hommikupoolik teletornis

Tallinna teletorn. Kaks korda õnnestus mööda sõita MAAILMA SUURIMAST PULGAST KESET METSA. Ja siis olime Sikiga mõlemad megahämmastunud, et seal nii vähe ruumi kõikjal on. Mälestused olid mingist suurest tuulisest väljast, mille lõpus torn…

 

 Härjapõlvlased.

 

Up to the sky!

 

170 meetrit tühjust. See oli tõepoolest päris õudne hetk seal peal seista.

 

See on selle ema nägu, kes palvetab iga päev, et võiks mingi töö tekkida, sest praegu oleks tööle minek tõeline puhkus.

 

Millal ma Londonisse saan? Ah? Öelge mulle?

 

Ja ühtlasi on see selle inimese nägu, kes avastas, et päris kõhe on ikka nii kõrgel hängida.

 

Mila ei olnud kõrgustest heitunud.

 

…nagu näha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga