Monthly Archives: aprill 2013

Kuidas Naabrinaine zombi käest hammustada sai

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 3 kommentaari

Mu sõbrad on üldjoontes napakad. Normaalsel kombel, muidugi. Ega siin mingi sanatoorium pole.

Naabrimees ja Naabrinaine ükskord pärast perejooksu mu juurest läbi. Niisama, lonks vett, paar sõna juttu. Nad jäid umbes kümneks minutiks ja kogu see aeg ma hirnusin ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, kuidas seda küll kirja panna.

Esiteks KOHE hakkas Naabrimees mind kiusama (aga see pole midagi uut, on normaalne, et muidu leebe ütlemisega NM mu juuksetooni “uriiniks” nimetab), siis nad leidsid, et ma olen nagu mingi puuvili ja arutasid pikka aega detailselt, milline küll.

VÄLISTREPP. TUULINE KEVADILM.

NM: “Kookospähkel!”
D: “Pealt karvane…?”
NM: “Seest mahlane ja flobisev!”
NN: “Ei-ei, see on midagi muud. See on välismaine puuvili, mida ma mõtlen…”
NM: “Jah, õigus, ega kookospähkel polegi välismaine…”
NN: “Mangostan! Voh! Seal on koore vahel nagu mingi tühimik ja siis on mahlane sisu…”
NM: “…sisu koliseb!”
D: “Jah, sest see ma olen. Mahlane ja kolisen. Pealt karvane ehk ka. Ja kuskil on tühimik.”
NM: “Lonkad?”
D: “Ja mölisen.”

See kõik oli muidu tore ja kena sõpradevaheline vestlus. Või noh, oleks olnud, kui NM ja NN poleks TERVE SELLE AJA mingeid… tantsu (?) liigutusi teinud. Võibolla said nad mingi epilepsiahoo. Või on ehk tegu degeneratiivse geenimutatsiooniga? Mis iganes see on, see oli fucking hilarious.

Naabrimees tantsis nagu jõusaalihunt, Naabrinaine nagu dementne jaanalind, kes vahepeal ära unustab, mis liiki olend ta on, ja arvab, et vist… oli… baleriin?

Seda kõike nimetasid nad nimelt lõdvestusharjutusteks.

Ja siis tuli tagatipuks neil suurepärane idee zombie walk’i tehes läbi keskuse koju kõndida. NM oli alguses küll kõva vend, aga siis lõi põnnama. Et las Naabrinaine ise läheb kui tahab. Ta vaatab eemalt ja naerab. Ja pildistab.

Siis nad harjutasid natuke zombie walki. Siis tuli Kärt, baffled, aga ilmselt on temagi ammu loobunud neil puhkudel küsimusi esitamast. Ning lõpuks läksid kah, Naabrimees kenasti zombie karakteris, see oli hindamatu. NN on ikkagi daam, tema zombie oli kah daamim, põrkas kergelt vastu puud ja isegi ei söönud ühtegi vaese linnu aju selle peale ära.

Kuni Naabrimees jõudis selle fantastilise kivimüürini, mille mu kõrvaltädike on mingil veidral põhjusel sellele rajale ehitanud, kust mulle ka külalised käivad. Aga, tõelise kangelasena ei langenud Naabrimees siiski rollist! Koperdas zombilikult, korjas jäsemed kokku, möiratas, vaatas ringi – ja siis nägi hämmeldunud minu majanaabreid teisel pool majanurka.

Naabrimees lehvitas neile rõõmsalt.

Pöördus siis, liipas Naabrinaiseni ja hüppas talle armastavalt möiratades kaela: “Zombie kiss!”

—KARDIN—

Millal sina viimati kellegagi zombiwalki tegid? Pluss: kui ma üldse kunagi enam suhtesse peaks sattuma, siis zombiwalk on eelvoorus kindlasti kohustuslik.

Ja millest me rääkisime tol korral peale puuviljade, flop-flop häält tegevate asjade, tsellofaani mähitud naiste? Tegelikult vist oli mingi suhtenõu isegi käsil.

Aga on ju VÕIMATU selliseid inimesi kuulata. Puhas piin. Hüsteeriliselt naljakas, aga piin!

Internet! Naabrinaine kiusab mind!

 

Minu päev: õhtu

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Esimesed osad minu päevast: hommik ja pärastlõuna.

Vahepeal mahuvad meie päevadesse ka külastused. Näiteks proovin ikka kord-kaks nädalas Naabrinaisele külla jõuda, et Mila ja LM saaksid hängida ja mina lihtsalt istuda ja juttu ajada inimesega, kes moodustab mitte ainult rohkem kui kolme-sõnalisi lauseid, vaid suisa põimlauseid teinekord.

Mõnikord õnnestub külaskäik siduda jooksmisega. Et viin Mila Naabrinaise juurde ära ja siis teen ise kiire tiiru. Enamasti aga me räägime, ma aitan õhtusöögiga (kui lubatakse) ja sööme, lapsed mängivad, Naabrimees kiusab.

Enamasti aga jõuame me õuetiirult 18-19 paiku koju tagasi ning siis ongi käes õhtusöögiaeg. Tiirled nagu orav rattas, taaskord, vahel õnnestub mõni armas inimene spiikeri peale panna – näiteks emmega kiirelt rääkida, et kuidas ka teistel läheb. Söök valmis, on see harv moment, kui ma päriselt saan jälle maha istuda… Või kas ikka saan? “Juua! Mahla!… Ei, piima! Ei taha… Peale! Saia! Liha! Veel!”

Midagi läheb ehk ümber, midagi on veel vaja juurde tuua, salatit peale tõsta…

Kaheksa paiku vaatame multikaid. Vahepeal nõuti kassi (Simon’s Cat), siis Pingut, nüüd on aeg “Šaallaa!” ehk “Charlie and Lola” käes. Selleks hetkeks olen ma üldiselt täiesti ajusurnud ja loen minuteid, millal jõuab kätte vanniaeg… Sest tööd tuleb ju ka veel teha, kui Mila on magama läinud!

20:30-20:45 paiku on vanniaeg. Vahel käime koos vannis ja peame veesõdasid (teate, milleks on vannipartidel piiksuaugud? Veesõdade jaoks!), seebitame, vahutame, mulistame ja puristame.

Kell 21 lähevad lapsed magama. Vannist tuppa, seal tudukad selga, tekk ümber, Mõmmi kaissu ja kui nõutakse, siis raamatut. Viimasel ajal ei nõuta, raamatuid loeme päeval. Nimelt on Milal voodi kohal uhke kassipilt, keda hiired taga ajavad, nii et lugusid pean ma rääkima hoopis neist kassidest ja hiirtest.

Kui Mila “kassi… tudu… auto… la-la-la” laulma hakkab, on aeg tuli kustutada ning käes unelaulu aeg. Ikka see klassikaline: “Mina ei taha veel magama jääda…”

Enne voodisse tõstmist, olen tähele pannud, ütlen poolunes Milakesele alati: “Head ööd, kallis. Maga hästi, hommikul näeme. Emme armastab sind hästi palju.”

Ja siis hakkab armastav emme tööd vuhkima, kasside sisse-välja taustaks. Umbes südaöö paiku lõpetan, siis ehk vaatan mõne sarja, kirjutan mõne posti või ütlen fesaris kellelegi tere.

Hommikul algab ju kõik jälle otsast peale.

Minu päev: pärastlõuna

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Esimene osa minu päevast on kirjas siin.

Kui Mila lõpuks ühe paiku magama jääb ja ma tukastusest virgun, on käes aeg teha ära kõik need asjad, mis vajavad sel päeval tegemist. Delfi kolumn, telefonikõned allikatele mõne freelance artikli jaoks, kiirematele ja mõtlemist nõudvatele e-kirjadele vastamine, järjejutt, loengute ettevalmistamine, kodutööde lugemine-hindamine and what have you. Vahel on aega isegi blogida või pilte töödelda.

Vahel harva.

Ja siis ongi poolteist tundi nagu naksti läinud.

Ahjaa, sinna aja sisse tavaliselt mahub ka see, kui ma toon kuurist puid ja panen vähemalt kaks ahju küdema. Nüüdsel ajal, kui enam hommikul kohe sellega tegelema ei pea.

Kui Mila ärkab, tahab ta natuke aega kaisutada ja minu kaisus joonistada, kuubikuid ritta laduda või raamatut lugeda. Seda ma talle ka võimaldan, sest see on ju harukordne, kui on kümme minutit, kus võib suisa vedeleda ja niisama lapsega hängida.

Enamasti muidugi ei jõua ma 1,5 tunniga kogu tööd tehtud, siis see kummitab ja ma olen ilgelt närviline. Ma ei tea, mis elu ma oleksin elanud enne nutiajastut – nüüd saan vähemalt jooksvalt meile tšekkida ja kiirematele ka on-the-go vastata, sõpradega hektiliselt suhelda ja üleüldse inimkonnaga kontaktis olla. Kuigi täna just mõtlesin, et nutt nutiks, kui ikka oled orav rattas, siis POLEGI lihtsalt seda momenti, et telefon võtta.

Sest – kui algab näiteks õhtusöögi tegemine, vuristad nõude, lõikumise, hakkimise, praadimise, ahjude, lapse minikatastroofide, kiirkoristamise, kassiliivavahetuse, kasside õue ja tuppa laskmise, pesu pesema panemise, pesu masinast võtmise ja kõige muu vahel, telefon nõudlikult kuskil lauanurgal vibreerimas. Siis tuleb Milake, soovib midagi, tegelen, räägime, vahel keeb midagi üle, siis ei ole aega tegeleda, siis jälle on – telefon muudkui vibreerib kuskil lauanurgal.

Ja siis heidetakse mulle ette, et ma neil hetkil, kus mul actually on võimalus sissetulevaid teateid vaadata, neid ka vaatan – “Miks sa PÄRIS eluga ei tegele, vaid oma telefoni muudkui näpid?!”

Muudkui, hah, jah.

Novot. Aga enne õhtusöögiaega ja pärast lõunauinakut tuleb üldiselt siiski kiire snäkk ja pärast seda õuetuur. Kui on poest või turult midagi vaja, käime seal. Ja kui on päev, kus ma tulen loengust ja/või kohtumiselt, siis umbes 16-17 paiku toon ma Mila hoiust ja olenevalt kõhutühjuse astmest venitame seda käiku ka mänguväljakute ja muu peale.

Kevadhooajal on lisandunud muud hobid – aiakoristus, peenrad, õue aiamööbli või ronivõrede ehitamine, kuurikoristus… Needki mahuvad pärastlõunasesse aega.

Või siis ei mahu.

Järgneb.

 

MEHESÕNA: Mida mehed kardavad? Näokreeme?

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 6 kommentaari

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!


Mida mehed kardavad? Mehed tunduvad kartvat nii vähe – või ei näita nad seda välja?

Meestel on hirme sama palju kui naistel ning need erinevad sama palju indiviidipõhiselt kui õrnema sugupoole esindajatel. Ise kuulun veel selle põlvkonna hulka, kus sisendati maast madalast mantrat, et kardame me kõik, kuid vaprus on hirmudest olenemata edasi tegutseda. Omamoodi sotsiaalne surve on ka meie ühiskonnas olemas: mehed peavad ju olema siiski mehed! Kuigi viimasel ajal on see nõue aina skisofreenilisem – peame olema sisuliselt emotsionaalsed sotsiopaadid, mis aga on oksüümoron.

Kui mees ütleb, et ta petab oma naist sellepärast, et meelde tuleks, kui hea ikka oma naine on – kui suur load of bullshit see 10 palli skaalal on? Või mis värk sellega ikka mehe vaatenurgast on?

