put on your running shoes

Kevad on täiega peale murdnud, sellega seoses olen avanud jooksuhooaja. No okei, muidugi mitte nii ässalt kui Naabrinaine, kes eile tegi oma personaalparima ja vudis tosin kilta maha (for real, ta on hull) (heas mõttes, muidugi), aga üleeile tegin oma selle hooaja parima, mis jäi eelmise hooaja keskmise tulemuse kanti. See tähendab, et on suur lootus see hooaeg lõpuks ometi mingite normaalsete jooksutulemustega lõpetada.

Esimesed neli-viis korda jooksmist on sellised hädised vindumised, kus ma vihkan jooksmist, mööduvaid autosid, karjuvaid koeri, Savisaart, tänavaauke, oma odavaid jooksutosse, oma uut uhket telefoni, mis spets-käepaela ei mahu ja ma pean sellega kombineerima nagu napakas, seda, et alati tuleb klappidest vale lugu, Tallinna tuult, porilompe, pilvi, taevast – ühesõnaga, vihkan kõike ja kirglikult. Sest jooksmine on faking nõme!!! Miks ma pean seda tegema, AHHH?!

Peale selle on esimesed korrad alati sellised, mis panevad jälle vanusele mõtlema. Tunned mingeid kohti oma kehas ja saad aru, et nad on jäänud jälle nõrgemaks. Näiteks parem põlv on mu uus huviobjekt, sest ta teeb imelikke hääli ja on üldse imelik. Nähtavat põhjus sellele ei peaks olema, ma vähemalt ei mäleta, et oleks põlvele kukkunud või kuidagi muudmoodi liiga teinud.

Lähiajal.

Vanusele omaselt on tõenäoliselt see mingi ülikooliajal ninuli käimise hind, mida ma praegu maksan.

Aga siis pressid paarist esimesest korrast läbi ja saad aru, et tegelikult on jooksmine, noh, mitte just mõnus, aga see pole ju keeruline. Tuleb juba meelde vaikselt, pärast on ikka mõnus olla, ja kuigi kaalualandamisest ma isegi mitte ei unista (eelmise hooaja põhjal, kus ma ainult juurde võtsin iga jooksukorraga), on ikka kuidagi asjalikum tunne. Et midagi on nüüd tehtud.

Nii et sügisel elumuredesse mattunud “Projekt viiekas” läheb jälle töösse, ning seekord olen ma optimistlikum. Sest kui kõikides muudes eluvaldkondades on viimase poole aasta jooksul mu mantraks saanud failing is not an option, võib see ju vabalt ka siin töötada.

No ja asi see viis kilta joosta siis pole. Naabrinaine jõudis kümneni eelmisel aastal sisuliselt kolme kuuga või nii.

Kuidas teil jooksmisega on? Lippab?

21 Comments


  1. Lippab-lippab, miks ta siis ei lippa. 🙂 Eile 11km (sest 7. juunil on tarvis poolmaraton Rakveres läbida/veereda/tatsuda). Kui ma ometi omaks kogemusi laste hoidmisega, siis ma aitaks Sinu ja teise Liisi lapsi hoida sellal kui te kaks jooksutrenni teete. Ükskord ma õpin laste hoidmise ära ja siis abistan teid kahte meeleldi:)

    Vasta

  2. Käisin eile jooksmas- motiveerin end lugudega.. Jooksen veel selle linkin parki loo lõpuni.. siis tuleb uus ja veel parem lugu, no jõuan selle ka veel ära sörkida… ja nii see 4km kokku saigi, maru aeglases tempos küll, isegi mingi kepitaja lidus must mööda, aga see ei olegi oluline, hoopis just see liikumine on oluline 🙂

    ps mul on vaja üks hetk hakata lasteaia praksi tegema, siis korjan kõik hullemad lapsed küla pealt kokku ja vaatan, kas ülikooli õpetused paika ka peavad 🙂

    Vasta

  3. Minu kogemused on näidanud, et jooksmisest ei tule midagi head välja, kui alustada pärast poolt aastat pausi kohe näiteks 5 kilomeetriga, nii et keel vestil ja nädal aega ei saa voodist välja 😀 Pakuksin omalt poolt välja jooksuplaanid, millest kinni hoides saab areneda päris kiiresti ja tulemustega. See pole küll minu blogi, kuid olen sealt palju häid soovitusi ja ideid saanud. Näiteks see kevad tegelen sellise treeningkavaga: http://heidi.tarkpea.ee/2011/06/17/jooksutreeningu-plaan-10-km/ kuid on ka lihtsam variant: http://heidi.tarkpea.ee/2011/04/15/jooksutreeningu-plaan-algajale-5-km/
    Need tunduvad päris mõistlikud ja mitte ülemäära rasked.
    Edu jooksmisel! 🙂

    Vasta

  4. No kui su põlv imelik on, siis ära väga nagu üle pinguta selle jooksmisega.

    Vasta

  5. Lippab täitsa hästi tõesti 🙂 Sügisel ei saanud pärast suurt haigust kordagi viit kilomeetrit kätte, aga eelmisel nädalal avasin jooksuhooaja ning juba neljandal katsel sain viieka kätte – nädalaga kokku viis jooksukorda! Olen väga rahul. Edu sullegi!

    Vasta

  6. Pisitasa-tasapisi, vorm on talvega ära kadunud, aga maijooksuni on vaid kuu, nii et.. PS määrid põlved enne nt hobusepalsami vmt soojendava asjaga sisse ja tee natsa soojendusharjutusi ja mudimist-massaaži neile, siis nad on suuremad sõbrad jooksmise ajal (tuttav teema).

    Vasta

  7. Küll ta tuleb… peaks su kaasa rebima ja mäejooksu spurte tegema. Too hüva asi tõmbas eelmine aasta 2 nädalaga tempo kolmandiku võrra kiiremaks. Vana tõde – lihas vintskub kui natuke puruks teed. Soerk ajab ainult naesed määärjaks. Takkapihta lühikese sammuga soerk kuidagi keerulisem on kui natuke asisema sammuga astuda. Keelevesti vastu aitab sügavam ohe. Põlvekrudina vastu varvasjooks – löök läheb marja ja mitte niiväga üle-läbi põlve reide; ettekalle ka abiks. Õige söök õigel ajal ja kindlasti venitus (alustuseks võid ka taignarulli kasutada, nagu vahelduse mõttes või nii ;-). Jätad venitamata, peaaegu nagu mahavisatud aeg. Nii lihtne see ongi. Võmh tuleeeeb!

    Parim asi jooksuga on see, et ka rinnalihas tekib – Prink is new Pink!

    Esimene jooks üle 4 kuu oli võimas – kolm päeva tasakaaluhäiretega. Isegi rinnuni auto alla jäin. Hea, et parkis.

    Kaalu vastu aitab… Mina. Ja ampull.

    Vasta

  8. *õgib juustu-kaera kuklit suitsuvorsti, merevaigu, suitsujuustu ja sinepiga*
    *teist kahe tunni jooksul*

    Ainus, mis mul lippab, on aeg, mis on jäänud bakatöö esitamiseni.

    Vasta

  9. Paksukestele on jooks tegelikult vastunäidustatud. Koormus põlvedele on liiga suur. Ja rasvapõletuse jaoks ta ka eriti ei sobi, kuna kaua ei jõua joosta ning pulss on kogu aeg üleval. Rasvapõletuseks peaks olema kestev koormus madala pulsiga – ehk siis rattasõit, mis on ka liigestele hea. Veered 50km paari tunniga läbi ja vaatad kuidas kilod kaovad.

    Vasta

  10. Pets, kehakaalu osas ma olen sinuga nõus, aga intensiivne intervalltreening kõrge pulsiga on efektiivsem rasvapõletaja kui pikaajaline madala pulsiga pingutus.

