Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis. Esimene osa artiklist on olemas siin, teine siin.

Tahvel koduperenaise relvana

Lõpuks panin Nexuse proovile ka kodumajanduses. Olen harjunud oma töid-tegemisi nutivahendite abil organiseerima, paberile kirjutatud nimekirju jääb moodsa ema varustuses aina vähemaks.

Esimene mõnus koduperenaise abimees on äpp Out of Milk, mis organiseerib poenimekirju ja varusid, mida vaja juurde muretseda. Tegu on küll natuke kohmakaga kasutajaliidesega, kuid siiski rohkete lisadega nimekirjarakendusega, mis laseb lihtsalt ja kiirelt sooritatud ostud nimekirjast maha kanda ning uued vajalikud nimetused lisada.

Tahvel ja Google Play on kahe peale headeks abimeesteks minusugusele lohele, kes ei viitsi trenni minekuks aega ega raha leida ning eelistab koduste vahenditega vajaliku liikumisnormi täis saada. Jooksma kahjuks tahvlit kaasa vedama ei hakanud, kuigi see oleks ilmselt olnud võimalik, aga ebamugav. Pealegi olin ma veendunud, et mul õnnestub tahvel jooksurajal maha pillata ja sellega oleks saanud ka selle eksperimendi lõppenuks kuulutada. Seetõttu kasutasin tahvlil vaid andmete sünkroniseerimiseks Endomondo spordiprogrammi, mis telefonis minuga jooksmas kaasas käis ja turvaliselt käepaela kinnitatuna joostud kilomeetreid luges. Lihastreeninguks tõmbasin Virtual Gym ja Bodyrock TV rakendused, mida vaheldades lihaseid treenisin, virtuaalsed treenerid innustusi hüüdmas.

Pooleteiseaastase lapse suureks lemmikuks osutus rakendus nimega Piano Perfect, kus ta virtuaalseid klahve tagudes rõõmsalt laulda undas. Youtube, mille multikate esitusloendid on saanud vaat et asendamatuteks, vedas aga täiega alt. Jälle võib põhjuseks olla minu enda küündimatus, kuid ma ei suutnud Youtube’i rakenduses leida kohta, kust panna mängima terve playlist! Nii pidin ma ise käsitsi muudkui iga viie minuti tagant järgmise “Pocoyo” osa välja otsima ning lõpuks pöördusime tagasi tavapärase rutiini juurde, kus hommikused multikad tulid sülearvutiekraanilt, esitusloendis end sujuvalt ise järjestades ja mängides.

Veel ei suuda ma enam oma elu ette kujutada ilma Pulseta – äpp, mis kogub kokku kõik mind huvitavad uudis- ja olemuslood, videod ja pildid. Sealt leian õhtusöögiks ideid, nippe remonditöödeks, Pulse rahuldab mu uudistenälja ning annab ideid, mida saan kasutada ära oma töös. Rakendus on üks mõnusamaid uudistelugejaid, mida olen senini kasutanud ja selle mugav ja stiilne disain teeb asja ainult paremaks.

Elu ainult tahvliga – võimatu või võimalik?

Eksperimendi lõpus olen veendunud kahes asjas: esiteks ei tahaks ma kuidagi tahvlit tagasi anda, sest olen juba nii ära harjunud sellega meile saatma ja Skype’is suhtlema. Jah, ta ei sobi minu vajadustega selles osas, mis puudutab igapäevas sotsiaalmeedia- ja kirjatööd, piltide tegemisel on isegi mu üsna kehvake telefonikaamera asjalikum, kuid ta on mõnus ja häda korral saab sellega ikka tunduvalt rohkem asju korda saadetud, kui püüda sama teha mitu korda tillema nutitelefoniga.

Mis kõige rõõmustavam – katse käigus ei juhtunudki mu uue lemmikvidinaga midagi katastroofilist, kuigi seda kartsin. Harjusin hoopis ilusa suure ekraaniga ära, õppisin lõpuks ekraaniklaviatuuri korralikult kasutama ning avastasin, et Instagramis polegi kõige ägedamad filtrid. Ning et mobiiltelefoni pole veel mõtet täiesti maha kanda – kui mitte millekski muuks, siis kaasaskantavaks wifiruuteriks on teda ikka vaja.

Neljas osa artiklist ehk nimekiri minu lemmikäppidest ilmub homme!

Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis. Esimene osa artiklist on olemas siin.

Suhtlemine – kas võin mobiili ükskord unustada?

Olen ammu igatsenud aega, mil kõik suhtlemine kolib nii netipõhiseks kui võimalik. Mulle ei meeldi mobiiltelefonitsi rääkimine, aga ma armastan sõnumeid, videokõnesid, e-kirju ja suhtlusvõrgustikke. Seega oli antud eksperiment heaks ettekäändeks mobiiltelefon mõneks nädalaks riiulile tolmuma jätmiseks.

Või vähemalt nii ma arvasin.

Tegelikkuses selgus mõne päevaga, et telefon peab tahvliga üsna lähestikku olema ning välja pole üldse mõtet minna, kui nutitelefonist wifi hotspoti pole teinud ja seda tahvliga ühendanud. Omaette ponnistus oli ka kõnede Skype’i suunamine, mis lõppes minu kurva nendinguga Skype’i aadressil: “It’s not me, it’s definitely you.”

Continue reading