Nii rumalat põhjendust pole ma oma elu jooksul veel kordagi kuulnud, igastahes lõhkusid sa ära mu bullshiti skaala. Petmiseks on mitmesuguseid põhjuseid ja veel rohkem põhjendusi, aga see on praktiliselt sama jabur, kui viriseda mugavate pükste kandmise üle kodustes oludes.

Miks on nii raske saada mehi näokreeme kasutama, muudest ilutoodetest rääkimata! On siis raske see kreem näkku läratada või?

Lühike vastus: jah.
Pikk vastus: jah, kurat.

Hair watch

Argielu, Läbi fotosilma 8 kommentaari

image

Ma olen ausalt öeldes unustanud, millal ma juuksuris käisin. Enne sünnipäeva ilmselt? Nii et ligi kolm kuud vabakasvatust. Täna värvisin kogemata juuksed pruuniks. No hea tahtmise juures võib poolpime seda tooni “tumeblondiks” hinnata. Joosta on mega ebamugav, juuksed ei püsi mütsi all, patsi panna ka veel päris hästi ei saa. Ideid?

Toiduklubi: vürtsikad kanaburgerid

Argielu, Läbi fotosilma, Toidujutud 2 kommentaari

Viimasel ajal on kuidagi palju kooskokkamist juhtunud inimestega. Ja kui ma ütlen “palju”, siis ma mõtlen, et umbes paar-kolm korda. AGA IKKAGI.

Niisiis tuli ükspäev Andra külla, olles päev otsa toitunud ainult melonist, ja nõudis midagi meeliülendavat. Ma pakkusin Tom Kha suppi ja kanaburkse. Retsepti leidsin Epicuriouse äppi kasutades loengust koju sõites. Kiidan. Äppi ja burkse ka.

Vürtsikad kanaburgerid

Vaja läheb: 800 g (kaks pakki) kanahakkliha, tšillit, kaks punast sibulat, lahjat hapukoort, kurki, tomatit, neli küüslauguküünt, soola-pipart, jääsalatit, kukleid või ciabattat või rukkipalakesi

Valmistamine: sega kausis hakkliha hakitud tšillikaunade (mina jätsin seemned ka, sest ma nii hardcore), purustatud küüslaugu, pipra ja peeneks hakitud sibulaga (ühest piisab esialgu). Mätsi segust burgerid, lao ahjuplaadile ja küpseta umbes 220 kraadi juures, no, julgelt pool tundi. Valmis saavad enne, aga kui tahad, et oleksid ilusad pruunid ka, siis peab nats kannatama.

Samal ajal sega hapukoorekaste – pipar-sool, peenikeseks hakitud kurk, tomat ja teine sibul. Sega.

Siis oota.

Kui burgerid valmis, võta kuklikesed (ma olen teinud nii rukkipalade kui ciabatta-kuklitega) – võid need enne ka ahjus kergelt soojaks lasta. Määri üks pool hapukoorekastmega, lajata peale burger. Kui tomatit jäi üle, võid sellegi viilutada ja otsa laduda. Siis jääsalat ja teine kuklipool ja mmmmmm…

put on your running shoes

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 21 kommentaari

Kevad on täiega peale murdnud, sellega seoses olen avanud jooksuhooaja. No okei, muidugi mitte nii ässalt kui Naabrinaine, kes eile tegi oma personaalparima ja vudis tosin kilta maha (for real, ta on hull) (heas mõttes, muidugi), aga üleeile tegin oma selle hooaja parima, mis jäi eelmise hooaja keskmise tulemuse kanti. See tähendab, et on suur lootus see hooaeg lõpuks ometi mingite normaalsete jooksutulemustega lõpetada.

Esimesed neli-viis korda jooksmist on sellised hädised vindumised, kus ma vihkan jooksmist, mööduvaid autosid, karjuvaid koeri, Savisaart, tänavaauke, oma odavaid jooksutosse, oma uut uhket telefoni, mis spets-käepaela ei mahu ja ma pean sellega kombineerima nagu napakas, seda, et alati tuleb klappidest vale lugu, Tallinna tuult, porilompe, pilvi, taevast – ühesõnaga, vihkan kõike ja kirglikult. Sest jooksmine on faking nõme!!! Miks ma pean seda tegema, AHHH?!

Peale selle on esimesed korrad alati sellised, mis panevad jälle vanusele mõtlema. Tunned mingeid kohti oma kehas ja saad aru, et nad on jäänud jälle nõrgemaks. Näiteks parem põlv on mu uus huviobjekt, sest ta teeb imelikke hääli ja on üldse imelik. Nähtavat põhjus sellele ei peaks olema, ma vähemalt ei mäleta, et oleks põlvele kukkunud või kuidagi muudmoodi liiga teinud.

Lähiajal.

Vanusele omaselt on tõenäoliselt see mingi ülikooliajal ninuli käimise hind, mida ma praegu maksan.

Aga siis pressid paarist esimesest korrast läbi ja saad aru, et tegelikult on jooksmine, noh, mitte just mõnus, aga see pole ju keeruline. Tuleb juba meelde vaikselt, pärast on ikka mõnus olla, ja kuigi kaalualandamisest ma isegi mitte ei unista (eelmise hooaja põhjal, kus ma ainult juurde võtsin iga jooksukorraga), on ikka kuidagi asjalikum tunne. Et midagi on nüüd tehtud.

Nii et sügisel elumuredesse mattunud “Projekt viiekas” läheb jälle töösse, ning seekord olen ma optimistlikum. Sest kui kõikides muudes eluvaldkondades on viimase poole aasta jooksul mu mantraks saanud failing is not an option, võib see ju vabalt ka siin töötada.

No ja asi see viis kilta joosta siis pole. Naabrinaine jõudis kümneni eelmisel aastal sisuliselt kolme kuuga või nii.

Kuidas teil jooksmisega on? Lippab?

Uus rubriik: MEHESÕNA!

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 15 kommentaari

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega lubage tutvustada uut rubriiki: Mehesõna! Selleks veensin ära ühe meessoost sõbra, kes aeg-ajalt on lubanud vaevaks võtta ja kõigile mehi puudutavatele küsimustele (oma perspektiivist) vastata. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Miks mehed koguaeg lontis kodupükste üle vinguvad? Miks ei või kanda kodus mugavaid riideid?

Olevusi, kes selle üle vinguvad, on keeruline meheks pidada. Loomulikult tuleb end kodus mugavalt tunda ning riietuda mugavalt. Üldse mitte riietumine on üsna töötav lahendus, kui kodupükste üle vingutakse. Kuid kokkuvõttes ei maksa lasta omas kodus endale riietumise kohta ettekirjutusi teha. Kui tegemist on nn “mehe” koduga, noh, ega temast kaua puudust ei tunneks vast…

Kas mehed omavahel saunas üksteise riistu ka piiluvad? Et võrdluseks, või nii…

Mis seal ikka piiluda, kui kõik täitsa avalikult nähtaval on! Muidugi teadmised anatoomiast paljastavad selle tegevuse vähese kasuteguri. Kuid juba bioloogia juures olles võiks ka ära märkida, et meeste jaoks on täiesti instinktiivne esimese asjana genitaalide peale vaatamine. Kipume seda ka koerte puhul tegema, hobustega aga mitte, sealne võrdlusmoment lihtsalt ei ole positiivne.

Miks mehed multitaskida ei suuda?

Samal põhjusel, miks mehed naiste vingumisvajadusest aru ei saa – kui tuuakse mingi probleem esile, siis see hõlmab praktilsielt kogu tähelepanu, kuna läheb korda. Multitaskitakse siis, kui on pohhui tulemusest.

Minu päev: hommik

Argielu, Kooskasvamine, Läbi fotosilma 3 kommentaari

Peamiselt on Mallu see, kes mult küsib, et mida kuradit ma päevad läbi teen ja kuhu mu aeg küll läheb. Palun väga, kirjutan üles oma päeva. Ilmselt mitmes osas. Siin on hommikupoolik.

Võrdluseks: selline oli minu päev aastal 2007. (Jeez Louise, ma olen vanaaaa…)

Viimasel ajal on Mila hakanud teistmoodi ärkama. Varem tõusis ta vupsti!, kargas voodist välja ja hakkas asjatama. Nüüd aga hängib ta niisama veits, vahel tõstab tühjaks mu seinataskud ja nii ärkasin ma sel nädalal korra selle peale, et ta mu käe peale joonistas, sest taskus oli üks vildikas. Aga peamiselt ta hängib niisama ja ma olen väga rõõmus, et ta on lõpuks pihta saanud hommiku mõttest – nii kaua kui vähegi võimalik voodist tõusmist venitada.

Umbes poole 10 paiku ajame kargu alla, Pussakas läheb oma õuetuurile ja mina lehvitan naabritele uksel peffi. (Heas mõttes muidugi.) Kaks nädalat tagasi oli hommikurutiin veel selline: lapsele krõbinad ette, ise kähku kütte kontoriahi, siis suur ahi, siis Mila toa ahi. Pliita all tuli muidugi juba lõõmas, sest see tuli käima panna kõige esimesena, et end kööki asudes kohe ära ei tahaks tappa.

Ja kui ahjud köes (jajah, okei, KÜDEMAS), alles siis võis hakata kohvi ja pudru peale mõtlema.

Nüüd käib õnneks asi vähemsuitsidaalselt. Panen kohvivee ja söögi käima (kas siis puder või näiteks soojad võileivad), ise pesen eelmisest õhtust nõud ja koristan natuke või panen pesumasina pesema. Seni naudib Milake oma appetiser’it, milleks on jätkuvalt midagi kerget – krõbinad näiteks. Korralikku hommikusööki sööb ta ikka minuga. Hängime, vahel vaatame multikaid, vahel sarju, räägime unenägudest. Mina joon kohvi ja Mila joob jogurtijooki või piima või mahla.

Umbes 11 paiku hakkab Mila omi asju ajama, seega saan mina kiirelt meilid üle vaadata, mõnel õnnelikul puhul ka neile vastata. Kui on hoiupäev, siis pole mingit lösutamisaega, vaid kribin-krabin riidesse ja söödud ja minek. Tagasi kodus olen sel juhul – kui hästi läheb –  11 paiku, tavaliselt natuke hiljem. Jah, saaks varem ju ka, kui varem tõusta ja varem kodust lahkuda, aga minu meelest pole midagi rumalamat kui hommikul NIISAMA TÜHJA kella peale tõusta. Mila saab elu aeg kella peale tõusta ja minagi veel ilmselt küll ja veel, nii et las olla praegu nii.

Mila tähtsad asjad – kõik kättejuhtuvad asjad mütsiks pähe panna (sh asjad, mis pole mütsid), kõik mõmmid magama panna (sh loomad, kes pole mõmmid), kõik paberid täis kirjutada (st paberid, mis pole selleks ette nähtud).

Kui Milat pole, siis kütan tööd teha või teen muid asju, mis lapsega koos võtavad neli-viis korda kauem. Näiteks… KÕIK ASJAD.

Aga tavaliselt, kui aus olla, tulen ma koju ja esimesed pool tundi vahin lihtsalt lage, telefoni mobiilne data välja lülitatud (sest kõik jookseb ju sinna kokku) ja lihtsalt OLEN. Vaikuses, mitte midagi tegemata. Kõik tegemata tööd kuklasse hingamas, aga mul on vaja seda hetke. Minu vaikset hetke.

Peamiselt on Mila siiski kodus. Nii et tööhommik näeb üldiselt välja nii, et ma likvideerin mingit kaost, siis kirjutan rea või paar, likvideerin järgmise kaose ja siis ongi kell juba 12 tuuri ning aeg hakata lõunasööki valmistama. Tänased kaosed: lõhnaküünal määritud telekaekraanile, lõhnaküünal määritud kontorilauale, Mila Tähtsast Kotikesest kaduma läinud mutrite ja poltide otsimine, ümber valatud kassikrõbinad, ümber valatud kassikrõbinad vol 2, hunnikusse laotud tekid ja padjad ja kõik üle laotatud mu tähtsate paberitega (seda tegi ta siis, kui kuurist puid tõin).

Ahjaa, ja kui ahjud on, siis tuleb ju nende pärast ka iga mõne aja tagant püsti ajada end. Mulle tundub, et koostöös ahjude, kaose, kasside ja muuga on Milal välja arenenud kuues meel tajumaks seda hetke, kui ma mõtlen, et oh, nüüd kõik töötab  ilma minutagi õlitatult ja ma saan hetkeks ISTUDA. Sest niipea, kui ma seda mõtlen ja näiteks kohvitassi võtan, kostub kuskilt: “Emmi! Kinni! Alla! Kakkiiiiii!”

Ja tuleb jälle minna ning laps näiteks laualt või toolilt alla tõsta või talle kuskilt kõrgelt midagi ulatada (või seletada, miks ei saa) või aidata millegi avamise või sulgemisega (“kinni”) või üleüldse, noh, vanemdada.

Lõunat sööme 12-13 vahel ja siis hakkab lõunaunetriangel. Üldiselt on Mila siiski hea magaja, kuid vahepeal on mingid anomaaliapäevad, millest ma pole sotti saanud, MIKS nad on. Mingit regulaarsust pole, uskuge, ma olen kõik läbi analüüsinud. Nii et vahepeal on lihtsalt nii, et Mila ei jää magama ja selleks läheb umbes tund, mille lõpuks ma olen frustratsioonist hall ja nutuvõru suu ümber, sest lõunauinak on ju see lühike aeg päevas, kus a) ma saan ise ka pool tunnikest tukkuda, või b) kus ma saan kõik kiired tööasjad valmis kütta ja ära saata.

Mõlemal juhul on mul VAJA, et ta magaks.

Temal muidugi on seda ka vaja, aga frustratsioon tekib mul ikka muust. Nii et siis me võitleme. Jalad teki all. Jalad teki peal. Jalad minu kõrvas. Jalad minu näos. Kass kaissu. Kass kaisust ära. Pool keha minu peale. Pea jalutsisse. Padi üle pea. Veel üks padi üle pea. KÕIK PADJAD ÜLE PEA. Miks? Hah, küsige jah minult.

(Mul on kuus patja.)

Üldiselt aga uinub ta kohe ja minagi jään natukeseks vedelema, et ehmatusega 15 minutit hiljem ärgata. Viimasel ajal ärkan ma kogu aeg ehmatusega. Maailma kõige rõvedam asi üldse on ärkamine, ehmatusega ärkamine on VEELGI rõvedam kui maailma kõige rõvedam asi.

Aga samas on see ärkamiserõvedus siiski seda väärt, sest pole midagi mõnusamat, kui oma zombisilmad hetkeks sulgeda ja teada, et oh, mul on see pooltund päevas, kus ma võin lihtsalt olla. Ei pea mitte midagi tegema. Kaisutad last ja kassi ning järsku tajud, et juba magadki. Viimasel ajal püüan ma seda momenti tabada. Teate seda hetke, kui mõtled omi une-eelseid mõtteid ja siis järsku nad libisevad peost ja sa saad aru, et sa ei kontrolli enam, kuhu nad lähevad? Ühel hetkel mõtled järgmise kodumajandusprojekti peale ja järsku tantsib Hitler seelikus su riidekapis ringi, näiteks.

Muidugi, sel hetkel, kui sa hakkad MÕTLEMA, et oh, see on nüüd see hetk, oled sa jälle teadvusel ja jaht hakkab jälle. Aga see on põnev! See tagaajamine.

Issand, mul on vaja normaalseid hobisid.