õppe jõud

hoomamatu 7 kommentaari

image

Eile oli mu esimene loeng Tallinna Ülikoolis ja kui ma ütlen “loeng”, siis ma mõtlen muidugi ET MA ISE PIDIN SEDA LOENGUT LÄBI VIIMA issandjumaljeesus.

Lühidalt? Ma ütleks, et hästi läks. Ise jäin ellu ja tudengite osas paistsid olevad vaid mõned kaotused. Heas mõttes, muidugi.

Audikas oli peidetud kõige kaugemasse ja kõrgemasse soppi, me ise otsisime seda taga nagu napakad, joostes ühte koridorirägastikku (hah, kirjutasin alguses “koridorirögastikku”) mööda ja siis teist mööda, aga üles me ta leidsime. Siis jättis õppekoordinaator mind üksinda (umbes nagu ta oleks kindel, et ma tean, mida ma teen). Istusin, näppisin telefoni ja mõtlesin, et kuidas see küll nüüd juhtus.

Ja siis olin murelik, et ma nii vähe murelik olen.

Kui ma eelmisel õhtul slaide tegin, lippasin ma hinge tõmbamata ja ei pidanud eriti mõtlemagi. Uau, imestasin. Võibolla ma tõesti TEANGI, mida ma räägin. Tuleb välja, et… teangi. Aga väike närv peab alati sees olema. Väike närv on alati sees isegi siis, kui tuhandendat korda lähen kellegagi intervjuud tegema, väike närv on õnneks ka siis sees, kui 50+ tudengi ette astun. Miks mitte suur närv?

A kuda ja snaju. Olen kuidagi nii ehitatud, et avalik esinemine on, noh, kuidagi… ee… Ma ei tahaks kasutada sõna “loomulik”, sest mu loomulik olek on siiski kodupükstega diivanil salati söömine ja Dr Who vaatamine. Aga ta sobib mulle. (Nii Dr Who kui esinemine. Mm, esineda Dr Whole… vot SIIS oleks närv sees.)

Mult küsiti veel, et kuidas õppejõutamine käib. Et kas ma kirjutan endale teksti ette näiteks. Või… noh, kuidas. Sel korral tegin peas umbkaudse struktuuri, mis punkte puudutada tahan, toeks slaidid ja oligi kõik. Järgmisel korral pean ise ka natuke kodutööd tegema, case study’d välja otsima – aga ette ma midagi ikka ei kirjuta. Oh, jah, muidugi, tosin korda kadus mõte peast hetkel, kui ma ütlesin, et: “Ahjaa, tulles tagasi… ee… ups.”

Üldiselt siiski on peamine mõtted struktureerituna edasi anda. Ma pole selles eriti osav, aga ma õpin. No ja slaidid, eks, need ka on selleks head.

//

Ja astusin Astra-majast välja kisava Narva maantee peale ning mõtisklesin, kui teistmoodi on Tallinna ülikoolielu. Kui lärmakas, kui kitsas, kui… teistmoodi. Mitte halvas mõttes, muidugi. Kuigi oma mõnu on aeglaselt läbi tudengi-Tartu aastate loivamisel ka.

Siin on muud võlud.

7 thoughts on “õppe jõud

  1. Maire

    Kas 50+ tudengitega on teistsugune tunne kui 20+ tudengitega? Mis selle tunde teistsuguseks teeb, kui teeb?

    1. daki Post author

      50+ juures mõtlesin sel korral arvu (registreerinud oli 84, lugema ei hakanud, aga kõiki kindlasti kohal ei olnud). Nii et 50+ vanuse osas ei oska kommenteerida – õigemini, tegelikult oskan. Käisin ju raamatubussiga üksaasta sõitmas ja seal olid kuulama tulnud tõesti peamiselt 50+ inimesed. Erinevus oli muidugi ka kontekstis ja kõiges, aga nad on… hmm. Keskendunumad. Seda oli märgata ka Petrone Printi jutuõhtutel Lutsu raamatukogus!

  2. naine 50+

    Aeg on muutnud seda kooli. Kui mina lõpetasin omaaegse TPedI, oli see ka suht väike/vaikne. Hiljuti Astra majja koolitusele sattudes ei suutnud seda kuidagi oma kunagise kooliga seostada.
    Aga loengute osas soovitaksin sul kirja panna vähemalt pidepunktid. Neist on ka siis kasu, kui näiteks järgmisel aastal peaksid sama loengusarja saama.

  3. Maire

    Daki, sel juhul tundub, et mul on funktsionaalse lugemisoskusega probleeme 😀 Loodetavasti see paraneb, kui 50+ vanusesse jõuan 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.