Avastasin täna, et miski mu kaunis fantasilises (tulevikus muidugi) eeskojas haiseb. Ja, kurat, eluaegse puumajaelanikuna teadsin ma kohe, mis hais see on.
Mul haiseb seal surnud hiir. Selle lahtiseks jäetud põranda all, mis pidi “tuulduma” ja seetõttu omal ajal sügisel poolikuks jäeti, on mul surnud hiir.
On muidugi tõenäoline, et see õnnetu hiir putkas majja ära, tundis siis, et läheduses on kassid, puges lahtiste laudade vahelt põranda alla peitu ja jäi ootama, kuni kassid mööduvad. Kahjuks aga saalib Pussakas sisse-välja nagu, noh, mõni Saale, nii et hirmuvärinas see hiir sinna põranda alla jäigi ja ju ta lõpuks südarisse ka suri.
Minu jaoks tähendab see seda, et niipea, kui läheb piisavalt soojaks et ma saan kuuri korda teha ja ehituspasa kojast sinna tõsta, pean ma muuhulgas enne remondiga alustamist ka HIIRELAIBA EEMALDAMA.
Jeesus, Joosep, Maria, Pootsman ja Mooses.
Mitte et ma nõrga südamega oleks selles osas, aga ma ju ei taha lihtsalt.
Ja siis kõigele tagatipuks lugesin ma täna, et Eestis elab vähemalt kaks ŠAAKALIT. Metsas on ju niigi õudne, sest hiljaaegu sain ma teada, et meil ei ela mitte viis, vaid umbkaudu SEITSESADA karu. Seitsesada karu. Seda on ikka… hoomamatult palju. Hunte kardan ma niikuinii pärast seda, kui nad Saaremaal amokki jooksid ja öösiti kadakate vahel sabistasid.
Ja nüüd siis veel šaakalid. Kes on põhimõtteliselt väikesed hundid. VÄIKESED HUNDID, mees, mõistad?!
Aga lõppeks selgus kurb tõsiasi, et ma nüüd tahaks endale üht šaakalit. Passiks mul siin, hängiks kassidega ja käiksin temaga Nõmme vahel jalutamas.
Ma vean kihla, et siis ei peaks ma surnud hiirtega küll ju tegelema?
Ilmselgelt oleks ka raisakotkaste mure murtud…