Jõulud Belfastis

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutt.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad I

 

Autotulede valgusvihus ei ole näha suurt midagi peale porise maantee. Sajab uduvihma ja ma ohkan vaikselt.

“Mis on?” Toomas paneb käe mulle põlvele.

“Lund ikka veel ei ole,” lausun vaikselt.

“Ah, ongi parem ju. Belfastis pole peaaegu kunagi lund.”

Jälle ta oma Belfastiga! Ohkan veelkord. Auto sõidab läbi lombist ja pori lendab suures kaares aknale. Sõidame Toomase firma jõulupeole, mõlemad üles löödud, pestud ja kammitud. Toomase käsi on ikka veel minu põlvel ja ma tunnen ebamugavust. Pärast seda, kui Toomas oma pikalt Belfasti-lähetuselt päriseks tagasi koju jõudis, ei oska ma temaga enam kuidagi olla. Ja nüüd veel see jõulupidu…

 

Me oleme Toomasega juba mitu aastat koos olnud, vahepeal tundub, et suisa igavesti. Meie suhe on mõnus ja mugav, selles pole kunagi olnud suurt kirge, aga me kumbki pole seda ka otsinud. Sest, nagu Tom ise ütleb, on teatud vanuses tähtsam see, et sul oleks kõrval hea seltsiline. Mitte, et me vanad oleksime, oh ei. Aga enam mitte ka väga noored. Jäägu kired ja draama teismelistele, on olnud meie mõlema seisukoht.

 

Või vähemalt oli, kuni selle ajani, kui Toomas Belfasti tööle saadeti. Siis muutus kõik.

 

Mitte küll kohe alguses. Alguses töötas meie kaugsuhe väga hästi. Me skaipisime ja kirjutasime ning kord kuus käis ta kodus. Vaikselt õppisin ma taas omaette olema ja avastasin, et see polegi ebameeldiv tunne. Või mis ebameeldiv – see oli isegi ääretult meeldiv! Ma käisin trennis, kokkasin ainult endale, lugesin, kohtusin sõbrannadega, käisin omaette kinos ja teatris. Mõnus!  Ei olnud kellegi pidevat kohaolu, kedagi, kellele aru anda, üle pika aja sain ma arvestada ainult iseendaga.

 

Kuni ühel pärastlõunal jooksin ma juhuslikult kokku Karmoga, Toomase äripartneriga.

 

“Kas me juba kohale ei jõua? Kaua veel?”

“Kohe olemegi. Näed, seal üle põllu paistabki.” Pimedusest paistavad tõepoolest valgustatud aknad ja parkivate autode pidurituled.

 

Ei tea küll, kelle geniaalne idee oli firma jõulupidu kuskil keset põldu korraldada! Siit ei saa ju kuidagi minema, peab ööseks jääma ja olgugi, et broneeritud on lisaks peosaalile ka hotellitoad, tekitab kogu see üritus minus ebameeldivat lõksu jäämise tunnet. Lisaks on ka Karmo oma naisega siin ja ma pole temaga pärast Toomase tagasijõudmist kordagi suhelnud. Neelatan. Käed hakkavad kergelt värisema.

 

Jah, Karmo… Karmo ja Tom on asutasid oma firma kümmekond aastat tagasi ja ka Karmo abikaasa Meelika asus kohe samas tööle. Mina tutvusin Toomasega juba hiljem ning kuigi Karmot-Meelikat ikka firmaüritustel nägin, ei sõbrunenud nendega kunagi. Ma olen alati uskunud, et töö ja eraelu tuleks lahus hoida ning kõik sujus, kuni selle õnnetu korrani kevadel, mil Karmoga kokku jooksin, tema pakkumise lõunatada vastu võtsin ja…

 

“Näed, olemegi kohal!” Toomas pargib auto hotelli ette ja ma astun sõidukist välja, otse sügavasse soppa kinni jäädes.

“Kuradi… Türi ja Paide, raisk!”

“Oota, ma tulen aitan!”

Toomas jookseb ümber auto ja ulatab mulle galantselt käe. Koperdan ebadaamilikult, saapad saavad üleni poriseks. Toomas mühatab.

 

Majani jõudes kuuleme seest häältekõma. Pargitud autode järgi otsustades on kohal korralik rahvahulk. Äkki ma ei peagi Karmoga üldse kokku puutuma? Ehk on kõigil piisavalt tegevust, et mingeid piinlikke momente ei saagi tekkida? Kui võimalik, siis väldiks ma Karmot ja veel rohkem väldiks ma Meelikat. Vaadake, Meelika ja Toomas olid muuhulgas nende töötajate seas, kes pooleks aastaks Belfasti sealsete tehaste tööga tutvuma ja ärisuhteid looma saadeti. Karmo jäi maha, juhtima firmat kodumaalt. Ning tollel kevadisel pärastlõunal avastasime me Ceasari salateid pugides, et me oleme sarnasemad, kui oleks võinud arvata.

 

Ohkan veelkord, kui mantleid seljast võtame. Miks ma pidin tookord sellega küll kaasa minema!

 

Teisalt, võib-olla mind ei saagi süüdistada. Asjad lihtsalt läksid nii. Karmoga oli lõbus, tema vaated elule oldi värskendavad ja ta pani mind tundma end koolitüdrukuna, kes aeg-ajalt punastades pilku peitis. Midagi tema olekus tegi mul põlved nõrgaks. Lõunasöök venis sujuvalt õhtusse, meil kummalgi polnud kiiret – kes meid kodus ikka oleks oodanud! Me lobisesime, naersime, flirtisime, hiljem tegime mõned dringidki ja kui Karmo lõpuks minu poole kummardus ja mind suudles, oli see maailma kõige loomulikum asi. Täpselt nii pidigi kõik olema. Tulejutt jooksis kõhust läbi ja ma sulasin.

 

Me veetsime koos kaks unustamatut nädalat. Belfasti-lähetuse lõpp oli peaaegu käes, kuid me ei rääkinud sellest omavahel. Me tõusime voodist ainult selleks, et vahepeal tüütute kohustustega – nagu töö ja poeskäigud – ühele poole saada ning ülejäänud aja nautisime teineteise lähedust. Me sosistasime ööd läbi üksteisele rumalusi ja armsusi kõrva. Me silitasime, armusime, suudlesime, kallistasime. Neil hetkedel muud maailma ei eksisteerinud.

 

Reaalsus saabus mühinal tagasi, kui ma Toomasele lennujaama vastu läksin ja Karmot ootesaalis märkasin. Muidugi! Meelike tuleb ju ka tagasi. Me vaatasime teineteisele eemalt otsa, ma tundsin tema kareda lõua õhetust oma põskedel. Veel samal hommikul olin ma tema kaisus ärganud… Kuid me mõlemad pöörasime pilgud ära, et otsida saabuvast rahvamassist oma tegelikke elukaaslasi. Ma nägin, et Meelike jõudis enne, nad kallistasid ja kiirustasid parkla poole. Toomas astus ustest läbi ja lehvitas mulle rõõmsalt. Ta oli ühelt poolt nii tuttav ja oma, kuid teisalt jäänud võõraks. Mitte midagi tundmata embasin teda, oma meest, me istusime lennujaama ees taksosse ja ainus mõte, mis ma suutsin mõelda: “See on läbi. See on alatiseks läbi.”

 

Ja nüüd seisan ma peosaali ukse taga, põlved värisemas ja tean, et Karmo (ja Meelike) on teisel pool ust. Tegelikult ei ole miski veel läbi. Lõppvaatus alles algab.

Järgneb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga