Minu päev: õhtu

Esimesed osad minu päevast: hommik ja pärastlõuna.

Vahepeal mahuvad meie päevadesse ka külastused. Näiteks proovin ikka kord-kaks nädalas Naabrinaisele külla jõuda, et Mila ja LM saaksid hängida ja mina lihtsalt istuda ja juttu ajada inimesega, kes moodustab mitte ainult rohkem kui kolme-sõnalisi lauseid, vaid suisa põimlauseid teinekord.

Mõnikord õnnestub külaskäik siduda jooksmisega. Et viin Mila Naabrinaise juurde ära ja siis teen ise kiire tiiru. Enamasti aga me räägime, ma aitan õhtusöögiga (kui lubatakse) ja sööme, lapsed mängivad, Naabrimees kiusab.

Enamasti aga jõuame me õuetiirult 18-19 paiku koju tagasi ning siis ongi käes õhtusöögiaeg. Tiirled nagu orav rattas, taaskord, vahel õnnestub mõni armas inimene spiikeri peale panna – näiteks emmega kiirelt rääkida, et kuidas ka teistel läheb. Söök valmis, on see harv moment, kui ma päriselt saan jälle maha istuda… Või kas ikka saan? “Juua! Mahla!… Ei, piima! Ei taha… Peale! Saia! Liha! Veel!”

Midagi läheb ehk ümber, midagi on veel vaja juurde tuua, salatit peale tõsta…

Kaheksa paiku vaatame multikaid. Vahepeal nõuti kassi (Simon’s Cat), siis Pingut, nüüd on aeg “Šaallaa!” ehk “Charlie and Lola” käes. Selleks hetkeks olen ma üldiselt täiesti ajusurnud ja loen minuteid, millal jõuab kätte vanniaeg… Sest tööd tuleb ju ka veel teha, kui Mila on magama läinud!

20:30-20:45 paiku on vanniaeg. Vahel käime koos vannis ja peame veesõdasid (teate, milleks on vannipartidel piiksuaugud? Veesõdade jaoks!), seebitame, vahutame, mulistame ja puristame.

Kell 21 lähevad lapsed magama. Vannist tuppa, seal tudukad selga, tekk ümber, Mõmmi kaissu ja kui nõutakse, siis raamatut. Viimasel ajal ei nõuta, raamatuid loeme päeval. Nimelt on Milal voodi kohal uhke kassipilt, keda hiired taga ajavad, nii et lugusid pean ma rääkima hoopis neist kassidest ja hiirtest.

Kui Mila “kassi… tudu… auto… la-la-la” laulma hakkab, on aeg tuli kustutada ning käes unelaulu aeg. Ikka see klassikaline: “Mina ei taha veel magama jääda…”

Enne voodisse tõstmist, olen tähele pannud, ütlen poolunes Milakesele alati: “Head ööd, kallis. Maga hästi, hommikul näeme. Emme armastab sind hästi palju.”

Ja siis hakkab armastav emme tööd vuhkima, kasside sisse-välja taustaks. Umbes südaöö paiku lõpetan, siis ehk vaatan mõne sarja, kirjutan mõne posti või ütlen fesaris kellelegi tere.

Hommikul algab ju kõik jälle otsast peale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga