Võib-olla meeldivad mulle raudteed samal põhjusel, miks mulle meeldivad lennujaamad. Lubadus. Ootus. Uued algused. Lõpetamised. Algused. Põgenemine. Leidmine. Hüvastijätud. Tervituskallistused.
Rääkisin hiljaaegu ühele sõbrale erinevatest kordadest, kui ma olen (peamiselt Stanstedi) lennujaamades maganud. Kui ma neid kordi meenutasin, tundsin hinges jälle seda ootust ja ärevust, mida lennujaamad – see potentsiaal, mis neis peitub – minus tekitavad.
Ja samas mäletan ma, et Tenerifelt tagasi tulles elasin ma üle ühe hulleima ärevushoo, mis mind iial on tabanud, kui me läbi äikesetormi Riias maandusime. Ja kuidas ma iga kord püüan unustada väikest tõsiasja, et mul pole absoluutselt õrna aimugi, kuidas me kõik õhus üldse püsime.
Ometigi… Lennujaamad on lihtsalt midagi imelist. Segadusseajavad, suured, natuke hirmutavad ning täis nii palju emotsioone, lõppe ja alguseid.
#4. Lennujaamad