    Vasta

  11. Siin Soomes müüakse kohe Samsung Galaxy S3 jaoks spetsiaalseid “sportlaste kotikesi” käe ümber panemiseks.:)

    Vasta

  12. Igasugune sport, mida inimene ühel või teisel põhjusel teeb, peaks olema meeldiv. Kui sa pidevalt sunnid end jooksma ja tunned, et see ei istu sulle, siis soovitan sul mõnda muud ala proovida. Eks ala valik oleneb ka eesmärgist, miks trenni teed.

    Tegelikult võiksid alustada hoopis spordimeditsiinilisest uuringust ehk lihtsamalt öeldult koormustestist. Siis saad teada, mis alale peaksid rohkem rõhku panema, millised on sobivad pulsitsoonid jne. Ma ise eile just käisin ning sain päris palju targemaks ja teadlikumaks oma võimetest ning mida edaspidi teha võiksin.

    Vasta

  13. Minu võhm on täitsa olematu, aga püüan ka jooksma hakata. Läbin ühe kodulähedase ringi, see on alla kilomeetri ilmselt, ja toss on väljas :D. Samas ma olen seda meelt, et ka väike liikumine on parem kui mitte midagi, küll see võhm ka tekib. Mul on puusadega probleem, olevat pisut nihkes ja seetõttu jooksmine pole parim valik, ujumine ja rattasõit meeldivad ka ja eks ma kombineerin. Jooksu puhul võlub see, et saan joosta täpselt sel ajal ja nii pikalt, kui tahan. Selles mõttes on igasugused rühmatreeningud not my taste at all…
    Mulle meeldivad kõige rohkem tegelikult mängulised spordialad eesotsas võrkpalliga, aga pole tiimi praegu. Tennist tahan proovida rohkem (maitse olen suhu saanud korra), sulgpall on ka vahva. No nüüd kaldusin teemast kõrvale :P.

    Vasta

  14. Missassja! Pakkkss? Härrad. Kes veel ei tea, Daki ei ole paks, Daki on tihe.

    Mina ei julgeks pekialandamiseks põhiteguriks küll sportisporti soovitada. See on tõsine motivatsiooni rikkuja. Pekilangetus ja liikumine – jah; pekilangetus ja lihas – no ei. Kaalulangetus alaku alati suhutoppimisest. Probleem on mitmekülgne. Hea nälgija peaks vitsutama iganatukese aja tagant kõhu punni. Aeg, mis kuluks sportimisele läheb nüüd söögitegemisele. Spordisöök ja nälgurõgardi söök on nõksa erinev. Sellise kõhuga on jälle raske sportida. Ainevahetuse erinevusest ei maksa rääkidagi, nagu koopamehe talv ja suvi. (Linnainimene on idioot, see sööb ennast talvel rasva *rollinge eyes*)

    Jalgratas 2h distantsis hakkab munadele või sinna kuhu munad käivad ja võhma ning lihase kasv ei ole loodetud korrelatsioonis. Vahel tahaks ikka keppi( silita)da kah 🙁 Käimine ruineerib kere rohkem kui jooks (koormus langeb vist kitsamasse tsooni) – aga ilmselegelt piisavalt hea alternatiiv kui joosta ei saa. Eriti kui seda kepiga koos teha.

    Ise sain alles eelmine aasta põlved korda – panin (normaalse!!) ellipilise masinaga kardio taha… paari nädalaga kasvas võhm “10 minti ja soss” pealt poolele teisele tunnile, kergelt overkilliva 135-145 löögiga minutis. Põlv ütles ka lõpuks “Tänan!”. Katkine õlg üles kah sama asja. 2-3 kuud lume minekuni ja edasi oli jooksulaks. Kohe esimesel korral 10kmga radarisse ja nii jäigi. “Kuue kuuga viiekilomeetrijihuks” on ikka nali kui me peame võhma silmas.

    Jooks on ikka mõnus. Teoreetiliselt võid aasta läbi joosta. Aga mugavat perioodi on 7-9 kuud.

    Ja sssina ka, AbFab! Tihe!

    Vasta

  15. Pips, rühmatreeningus saad enamasti kombineerida raskustega. Või kui viite kükki ei jõua, teed kakspool. Rühmatreening on tegelt parim asi, mis suga juhtuda saab:
    a) See on motivastiooniga laks
    b) sa treenid neid nurki kehast, mida sa omaalagatusel everneverever ei teeks, lisaks on järelvalve, et sa teeks asju õigesti (st efektiivselt) ja et valesti st vigastuste suunas ei teeks.
    c) liikuvuse räme paranemine (võtke oma 4nurksed mehed kaasa!)
    d) lisaks jõusaal kohe kõrval, teed sobilikkule lihasvistrikule lisa.
    e) tasuta dušš 😉
    f) võimalusel ka tasuta klatš ja vesisaali erootika. Flirtimisoskuste puhul võib viimase üsna mänguliseks ajada.

    Vasta

  16. Muuseas, mul on üle kuni 31.05.2013 kehtiv kuuajaline Arigato Sport-paketi pakkumine (s.t. kuu jooksul piiramatult rühmatrenne ja jõusaali kasutust Arigatos kõigil lahtiolekuaegadel). Kas Sulle, daki, pakuks huvi, või jääb see liiga kaugele Su jaoks? :/

    Vasta

  17. Vahet pole, kas paks või tihe, normaalkaalu ülempiirist ülespoole jääjatele on jooksmine tegelikult suhteliselt vastunäidustatud. Inimese liigesed on nii lolli nurga all jalgades, et ei amortiseeri õieti midagi. Esimesena lähevad põlved läbi, reeglina.

    (Ma nüüd kujutan ette, kellega ma seal spordiklubis dushi all flirtida võiks…teiste naistega või)

    Vasta

  18. Rahel, ma olen korduvalt neid 5-10 km plaane proovinud, aga leidsin, et vaheldamine ei meeldi/sobi siiski. Parem jooksen kohe ja nii kaua kui jaksan. Üle muidugi ei pinguta, see pole mu loomuseski:)

    v6, kuule, ma juba jooksin esimese korraga kenasti sealt sillamäest üles. Aga trepijooksu võiks proovida, ah? Teeks? Seal metsas?

    Liana, need kotikesed meilgi, aga mul oli juba üks – eelmise telefoni jaoks. Ja no praegu läheb raha muude asjade peale. Näiteks söögi. Ja kütte:)

    Evu, olen käinud koormustestil ja tean, mis pulsiga ja kuidas, nii et see osa on tehtud. Ei, üldiselt ta meeldib mulle, aga minu meelest peabki pingutus vihaseks ajama teinekord – siis pingutad selle võrra rohkem jälle. Või vähemalt mul töötab vihastamismehhanism nii: motivaatorina.

    Liis, aga ma võin ju proovida küll! Võibolla leiab isegi õhtuse hoidja, ehk tahab Nirti tulla oma bakat õhtuti siia kirjutama kui ma trennis olen:)

    v6, sa ju tead, et ma olen TIHEDALT naisetäidist täis. Lihased on ka olemas… lapsetassungist ja vanast, erm, rasvast? Lihast?

    AbFab, eks ta ole jah, et hakkab, aga ma püüan mitte omalt poolt väga ära tappa, st jooksen ikka jooksurajal mitte asfaldil ja tegelikult on mu jooksutoss kah päris hea. No ja kui valutab, siis lõpetan. Selles osas on õige, et söömine teeb paksuks/kõhnaks, mitte muud tegurid. Aga kombineerida tuleb. Praegu väga ei viitsi.

    Vasta

  19. Jaa, v6,
    jooksu osas on sul õigus. Rühmatreeningu osas ilmselt ka, aga ma ise ei kannata seda tümakaga ja peenlalinaga naiselikku p**ka välja (ja isegi need 3-4 teadlikku meest tagareas ei paranda asja), rääkimata võimalikest balansi- ja meeltesporditalitlustest, kus kogu aeg on oht, et keegi hakkab vaagnapõhjalihastega lootoseõisi nihutama. Ühesõnaga – rühmatrenni mina, vana baleriin, ei soovita.
    Jooksu juurde tagasi – minu 10km kolme kuuga tuli ka tegelt tugevale kogemata tekitatud jõusaalipõhjale, enne olin totaalsest saamatu mistahes võhmaalas.

