplikult läbi saanud.

Albumi treiler on selline:

Küll aga saab “Lefti” kuulata täiesti tasuta nende kodulehel või ka näiteks Spotifys. Minu hetkelemmikud on avalugu “Fireworks and Waterfalls”:

…ja “Surprise Surprise”, mis on selline mõnusalt unelev ja kurvalt romantiline träkk, mida kuulata unistamise ja melanhooramise taustaks.

Ja “Love Is Not the Drug” on väga mõnus biit:

 

Tegelikult ongi mul kaks pleilisti hetkel. Üks on Dahling ja teine kannab originaalset nime “Boxers, Dragons” ning koosneb kahest bändist. Esimesest, The Boxer Rebellion, olen juba kirjutanud. Teine on Imagine Dragons.

Nad tulevad Las Vegasest ja andsid eelmisel aastal välja oma debüütalbumi “Night Visions”. Ja teate, okei, jaa, ma saan aru küll, et ma kipun sageli ütlema, et üks või teine album on üleni nii hea, sorry about that. Aga see on ka üks neist. Kõigepealt muidugi vist nende kõige suurem hitt “Radioactive”

Teine suur lemmik on mul “On Top of the World”, mis meeldis mulle juba sügisel, aga siis ma ei teadnud üldse, kelle lugu see on ja Shazamida ka ei taibanud. Ei mäletagi, kus seda kuulsin, oli vist selle lühidalt elanud sarja “Partners” tunnuslugu? Igal juhul, see lugu on lihtsalt parim, mille järgi Milaga köögis söögitegemise ajal tantsida.

(What? Kus TEIE siis tantsite, kui mitte köögis?)

Ja kolmas sellelt albumilt, mis paneb mind teinekord tahtma rõõmust röökida, et lihtsalt nii head muusikat tehakse, on “It’s Time”. PS. Imagine Dragons tuleb Positivusele. Kas keegi tahaks mind sinna kaasa võtta? Vastutasuks saab mind näha napakalt tantsimas ja kõvasti ja valesti kaasa laulmas.

Tänased lisandused

Argielu 6 kommentaari

image

Naabrite ja enda suureks rõõmuks on mul nüüd lõpuks kaunis ukseesine.

image

Uus katse saabastesse istutamisega. Eelmisel aastal proovisin sõdurisaabastesse, aga nagu õhtusöögisaade karmilt demonstreeris, surid mu lobeeliad seal täiesti surnuks. Nüüd proovin mahakantud kummarites lilli suve lõpuni elus hoida.

Muudes uudistes: Mila tutvus tuhkruga nimega Miilo.

vallaliste naiste muud mured

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Heh. Heheh. Kirjutasin üle pika aja “vana-Daki” tüüpi postituse ja kohe läks viral, nii nunnu:)

Palju asju jäi aga ütlemata, ja kommentaarides tõstatusid ka mõned teemad, mille kohta tahaks veel lisada.

Ja igaks juhuks mainin, et kui ma kirjutan sina-vormis, ei kirjuta ma ENDAST per se, vaid ikka üldistades. Ehk et see jutt polnud mingi konkreetne üks tüüp või et ma nüüd istungi fesaris ja vahin linnukesi (mitte pidevalt vähemalt). Sest kui ikka mingi tõmblemine pihta hakkab, siis ausalt öeldes pole mul selleks praegu aega ega tahtmist, nii et ma üldiselt ei viitsi sellega kaasa minna. Kummaline ongi aga see, kui paljudel on sarnaseid kogemusi.

Kuna ma olin viimati vallaline bFB (before Facebook), siis, mälus sobrades, võib tunnistada, olid mängud ikka samasugused. Saadad sõnumi, tuleb raport, aga vastusõnumit ei tule. Helistad, ei võeta vastu, ja siis ootad nagu mingi loll. Ja, ma mäletan, kuidas ma lõpuks õnnelikult suhtes olles hakkasin täpselt samamoodi kõigile oma sõbrannade andma üht ja sama nõu: “Aga räägi temaga! Miks sa ometi temaga ei räägi?”

