Minu päev: pärastlõuna

Esimene osa minu päevast on kirjas siin.

Kui Mila lõpuks ühe paiku magama jääb ja ma tukastusest virgun, on käes aeg teha ära kõik need asjad, mis vajavad sel päeval tegemist. Delfi kolumn, telefonikõned allikatele mõne freelance artikli jaoks, kiirematele ja mõtlemist nõudvatele e-kirjadele vastamine, järjejutt, loengute ettevalmistamine, kodutööde lugemine-hindamine and what have you. Vahel on aega isegi blogida või pilte töödelda.

Vahel harva.

Ja siis ongi poolteist tundi nagu naksti läinud.

Ahjaa, sinna aja sisse tavaliselt mahub ka see, kui ma toon kuurist puid ja panen vähemalt kaks ahju küdema. Nüüdsel ajal, kui enam hommikul kohe sellega tegelema ei pea.

Kui Mila ärkab, tahab ta natuke aega kaisutada ja minu kaisus joonistada, kuubikuid ritta laduda või raamatut lugeda. Seda ma talle ka võimaldan, sest see on ju harukordne, kui on kümme minutit, kus võib suisa vedeleda ja niisama lapsega hängida.

Enamasti muidugi ei jõua ma 1,5 tunniga kogu tööd tehtud, siis see kummitab ja ma olen ilgelt närviline. Ma ei tea, mis elu ma oleksin elanud enne nutiajastut – nüüd saan vähemalt jooksvalt meile tšekkida ja kiirematele ka on-the-go vastata, sõpradega hektiliselt suhelda ja üleüldse inimkonnaga kontaktis olla. Kuigi täna just mõtlesin, et nutt nutiks, kui ikka oled orav rattas, siis POLEGI lihtsalt seda momenti, et telefon võtta.

Sest – kui algab näiteks õhtusöögi tegemine, vuristad nõude, lõikumise, hakkimise, praadimise, ahjude, lapse minikatastroofide, kiirkoristamise, kassiliivavahetuse, kasside õue ja tuppa laskmise, pesu pesema panemise, pesu masinast võtmise ja kõige muu vahel, telefon nõudlikult kuskil lauanurgal vibreerimas. Siis tuleb Milake, soovib midagi, tegelen, räägime, vahel keeb midagi üle, siis ei ole aega tegeleda, siis jälle on – telefon muudkui vibreerib kuskil lauanurgal.

Ja siis heidetakse mulle ette, et ma neil hetkil, kus mul actually on võimalus sissetulevaid teateid vaadata, neid ka vaatan – “Miks sa PÄRIS eluga ei tegele, vaid oma telefoni muudkui näpid?!”

Muudkui, hah, jah.

Novot. Aga enne õhtusöögiaega ja pärast lõunauinakut tuleb üldiselt siiski kiire snäkk ja pärast seda õuetuur. Kui on poest või turult midagi vaja, käime seal. Ja kui on päev, kus ma tulen loengust ja/või kohtumiselt, siis umbes 16-17 paiku toon ma Mila hoiust ja olenevalt kõhutühjuse astmest venitame seda käiku ka mänguväljakute ja muu peale.

Kevadhooajal on lisandunud muud hobid – aiakoristus, peenrad, õue aiamööbli või ronivõrede ehitamine, kuurikoristus… Needki mahuvad pärastlõunasesse aega.

Või siis ei mahu.

Järgneb.

 

2 Comments


  1. Järgmine kord, kui keegi minult küsib: “Mida Sa teed terve päeva” või “Oi, kui tore, et Su elu selline pidu ja puhkus on” ja mu aju keeldub töötamast ja korralikku vastust genereerimast siis a. saadan nad seda postitust lugema või b. pean seda ise lugema.
    Mina tegelen praegu igasuguse süütunde metsa saatmisega – kui ma pühast uneajast võtan endale aega siis on see investeering minu lapsesse (rahulik ema= rahulik laps) ja need nõud võivad kaebama minna, kui tahavad :).

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga