Viimased päevad on olnud enese piinutekitav vedamine hommikust õhtusse ja sealt uude hommikusse. Hommikud on lihtsamad – nii palju asju on teha, kolm kalendrit (tööasjad, social, eelarve) on otsast otsani tegemisi täis, ühed suured silmad nõuavad hommikul esimese asjana “Õue!”, nii palju töid on teha, remontikaga peaks jätkama, hariliku kodumajandusega tuleb ka tegeleda ja siis võiks ju ikkagi koristada ka, enne kui Naabrinaine ja Mallu mulle kambaka teevad, aga ma lihtsalt. ei. jõua.

Hommikud on selles osas lihtsamad, et pole aega mõelda. Lihtsalt pole. Vead end, silmad poolkinni, mööda külma elamist edasi-tagasi. Müsli. Kohvi. Kassikrõbinad. Pussakas õue. Mähe. Hambad. Kirjad. Laps kelgule ja hoidu.

Siis jõuad tagasi koju, kõik on vaikne ja sigakülm, süütekuubikud on otsas, kõik ajalehed ja papid ja muu tulealustus kah. Kuradi külm on, kõht on tühi, tööd peab tegema ja tegelikult tahaks lihtsalt lebada, end mitte liigutada ja lage vahtida. Mitte millelegi mõelda.

Kohvi. Kirjad. Üks ahi põlema. Kirjutamine. Pildid. Töötlus. Teine ahi põlema. Videotöötlus. Pilditöötlus. Kirjad. Kolmas ahi põlema. Õhtusöögiettevalmistused. Esimene ahi ei  läinud põlema; uuele katsele. Teine ahi põleb. Kolmas kah ei läinud põlema. Röögid. Uus katse.

Esimene ahi on jälle ära kustunud.

Röögid veel ja mõtled, et kurat, kui mõni kuradi piison praegu siit läbi jalutaks, kurat kus virutaks talle vastu vahtimist. Missa krt tuterdad siin, kas sa ei näe, et mul ei lähe ahjud põlema?!

Ja siis on jälle aeg lapsele hoidu järele minna, mitte sittagi pole muud teinud kui ühe ahju juurest teise juurde jooksnud ja kõiki asju alustanud, heal juhul mõne üksiku ka lõpetanud. Kell pole viiski ja juba on eluisu täiesti otsas.

Jõuad koju, kõik ahjud on ära kustunud.

Tahaks lindude peale karjuda.

Ning õhtune foon on ainult üks vingumine. Ving-ving-ving. VingVINGVING! Viiiinnnnng.

Ja mis põhjus see täpselt oligi, miks ma praegu mõned ajad veini ei joo? Oleks vähemalt siis mõni piisongi, keda punchida või mõned linnud, kelle peale karjuda, kui veini ei lubata. Aga ei ole kedagi. Ainult ahjud, mis ei lähe põlema, vinguv laps ja maohaavad igaõhtusest jalapenode söömisest (veini asemel).

Rääkida pole absoluutselt mõtet, kirjutada ammugi mitte. Kõik tundub olevat mõtte kaotanud (ja ma mõtlen seda üldse mitte nii dramaatiliselt kui see praegu kõlas). Jah, ma tean, ma suudan ratsionaliseerida ja mõistusega asju võtta. Mu elu on korras, suisa fantastiline. Mul on töö, mida ma teen kirega, piisavalt erinevaid väljakutseid. Superhüpernunnu järeltulija. Sõbrad, kes on nii täiuslikud, et see ei saa olla reaalne lihtsalt enam. Võladki peaaegu kõik makstud. Uus telefon. Toit kapis, puud ahjus (mis siis, et põlema ei saa). Kassid terved, ise kah (peaaegu). Kontoriseintel uus imeline tapeet. Jne. Jne.

Ma tean, et depressioon valetab. MA TEAN. Ma tean kõike seda. Ma tean, et see pole päris. Ma tean, et miljonid inimesed tegelevad igapäevaselt massiivsete sittadega ja suudavad seda händelida ja ei vingu. Ma tean, ma tean, ma tean. Ma tean, et see on ajukeemia ja ma tean, et antidepressandid aitaks, aga ma olen NII TÜDINUD sellest, et mu aju töötab normaalselt ainult siis, kui teda kuskilt otsast mõjutada. Ja kui ma ei või teda veiniga mõjutada, siis, palun väga, hakaku omal jõul nüüd tööle palun. Suck it up, brain. See on kõigest elu. Imeline, fantastiline elu. Hakka. Seda. Armastama.

Või siis ikka lähen rohtude peale tagasi.

Pfft.

I want to punch cows.