    Lisaks kirjutan alla sellele, et jooksmine ei ole dieettoit, ainus, mis ta teeb – ta muudab läbipaistvalt peenikesed jalad hiidpelmeenijämeduseks. Seega, daki, kui tahad minu liistjalgu (kuigi, kes neid ikka tahaks), siis ära sa jookse. Jooksed, jooksed ja viuh! tirivad lihased bootcutid skinnyjeansideks.

    Tegelt pole vahet, jooksed, kõnnid või ratas, minu jaoks on oluline õhk ja aeg, kus keegi ei küsi midagi, ei käi närvidele. Siit siis ka põhjus, miks rühmatrenn ei sobi. Ratta peab õue tõstma, kõndima peab aju puhastumiseks u kolm korda kauem – jooksmine on hea laiskade ala. No ja põlved? Need lähevad niikuinii varem või hiljem, aga on kergesti taastatavad või asendatatavad.

    Tervitades,
    Naabrinaine

    Vasta

  20. /siil lippab õhtul laenatud botastega lapsepõlvemetsas ja on trepijooksukäpp. Also – kuna Nõmmel on jooksuhuvilisi inimesi veel, kellel lapsed segavad, siis tuleks mingi lapsehoidmiskord sisse sättida – üks hoiab ja kuus vudivad.

    Vasta

  21. AbFab… Kui päkk maha jooksu teha, siis see annab ikka kõvasti juurde – tõsi marja peksab päris hästi segamini. Aga harjub mari lõpuks sellegagi.

    Flidi asukohana märkisin vesierootikasaali. Mõnedes kohtades need ikka on. 🙂

    Daki: asi pole mitte “jõudsin üles joosta’mises” aga selles, et teeme seda mitu korda. Tempokalt. Ja alla jookseme ka. Ma nüüd ei oska soovitada, kuidas see mäest alla jooks põlvele mõjub… aga reitele mõjus küll pagana hästi.

    Treppi pole jooksnud. Lihtsalt kardan oma elu pärast. Aga ma või su pärast kõigega riskida. <– näe, flirt.

    Tehe – naistäidis. Hiljuti üks just kirjeldas, kuidas keedupiim paneb emaka ümbert vohama. Ma pakkusin, et see on sootuks üks Teine Piim ja seda ei maksa tõesti soojalt tarvitada. Nagu me teame kõik ja kui palju on hoiatatud.

    Naabrinaine: tead, ma instantselt va lootoseõie lõhna oma sõõrmetes tundsin! Oi vabandust, et selle trauma su aktiivmällu kergitasin.

    Hiidpelemeen – ära lora 🙂 Siis pole enne üldse üldse lihast ollagi. Tõsi, endale tundub ka, et jalad on nüüd suured-suured. Tegelikkus ütleb seda, et püksid on suureks ja kotti jäänud. Õhk asendus tihedaga. Vöökoht ainult paisus, sest kõik niudekandi lihased märkamatult pehmet vatti saavad.

    Toimiva poisikesena ütlen, pohhui see imearmas kõhna ilmetu õrnpekisäär. Tekib väike respekt, kui tead, et naine võib sulle kannakõõlusega kõrisõlmele umbsõlme peale teha. Oh mis ma nüüd erutan ennast vastu ööd!

    Ja uute põlvede osas tugev argumnent. Ostkem aga titaani kokku!
    Isegi uusi kõrvu juba kasvatatakse – kaugel need kondid ja londidki on!

    Liis: kujuta nüüd ette, kui kogemata üks neist süüa tahab. Siis tahavad kõik. Kujuneb sellest õuduste tund. Või… kui keegi potile tahaks!!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga