Tegin täna nimekirja asjadest, mida ma kõik ostaks, kui mul oleks raha. Nimekiri sai üsna igav:
- parmesan
- küttepuud
- sokid
- uus hambahari
- ketšup
- külmkapimagnetid (tähestiku omad)
- šampoon, mis poleks ühtlasi dušigeel
- ripsmetušš (mis poleks kokku pandud kahest erinevast ripsmetušist – hari ühelt, tops teiselt)
- lõhefileed
- kookospiima
- küttepuid
- savikrohvi ja pilliroomatti (selle kuradi elutoaseina jaoks)
- uus välisuks (oluline: et hoiaks külma seal, kus vaja) (vihje: see, kus “vaja”, on väljas)
- uus lukk nimetet uksele
- lennupiletid suvalisse sihtkohta
- mõni lahe kunstivärk mõnele seinale
- kolm kimpu lilli
- küttepuud
- uus mmmmmõnus voodipesu
- teelusikaid
Fantastiline nimekiri. Asjadest, mida ma veel aasta alguses vabalt osta võisin. Näiteks šampooni ja sokke. FANTASTILINE.
Lisaks kõigele olen ma esitanud praeguseks juba seitse (7) korda tuludeklaratsiooni, kooskõlastanud andmeid absull vist iga instantsi ja iga rea kohta oma deklaril JA IKKA EI LÄHE LÄBI. Ja noh, isegi kui ta läheks läbi, siis tänu sellele, et mul eelmine aasta maksuamet ARVE ARESTIS maamaksu pärast, ei ole mul niikuinii lootust sealt väikestki kergendust enne suve oodata.
Faking fabuloosne.
No ja kõige tagatipuks olen ma iga õhtu saabudes nii läbi, et tahaks lihtsalt peksta läbi iga läheneva lehma, purustada mõned vineerplaadid ja karjuda kuni enam ühtki piiksu kurgust välja ei pigista. Ma olen juba mõelnud igast variante (lisaks päriselt allapoole selle CV-de saatmist, mida ma arvan, et ma praeguse kogemusepagasi juures teha vääriks) (mis näitaks justkui, et kõik pole päris kadunud, eks ole), kuidas sellest limbost pääseda, mida tähendab kaheaastasega päevad läbi kahekesi kodus passimine ja selle kõrvalt läbi häda vabakutseline olemine.
Näiteks ma mõtlesin, et hakkan lihtsalt suvalistesse kontoritesse sisse astuma ja teesklema, et ma töötan seal. LIHTSALT ET PUHATA.
Noh, asjad pole muidugi all bad, abistajaid on ja nii, aga see pidev rottimine sööb lihtsalt hinge seest. Mingid väikesed asjad ajavad nutma, mis tegelikult poleks seda väärt, sest need on asjad, mis tuleb teha, et praegune aeg üle elada. Hambad risti ja teed ära noh, ega keegi ei küsi ju. Aga mõned neist asjadest on, mida ma teen nuttes, sest nii hale on. Endast ja kogu olukorrast.
Näiteks see kuradi rottkütmine. Tänu paljastele köögiseintele ja otsalõppenud remondirahadele pole ükskõik kui kõvast kütmisest suurt midagi kasu, sest see on nagu must auk, mis kõik välja imeb. Aga sooja tahaks ikka saada. Ja siis ma loen oma puid ja brikette, mis on õnnestunud koju vedada. Loen, et mitte kütta nagu normaalsed inimesed kütaksid, sest nii suur vahe on, kas mul kahest kotist jätkub kaheks ja pooleks päevaks nelja ahju jaoks või jätkub sellest üheks päevaks. Kunagi pole liiga (või isegi piisavalt) soe, aga pole ka liiga külm. Noh, talutav. Pluss õhkpump. AGA NII KURADI ROTT ON NEID PUID LUGEDA. Milline inimene maailmas loeb puid?
Või siis see, et mul reaalselt ülehomse päeva söögirahafond on kogunenud plasttaara.
Või siis see valus vaesuse sümbol, et mul pole lilli. (Sellest üksikemasümbolist, et ainuke mees, kes mulle isa kõrval head naistepäeva smsi teel soovis, oli õemees, sai kähku vaesusesümbol – ei mingeid lilli mitte iialgi enne kui neid kuskilt kellegi peenralt korjata võib.) Ma tahaks nii väga selle lõputu talve üleelamiseks osta kimbu lilli. Lihtsalt et oleks… Aga lilled on luksus. Jah, muidugi ei sure ma nendeta ega midagi nii dramaatilist, AGA NII KURADI ROTT ON OLLA.
Niipalju siis tänaseks nutulauluks. Muidu on hästi. Äkki peaks endale mingi annetusnupu blogisse panema. Aga ma ei tea, ma ei ole üldse võimeline mingitki sisu enam siia tootma… Pluss see oleks ilgelt leim.
Niisiis, nüüd ma asun CVsid saatma. Kõikjale, kuhu üldse pähe tuleb.
Ah ei, oot. Süüa peaks hakkama tegema. Pluss ahjud. No ja keegi peab selle kaose ära koristama, mis praegu selle postituse kirjutamise ajal korraldati (jogurt maas, kuivatatud õunad tugitoolis jne). Ja siis peaks mänguväljakule lapse viima.
Nojah, võibolla siis kui Mila on magama läinud. Kui ma ei ole lihtsalt teadvust kaotanud selleks ajaks.
Aga hea on see, et vingumine alati aitab. Vähemalt natuke.
Eesriie.