See on kõige asjalikum ja kõige tobedam nõuanne, all rolled into one.

Sest vahel on nii, et klapib. Klapib kõik – mehel on “õige lõhn”, ta on sinu tüüpi inimene, te mõistate teineteist poolelt sõnalt ja olete juhuslikult ka oma eludes emotsionaalses mõttes samas punktis. Kuid, olgem ausad, palju seda ikka juhtub! Enamasti on ikka üks või teine asi valesti, võngub valel sagedusel. Ja see, miks hakkab mingi trillallaa-trullallaa selle omavahelise suhtlemisega, ei pruugi üldse taanduda sellele, kas sa meeldid talle piisavalt või on ta okei tüüp. Sel võib olla sada põhjust, miks suhtlemine imelikuks muutub. Tööd palju, eks käib pinda, tervis kehv, pole tuju, vanaema vajab hooldamist, kauge sõber külas… Misiganes, eks.

Ja teinekord on raske seda ka otse välja öelda, sest otse välja ütlemine tähendab konkreetsust. Elu harva annab sulle konkreetsed vastused. Või on vastus, mis sa täna tahaks anda, täiesti erinev sellest, mis võib olla homme – ja sa TEAD seda. Järelikult on targem plähmerdamist vältida. Las jääda rauad tulle, kui neid homme vaja võib minna.

Teine asi on see, et kuigi meile (nii meestele kui naistele, ma arvan) meeldib asjades konkreetsus, siis deitimine ja flirtimine on harva midagi konkreetset. Seks-ja-linna-stiilis kohtinguid mina oma sõprusringkonnas ausalt öeldes näinud polegi. Vähemalt pikka aega. Ikka on nii, et tutvutakse, ühised seltskonnad ja värgid, siis liigub asi juba koos peolt lahkumise poole, no ja nii edasi. Mis ma öelda tahan, on see, et harva on asi nii, et tutvud, küsitakse numbrit, helistatakse, kutsutakse kohtingule, käid 3-5 korda koos viisakalt kinos ja restoranis, suudled lahkudes tänavanurgal ning siis hakkad arvutama, millal võiks ta enda juurde kutsuda (mis see “reegel” oligi – kolmandal kohtingul võib minna voodisse?), ja sealt siis areneb suhe, läbides kõik nõutud etapid.

No ja kuna sellist pimeduses kobamist on tänapäeva suhete juures nii palju, siis ongi paratamatult väga pikk etapp selline, kus sa täpselt ei tea ise ka, mis käimas on ja kuidas sellesse suhtuma peaks. Justkui on, justkui pole ka… Aga kuna pole seda SATC ette antud kolme deidi reeglit, mille järgi saaks hinnata, kas asi on tõsine või mitte, siis plähmerdadki ringi, vahid linnukesi ja rohelisi täppe. Selline see eluke kord juba on. Tahaks, et oleks alati teada, wtf parasjagu käimas on, aga nii sageli pole õrna aimugi.

Kõigil osapooltel.

Midagi tahtsin nagu veel öelda, aga Mila mässis mu pea salli ja käskis magada.

Naiss!

kuu küüned

Argielu 3 kommentaari

Täiesti müstiline, kuidas pärast geelikate panemist (algas eksperimendina, suve lõpus otsustasin, et võtan maha, praegu nad veel on) (ja Delfis kirjutasin siis eksperimendist nii) on NII PALJUDEL järsku minu küünte kohta arvamus. Ja seda vähi-teemat ei hakka ma üldse üles kiskuma, eks, aitab ka juba.

Naljakas, ma olen muidu ikka kõva lakitaja olnud. On perioode, kus üldse ei viitsi, aga siis jälle vahetan üle päeva lakki. Ja ma ei mäleta küll, et inimesed mu maniküüri oleks isegi märganud, saati siis kommenteerinud. Aga nüüd äkitsi märkavad ja ütlevad kõik. Oh, meenus – paar korda on ikka varem ka öeldud. Kui ma näiteks küüned siniseks olen lakkinud.

Ja nüüd on mul kuu aega olnud üsna tagasihoidlik hele lakk, aga ikka jääb ette. A no las ta siis jääb.

Sel korral olin ka dilemma ees, sest mulle on väga oluline, et ma saaks küüsi ise ka lakkida – ma ei suuda üht ja sama maniküüri liiga kaua kanda. Nii et kui ma isegi tahaks väga midagi cooli või nail art stiilis proovida, jääb see ratsionaalsetel kaalutlustel ära. Nii hästi inimene ometi ei ela, et võiks kord nädalas maniküüri uuendamas käia.

Nii et kui juba beežikad küüned on olnud, jäigi lauale kas prantsuse maniküür või midagi roosakat. Valisin viimase.

elamise talumatu raskus

Argielu 3 kommentaari

Ma eile lõin kokku, et olen viimased kuu-paar töötanud rohkem, kui ma näiteks Õhtulehe ajal seda tegin. Täiesti müstiline on see vabakutselise elu ikka. Sa töötad nagu hullumeelne, teed rohkem kui ajalehes või ajakirjas palgal olles, erinevus on ainult selles, et sa töötad KOGU faking AEG. Ja kui sa parasjagu ei tööta ja pead näiteks oma kaheaastase päevi sisustama ja talle ema olema, kütma või pesema või koristama või kokkama, siis närib pidevalt hinges see üks ja sama mantra: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Paned lapse õhtul magama ja lähed närvi, kui ta võtab selleks kauem aega, sest: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Teine müstiline asi on see, et rahad tulevad täiesti etteennustamatult. Lood, mida täna punnitad, ilmuvad ehk ülejärgmise kuu ajakirjas, mis tähendab, et raha kantakse kolme kuu pärast.

Ja puhkust pole selles elus ette nähtud.

Ma olen viimased kolm nädalat pidanud igal õhtul kirjutama valmis 5000-8000tähemärgilise loo (võrdluseks: näiteks Õhtulehes oli nädalas ette nähtud 4 artiklit, á 4500tm, pluss nupud ja värgid teinekord) või siis muud töövärki tegema (toimetama, hindama jmt). Mul on veel kaks artiklit sellel nädalal jäänud, aga MA LIHTSALT EI JÕUA. See tähendab, ma jõuaks, aga ma ei suuda. Muidugi ma teen nad ära, sest peab, aga neljapäevast alates on aju olnud mingil režiimil, kus tuleb teda jõuga peksta tähemärke tootma. See on vastik ja ebameeldiv ja tundub vägistamisena.

(Ning muidugi on kõigil selliseid hetki, olgu palgatööl või mitte.)

Ma ei taha kurta ka, sest on suisa imetabane, et ma tegelikult nii end elatada suudan. Mitte eriti hästi, muidugi, aga selles on juba süüdi liiga suured kulutused. Näiteks ma ei saa aru, kuidas ma ostan poest kaks kohupiimakreemi, vee ja mahla ning mu arve on vanas rahas 60 krooni. Vanasti võisin ma 60 krooniga nädalas ära elada. Nüüd ei saa selle eest isegi päeva sööki kätte. (No mitte et kohuke ja vesi söök oleks, aga teate küll, eks.)

Ja siis ma kõnnin iga päev mööda sellest tühjana seisvast ruumist Nõmme keskuses ja mõtlen, kui mõnus oleks, kui seal oleks mingi siuke nunnu armas kohvik. Või raamatupood. Või raamatupood-kohvik. Või võileiva ja kohvi putka. Või hurmavalt lõhnavaid värskeid saiakesi müüv kondiitriäri.

Ja mõtlen, mis oleks, kui teeks elus professionaalses mõttes ka täieliku kannapöörde. Läheks õpiks midagi muud. Sügisel plaanisin niikuinii kooli minna, et oma magistriga ikka ühele poole saada. Aga kui ma juba praegu olen punktis, kus mulle öeldakse liiga sageli: “Täname kandideerimast, seekord ei osutunud valituks. Kuid teie oskuste ja CV juures leiate kindlasti kiiresti sobiva töö!”

Mis siis saab, kui ma sellele veel magistri lisan? Siis ma olen lihtsalt veelgi kõrgharitum tšikk, kes rabeleb vabakutselisena vere ninast välja.

Ma arvan, et mu häda on selles, et mul on midagi puudu. Mingi elutähtis isikuomadus on puudu. Äkki ma ei taha piisavalt? Pole piisavalt ambitsioonikas? Või nõuan ma liiga palju – ma ei taha teha seda reporteritööd, mille pärast ma omal ajal Õhtulehest ära tulin. Ma tahaks rohkem oma ideid teostada kui reaajakirjanikuna seda teha saab. Ma tahaks luua midagi, mille kohta inimesed vaataksid ütleksid: “Vot see, kurat, on awesome!”

Aga ma ei oska kuskilt alustada enam. Seda mõtlesin muide täna selle nurgapealse tulevikukohviku eest mööda jalutades ka. Et vot, kui oleks “päristöötu”, siis oleks aega tegeleda selliste asjadega, nagu äriplaanide koostamine ja taotluste kirjutamine ja visioonid ja EAS. Aga kui mul kuskil ongi mingi hea potentsiaalne ideepoeg sündinud, mattub see kohe kõikide igapäevaste asjade alla ära, sest muidu: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Ma tahaks Tallinnast ära. Mõne nädala pärast loodetavasti saangi. Ma tunnen, et olen täiesti kokku jooksnud. Ma ei suuda diilida enam. Tahaks, et kõik need erinevad pasad, mis pidevalt erinevate ventilaatorite külge üle päeva hüppavad,  korraks ära lõppeks. Tahaks, et KÕIK töö oleks tehtud ja et nädal aega ei peaks midagi tegema. Selleks aga pean ma nüüd kaks nädalat korraga kolme nädala töö ära tegema. Kui ma tahan jaanide paiku puhata. PÄRIS puhata. Mitte nii, et lebotan päev otsa näiteks kadakate vahel ja mängin Robi ja Milaga peitust, aga õhtul pressin hambad ristis kõike teha.

Ja nutta tahaks natuke ka.

Ei saa, enne tuleb mõned kandideerimised teha, motivatsioonikirjad kirjutada and all the works. Ja need kaks artiklit ka. Koristama peaks. Vaipu pesema. Sada muud asja.

Nojah.

vallaliste naiste mured

Inimesed ja inimeseks olemine 46 kommentaari

Ma olen sisuliselt seitse aastat järjest mittevallaline olnud ja nüüd, lähenedes ettevaatlikult taas sellele merele, kus väidetavalt tuhandeid adekvaatseid kalu pidavat ujuma, on hakanud mulle taas meenuma, kui faking õudne on vahepeal olla vallaline naine.

Ja selles valguses tundub aina üllatavam, et kuidas kurat inimesed üldse suhetesse satuvad ja neid hoida õnnestub, kui kogu see deitimise mäng on üks terror kuubis.

Peamine mure vaat et pea kõigil mu vallalistel sõbrantsidel on see, et mehed on tuttavaks saades ja niisama heade sõpsidena täiega normaalsed düüdid. Nendega saab nalja ja rääkida kasvõi hommikutundideni suhetest, elust, Gagarinist ja relatiivsusteooriast. Oo, mõtled sa. Küll on vahva sõber! Ja vaat kui kelmikalt teinekord naeratab…

Üks asi viib teiseni, ühel kuumal ööl jõuate voodisse ja järgmine päev hakkab tants ja trall  pihta. Sest seesama mees, kes alles oli supercool, muutub dr Jekyllist mr Hyde’iks ja ainus, mis sa teha saad, on hoida kahe käega pead kinni ja röökida: “MIDA FAKKI SEE VEEL TÄHENDAB?!”

Ja hakkab peale mingi sõnumite ja vaikimiste dešifreerimine. Kõigepealt muidugi oled sa ise segaduses, sest ei saa täpselt aru, kuidas peaksid nüüd edasi käituma. Ükskõik, mida sa kutist ka ei tahaks (üldiselt on variandid: a) sa tahtsidki üheöösuhet, b) sa tahad niisama hängida ja bängida, aga mitte suhet, c) sa tahaks full on ära crushida, ja võib-olla liikuda suhte poole), on peaaegu võimatu aru saada, kuidas sa peaks pärast seksi edasi käituma.

Sest OBVIOUSLY selle lihtsalt välja ütlemine ei tööta. Oh, proovida võib muidugi, aga kutt hakkab üldiselt ikka veidralt käituma. Mis kõige imelikum – KA SIIS, KUI TA TAHAB SAMA ASJA.

Mingil veidral põhjusel kipuvad tüübid lihtsalt ära kaduma, või siis suvalistel aegadel täiesti suvalisi lauseid fesaris ütlema ja sina istud, nagu mingi loll, vahid ta rohelist lollakat online tulukest ja mõtled, et kas on okei temaga rääkima hakata või mitte. Äkki ta arvab, et ma olen saiko? Äkki ta arvab, et kui ma nüüd talle naljaka pildi saadan, tähendab see kindlasti, et ma tahan suhet? Olgugi, et alles nädal tagasi vahetasite te koguaeg naljakaid pilte ja absull ei mõelnud keegi üle.

Kogud ennast, saadad lingi teele, istud kaks tundi ja vahid seda lollakat √ märki, mis näitab, et ta on FAKING NÄINUD SU TEKSTI, aga lihtsalt pole vastanud. Miks?!

Ja kolm närvilist tundi hiljem, kui sa oled ära närinud kõik oma küüned, koristanud ära kogu korteri, kirjutanud valmis viisteist romaani ja kandideerinud peaministriks, vastab ta sulle: “Hehe.”

PUNKTIGA.

Eriti loll on see, et kogu draama jääks ära, kui inimene suudaks suu lahti teha ja öelda, et olks, kuule, oli tore, aga ma ei viitsi suga enam hängida (ega bängida). Toodles!

Ja mure lahendatud! Ok, on küll meganõme, kui keegi sulle ära ütleb. ERITI siis, kui sa ise teda ka väga ei tahtnud või sul oligi üheöökas plaanis, sest sa poleks hakanud üldse üle mõtlema, kui ta oleks kohe suutnud sulle vastu öelda, et jajaa, oleme samal meelel. Ketrama hakkas asi ikka siis, kui ta mingit müstikasuhtlemist tegema hakkas, selle asemel, et lihtsalt ära öelda.

Aga vähemalt sa nüüd tead. Ja saad oma peaministrikarjäärile rahus pühenduda.

MIS SUL ALGUSEST SAATI JU PLAANIS OLIGI.

Kuid ei, ikka oli vaja mingite imelikke “olen-ei ole-räägin-ei räägi-tekstin-ei vasta su messidele” tiinekamänge mängida.

Siis on muidugi nõmedam, kui sa olidki ära crushinud ja veits juba peas planeerisid pulmi, vabal ajal harjutasid uut allkirja ning tegid Beebicenterisse kliendikaardi. See juhtub tavaliselt siis, kui kutt justkui mõista annab, et jee, ka sina meeldid talle täitsa hästi. Kohtute veel paar korda, kõik on übernunnu, isegi käite teineteise sõpradega istumas ja nii, kõik tundub paljulubav.

Ja siis kaob kutt päevadeks lambist lihtsalt ära.

Okei, mõtled sa. No TEGELIKULT meil ju mingeid kohustusi omavahel polnudki, me ju ei RÄÄKINUD, et mis värk see on… Aga no miks ta peab siis käituma, nagu oleks mingi värk? Raske siis öelda, et oh, näed, sa mulle ajatäide, mis siis, et armas ja tore ja klapp on ka olemas. Sa saaksid temast aru, kui ta vaid vaevuks ütlema, et ta ongi selline non-committal type, kes midagi tõsist ei oska/taha/suuda/viitsi. Davai, sotid selged! Ei taha, siis ei taha.

Kuidas kogu sellest sasipuntrast kooruvad suhted, kus kõik asjad avatult omavahel läbi räägitakse? Aga kooruvad, sest need suhted on olemas! Olen oma ihusilmaga näinud! Täiega veider.

Mating habits of Earth humans.

Totaalselt veidrad oleme ikka.