Daily Archives: 22. apr. 2013

put on your running shoes

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 21 kommentaari

Kevad on täiega peale murdnud, sellega seoses olen avanud jooksuhooaja. No okei, muidugi mitte nii ässalt kui Naabrinaine, kes eile tegi oma personaalparima ja vudis tosin kilta maha (for real, ta on hull) (heas mõttes, muidugi), aga üleeile tegin oma selle hooaja parima, mis jäi eelmise hooaja keskmise tulemuse kanti. See tähendab, et on suur lootus see hooaeg lõpuks ometi mingite normaalsete jooksutulemustega lõpetada.

Esimesed neli-viis korda jooksmist on sellised hädised vindumised, kus ma vihkan jooksmist, mööduvaid autosid, karjuvaid koeri, Savisaart, tänavaauke, oma odavaid jooksutosse, oma uut uhket telefoni, mis spets-käepaela ei mahu ja ma pean sellega kombineerima nagu napakas, seda, et alati tuleb klappidest vale lugu, Tallinna tuult, porilompe, pilvi, taevast – ühesõnaga, vihkan kõike ja kirglikult. Sest jooksmine on faking nõme!!! Miks ma pean seda tegema, AHHH?!

Peale selle on esimesed korrad alati sellised, mis panevad jälle vanusele mõtlema. Tunned mingeid kohti oma kehas ja saad aru, et nad on jäänud jälle nõrgemaks. Näiteks parem põlv on mu uus huviobjekt, sest ta teeb imelikke hääli ja on üldse imelik. Nähtavat põhjus sellele ei peaks olema, ma vähemalt ei mäleta, et oleks põlvele kukkunud või kuidagi muudmoodi liiga teinud.

Lähiajal.

Vanusele omaselt on tõenäoliselt see mingi ülikooliajal ninuli käimise hind, mida ma praegu maksan.

Aga siis pressid paarist esimesest korrast läbi ja saad aru, et tegelikult on jooksmine, noh, mitte just mõnus, aga see pole ju keeruline. Tuleb juba meelde vaikselt, pärast on ikka mõnus olla, ja kuigi kaalualandamisest ma isegi mitte ei unista (eelmise hooaja põhjal, kus ma ainult juurde võtsin iga jooksukorraga), on ikka kuidagi asjalikum tunne. Et midagi on nüüd tehtud.

Nii et sügisel elumuredesse mattunud “Projekt viiekas” läheb jälle töösse, ning seekord olen ma optimistlikum. Sest kui kõikides muudes eluvaldkondades on viimase poole aasta jooksul mu mantraks saanud failing is not an option, võib see ju vabalt ka siin töötada.

No ja asi see viis kilta joosta siis pole. Naabrinaine jõudis kümneni eelmisel aastal sisuliselt kolme kuuga või nii.

Kuidas teil jooksmisega on? Lippab?