šaakalite invasioon

Avastasin täna, et miski mu kaunis fantasilises (tulevikus muidugi) eeskojas haiseb. Ja, kurat, eluaegse puumajaelanikuna teadsin ma kohe, mis hais see on.

Mul haiseb seal surnud hiir. Selle lahtiseks jäetud põranda all, mis pidi “tuulduma” ja seetõttu omal ajal sügisel poolikuks jäeti, on mul surnud hiir.

On muidugi tõenäoline, et see õnnetu hiir putkas majja ära, tundis siis, et läheduses on kassid, puges lahtiste laudade vahelt põranda alla peitu ja jäi ootama, kuni kassid mööduvad. Kahjuks aga saalib Pussakas sisse-välja nagu, noh, mõni Saale, nii et hirmuvärinas see hiir sinna põranda alla jäigi ja ju ta lõpuks südarisse ka suri.

Minu jaoks tähendab see seda, et niipea, kui läheb piisavalt soojaks et ma saan kuuri korda teha ja ehituspasa kojast sinna tõsta, pean ma muuhulgas enne remondiga alustamist ka HIIRELAIBA EEMALDAMA.

Jeesus, Joosep, Maria, Pootsman ja Mooses.

Mitte et ma nõrga südamega oleks selles osas, aga ma ju ei taha lihtsalt.

Ja siis kõigele tagatipuks lugesin ma täna, et Eestis elab vähemalt kaks ŠAAKALIT. Metsas on ju niigi õudne, sest hiljaaegu sain ma teada, et meil ei ela mitte viis, vaid umbkaudu SEITSESADA karu. Seitsesada karu. Seda on ikka… hoomamatult palju. Hunte kardan ma niikuinii pärast seda, kui nad Saaremaal amokki jooksid ja öösiti kadakate vahel sabistasid.

Ja nüüd siis veel šaakalid. Kes on põhimõtteliselt väikesed hundid. VÄIKESED HUNDID, mees, mõistad?!

Aga lõppeks selgus kurb tõsiasi, et ma nüüd tahaks endale üht šaakalit. Passiks mul siin, hängiks kassidega ja käiksin temaga Nõmme vahel jalutamas.

Ma vean kihla, et siis ei peaks ma surnud hiirtega küll ju tegelema?

Ilmselgelt oleks ka raisakotkaste mure murtud…

6 Comments


  1. Hundid on nunnud. Karud ka. Selle aja peale, kui soojaks läheb, on hiirest eeldatavasti järele jäänud ainult üks pisike ja ohutu muumia 🙂

    Vasta

  2. Lohutan nüüd siin väheke. Ma olen oma noore elu kohta (23 aastakest kokku, sügavas metsas jõlkumist kamaluga vähem) metsas 2x karujälgede otsa sattunud. Kord eelmisel sügisel, seajälgi ajades ja ohates, et oi kui nunnu, väikeste notsude jäljekesed,… ahsaraisk, karu.. poegadega… mõne tunni vanused (ilmaolud ja maapind kokku panna, siis teinekord saab ikka aru küll). Ja siis vaikselt märgata, et taskus on enesekaitseks vaid autovõtmed. Nüüd kannan väikest seenenuga kaasas:D Mitte et sellest suurt kasu oleks, aga endal on parem tunne. Muidugi kui Revenga eelmisel nädalavahetusel maanteeäärses metsas käis, siis ta ei arvanud, et peaks noa kaasa võtma – sead hoiavad omaette praegu ja karu ju magab. Tutkit. Poega jalutab. Õnneks ei olnud vaja autovõtmeid krabada… Nii et, seiklusi ilusast Harju-lähedasest maakonnast.

    Aga šaakalit ma ei kardaks, korraliku koera kõrval ju nagu hästi söönud rebane. Pigem tasub karta metsikuid koeri. Need tõprad ei pelga kedagi ega midagi ja mu tuttava ema kallale on nad ka põldude vahel kippunud. Siis päästis vaid mööduv auto.

    Vasta

    1. Uh, koertest ei hakka üldse… Aga eks see oligi rohkem huumoripostitus:) Kuigi ega ei tahaks kokku sattuda muidugi, metsik loodus ikka etteaimamatu ja seega hirmutav.

      Vasta

  3. Meil haises ka mõne aasta eest põranda all. Esialgu tegi õnnetuks küll, sajandivanuseid põrandalaudu niisama lihtsalt üles ei võta. Haisemine lõppes umbes kolme nädala pärast, ilmselt oli hiirelaip selleks ajaks piisavalt lagunenud või kuivanud või mis iganes surnud hiirtega põranda all toimub. Äkki läheb Sinu põrandaaluse hiirega ka nii? Ja päris tõsiselt, teadaolevast laibast palju õõvastavamad on mingid juhuslikud kondikesed, mis porgandipeenra kaevamise või ühel mälestusväärsel juhul ka põrandaaugu lappimise käigus pihku satuvad. Meil on kirju minevikuga maja, iga uue kondi või hamba leidmisel jookseb mul peast läbi film inimskeleti leidmisest ja sellest, kuidas politseinikud meie kauasilutud muruplatsid pahupidi pööravad …

    Vasta

    1. Mu vanavanemad leidsid kunagi sõduriskeleti aiast, kui omal ajal Tartusse kolisid!

      Vasta

  4. Jah, ühe mu koolivenna aiast Tartus olevat ka leitud kaks saksa vormi jäänustega skeletti. Creepy.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga