aasta 2012 släšš 28 küsimustes

Kuna ma aastavahetusel ei jõudnud kuidagi oma traditsioonilise küsimustepostituseni, siis mis oleks sobivam, kui teha seda nüüd, kui jälle üks aastanumber vahetub?

Ja mis oleks sobivam, kui alustada seda postitust küsimusega?

Kuidas möödus sinu lõppenud aasta? Mitu elumuutvat otsust tegid? Mitu korda sisse magasid ja elumuutmise järgmisse päeva lükkasid? Mitu korda sind suudeldi nii, et jalad tõusid maast, juuksed peast ja seelik pepult? Mitu korda suudeldi sind nii, et sa pidid pärast pikka aega mõtlema, et kumb teist see feil nüüd oli – ja jõudma järeldusele, et sul pole õrna aimugi?

Mitu korda sind suudlemata jäeti? Mitu korda sa suudlusele ei vastanud? Mitu korda “kapist välja” tulla plaanisid? Millega “kapist välja” tulla tahtsid? Kas oled üldse mõelnud, miks see sinu konkreetne asi üldse kapis passib, et temaga välja tulema peaks… Äkki sa polegi kapis oma asjaga, äkki on kõik teised?

Muide, mitu korda outside the box mõtlema pidid? Mitu korda õnnestus?

Mitu kasti ja karpi endale ümber ehitasid? Kuhu peitusid? Kelle eest? Kes sind leidis, käest haaras ja välja tõmbas?

Või leidis ta su karbihunnikust ja tuli istus koos sinuga?

Jäi ta sinust sinna karbihunnikusse maha?

Mitu kirja said sa oma tulevastelt tudengitelt? Kursakaaslastelt? Endistelt õpetajatelt? Nimekaimult? Lehma lellepojalt? Kelleltki kuulsalt? Mitu korda otsustasid, et hakkad ka kuulsaks, jah, just, nüüd kohe! Mida selleks tegid? Kuidas läks? Kui kuulsaks ära said, mitu korda end guugeldasid? Kas oli kriipi ka – kindlasti oli! Kommentaare ka lugesid? Miks? Kas sa siis ei tea, et kommentaare pole iial mõtet lugeda – kui üldse, siis kohas, kus modedel on bazuukad, eksju?

Huvitav, kas reidi-modedel oleks bazuukadest näiteks iial midagi kasu ka?

Mis värk üldse selle reidiga on, ah? Kas oled veel reidis? Kuidas tundub? Mis osa eluvajadustest reit katab? Tahad teada, mis osa näiteks blogimine katab?

Või kas sa mõtlesid möödunud aastal näiteks sellele, kui fantastiline on tänapäeva ühiskonnapilv? Kas sind lõi jutuajamise keskel jalust jahmatav tõdemus, et sul on 19aastane iisraeli sõber  (sa ei ole täpselt kindel, kuidas ta üldse su sõbraks sai ja kui mõtlema hakata, siis ei tea sa tema usust või riietusstiilist suurt midagi, küll aga oskad sa une pealt nimetada viis tema hetke lemmiklugu)? Kas sa suutsid vähemalt murdosa sekundiks olla tänulik – tänulik selle eest, et juhtusid sündima siis kui juhtusid?

Ja üleüldse – mitu sündi jääb eelmisse aastasse? Mitu surma? Mitu lahkumist, lahknemist, lahutust, lavašši, langetõvehoogu, laevahukku, lasteaiajärjekorda, laatsaretti, la-pärisraskeonneidsõnumõelda-didad?

Kas sa oled tõsiselt mõelnud, kus sa tahaksid olla täpselt 3 aastat tänasest? Oled? Kas see on reaalne? On? Plaan paigas? Tubli oled. Aga kas plaani ikka ka möödapääsmatud “vabakava” punktid ka kuuluvad? Kui ei, siis lisa need kohe, kui jah – siis sa vist juba tead, miks “vabakava” on plaanide elluviimisel oluline?

Ah et sul pole õrna aimugi, kus tuleviku-sina kolme aasta pärast on? Kas arvad, et oled üksi, feilinud ja ebaõnnestunud? Kas sa arvad, et ilma plaanita pole sa “päris” inimene? Hah! Hahahah! Tiburull, tead mis? Plaanidel pole mingit tähtsust – sa jõuad ikka sinna, kuhu minema pead, tead seda?

Seda muidugi juhul kui… ega sa ometi tühja ei rapsi?

Ja kui rapsid, siis kui häälekalt? Kas keegi on tiivalöögiulatuses? Rapsid ehk üksi, meeleheitlikult, halli uttu uppudes?

Kas sa lubad mul üht asja meelde tuletada? Lubad? Kuula siis hoolega… Rapsi palju tahad, üksi sa välja ei rapsi. Üksi rabelevad nõrgad, supermännid rapsivad mitmekesi koos ja ainult nii saavad august välja rabeldud.

Ah et mis “päris” inimesed need rapsijad siis ikka on, plaani neil pole ja istuvad seal hallis augus koos hunniku lateksisse riietunud superkangelastega ja et see on siis tugevus või? Tugevus peitub ju plaanis, eksimatuses, õigetes valikutes, õigetes tegudes! Lateksi asemel kautšuk, supermänni asemel spaidermänn (öko noh!), auk on täpselt välja mõõdetud ja…

(Granted, see metafoor läheb juba veits käest…)

Mõõda kuis jaksad, planeeri, õmble, jookse, kaeva, ehita, lihvi – sa jõuad ikka sinna, kuhu jõudma pead. Karja lateksis supermännidega augus istudes jõuad sa aga kindlasti kuhugi fantastilisse sihtkohta.

Isegi, kui sul pole praegu plaani ega õrna aimugi, kus sa kolme aasta pärast aegruumis asud.

Ja kas su kostüüm on kummist või  kautšukist.

Sa ju ikka tead, et tähtsad pole mitte küsimused, vaid see, kuidas sa vastused leiad. Teinekord ei pea selleks isegi küsimus veel valmis olema, kui vastust sulle näkku lajatab ja elu muudab.

Mõistad?

1 kommentaar


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga