Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu viimane osa. Ilusat vana aasta lõppu!

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad III

 

Edasine toimub otsekui filmis või unenäos. Vahkviha lööb silme eest mustaks ja ma kõnnin, üks jalg teise ette, kindlalt ja otsustavalt paarikese poole.

“Sa kuradi…!” Käsi tõmbub rusikasse, aeg hetkeks peatub. Ma pole kunagi kedagi löönud. Aga seal ta seisab. Ennast täis, uhke, häbiraasugi pole silmis. Ja mõelda, mina veetsin kõik need kuud süümepiinu tundes, teeseldes, maailma parimat naist mängides. Muretsedes tema tunnete pärast. Kaheldes, mõeldes, pingutades.

 

Käsi tõuseb, ma panen kõik need kuud valu ja vaeva sellesse ühesse liigutusse. Ma näen sellel ajaseismishetkel, et ta võpatab. Ja siis lajatan ma sellise paremsirge, mille üle Klitškogi uhkust tunneks. Meelike põrkub tagasi ja kaotab tasakaalu. Aeg hakkab uuesti käima, helid tulevad tagasi.

“Sa faking psühho!” karjatab Meelike ja üritab mulle küüntega näkku karata, kuid Toomas saab tast kinni. Lõpuks on ka Karmo reageerinud ja püüab mind tagasi hoida. Meelikese ninast tuleb verd, palju verd. “Sa murdsid mu nina, kuradi eit, raisk!”

“Rahunege maha nüüd, mõlemad!” käratab Karmo. “Vii Meelike siit minema, all on esmaabikapp olemas, minge küsige registratuurist.” Karmo jääb üllatavalt rahulikuks, ma üritan ta haardest välja rabeleda, kuid see ebaõnnestub. Toomas pomiseb midagi ja seisab hetkeks, veritsev Meelike käte vahel. Ta silmist paistab segadus, ta näib tõeliselt õnnetuna.

“Kaduge minema siit! Kao mu silma alt oma hooraga, raisk!” röögin, mus pulbitseb viha, adrenaliin kohiseb kõrvus. Ma olen valmis neil mõlemal praegu silmad peast kraapima. Olen kaine ja purjus üheaegselt, reaalsus on kokku varisenud. Karmo hoiab mind kindlalt kaisus, kui Toomas ja hüsteeriliselt kriiskav Meelike trepist alla komberdavad. Alles siis, kui nad on lahkunud, laseb ta mu lahti ja inertsist teen ma paar tiiru ümber iseenda, siis jalaga täiest jõust vastu seina virutades. Varvas saab haiget, mu porised saapad jätavad heledale küprok-seinale koledad kriimud. Vajun mööda seinaäärt põrandale istuma ja saan järsku aru, et mu nägu on märg. Katsun – need on pisarad.

 

Ja siis hakkan ma südamest naerma. Karmo vaatab mind kohkunult, kuid mida rohkem ma kõõksun, seda helgemaks läheb ta nägu ja lõpuks naerab temagi. Mees istub mu kõrvale maha ja me hirnume mitu minutit järjest, kuni enam ei suuda hingatagi.

“Kujutad sa ette…! Me tulime ju siia, et ise tuppa hiilida…!”

 

Lõpuks naer sumbub ja me istume veel tükk aega vaikides põrandal. Karmo hoiab mul käest ja silitab õrnalt paiste tõmbuvaid sõrmenukke. Neid samu nukke, millega ma just olin ta abikaasa nina puruks löönud. Aga ma olen kuulnud, et Belfastis kakeldakse kogu aeg, ta võiks olla sellega harjunud, mõtlen mõrult.

 

“Mis nüüd saab?” küsin lõpuks pärast vaikust, mis on tundunud tundidepikkune.

“Ma arvan, et võiks paar pitsi viina teha. Mul on pea jumalast tühi.”

“Mul ka. Ja samas on nii palju küsimusi. Kas nad on ammu koos? Kas see hakkas Belfastis? Miks nad midagi ei öelnud, vaid meid niiviisi lollitasid? Kõik need kuud olen ma tundnud end nagu hunnik prahti sellepärast, mis meil suve alguses juhtus ja mõelda, nemad niiviisi meie selja taga…”

“Nojah, aga kui tõele au anda, siis… Siis tegime meiegi ju sama.”

“Mnjah. Võib-olla poleks ma pidanud Meelikesele kallale minema…”

Karmo hakkab naerma. “Noh, nad on terve õhtu oma Belfastist jahunud. Nüüd said oma Belfasti, ükski iiri pidu pole täiuslik ilma selleta, et kellelgi nina sodiks lüüakse!”

Me naerame taas ja ma saan aru, et misiganes meie vahel suvel alguse sai, on alles. Kõik on alles, mul pole õnnestunud oma tundeid tema vastu maha matta.

“Tead… Me peame vist neljakesi maha istuma ja selle asja selgeks rääkima. Ja ma… vist peaks Meelikese käest vabandust paluma. Ma käitusin nagu hull.”

“Võib-olla ainult natuke. Aga sellepärast ma sinusse ju armusingi.”

“Sellepärast, et ma inimestele kallale lähen?” Ta ütles armusin. Ta armus! Sisemus juubeldab.

“Ei, sellepärast et sa oled nii ehe. Aus.”

Me suudleme, esimest korda üle mitme kuu. Kõik meenub. Tema maitse, tema pehmus, tema soojus. Ma sulan taas, nagu kordi varem.

 

Hommik näeb sellest põllupealsest hotellist lahkumas kaht paari. Me seisame veel hetkeks terrassil ja suitsetame vaikides. On kuulda Meelikese lurisevat hingamist, ta ühes ninasõõrmes tilpneb verine taskurätik. Mehed seisavad meie vahel, õhus on kergus ja lihtsus ja õige natuke kohmetust. Ma olen väsinud, õnnelik ja kergelt purjus. Keegi meist pole silmatäitki maganud, me istusime hotellitoas ja rääkisime, tundide kaupa. Alguses vihaselt, süüdistusi loopides. Siis apaatselt, tundetult. Fakte teineteise ette ritta seades. Ja siis juba me naersimegi. Olukorra jaburuse üle, oma õnnede ja õnnetuste üle.

 

Nüüd pole enam midagi vaja öelda. Väljas on ikka veel kottpime ja on hakanud sadama lörtsisegust vihma. Istun Karmo autosse ja vaatan läbi vihmamärja klaasi Toomast ja Meelikest ära sõitmas. Pori lendab kahte lehte laiali ja ma naeratan väsinult.

“Jõulud Belfastis,” ütlen ja Karmo hakkab jälle naerma.

“Täpselt. Jõulud Belfastis.”

Me sukeldume pimedasse detsembrihommikusse ja ma pole kunagi tundnud end õnnelikumana.

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu teine osa.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad II

 

Ugh. Firmapeod on jäledad kõigile neile, kes päriselt selles firmas ei tööta. Viimased pool tundi on mikrofoni rääkinud mingi tundmatu mees minu jaoks arusaamatut juttu uutest trendidest laevaehituses. Ma joon juba kolmandat klaasi veini ning pilgu laval hoidmine on eluliselt oluline – Karmo ja Meelike istuvad meiega samas lauas ning ma kardan, et kui ma mikrofoni-kutilt pilgu peaks pöörama, lahvatan ma leekidesse. Ma tunnen iga oma ihurakuga, et Karmo on siinsamas. Ma võiks vanduda, et eristan ta lõhna, et kuulen üle kära ta hingamist.

 

Kõik pahvatavad naerma, naeratan püüdlikult kaasa. Ju ütles mikrofoni-kutt midagi vaimukat. Plaksutatakse. Kurat, see ju tähendab, et ametlik osa saab läbi. Veini, kus on vein?!

 

“Toomas, vala mulle veel palun,” nügin oma elukaaslast, kes pudeli võtab ja mu klaasi täidab.

“Kas kõik on korras? On sul igav?”

“Natuke. Ära muretse, vein aitab igavuse vastu alati,” naeratan virilalt. Toomas naeratab vastu ja ma tunnen end kohutavalt. Mis mul küll arus oli? Meelike kummardub Toomase poole ja ütleb midagi, läbi aplausi ei saa ma aru, mida. Toomas pahvatab naerma.

“Ma lähen hingan värsket õhku,” sõnan mehele ja tõusen kiirelt, rahvast täis saali selja taha jättes. Raskus tahab lämmatada.

 

Toomase tagasitulekust saadik olin ma kõik need tunded endas kuhugi sügavale ära matnud. Ma olin kindel, et suudan meie elu ja suhet jätkata samalt kohalt, kus see pooleli jäi. Alguses õnnestuski see päris hästi. Mul oli Toomasega isegi hea koos olla, vana sõber oli lõpuks tagasi jõudnud. Aga see miski, mis oli meie vahel enne olnud, oli kadunud. Robotlikult mängisin ma armastava naise osa, täpselt nii nagu ma seda olin aastaid teinud. See ei olnud keeruline, see tuli lihtsalt ja loomulikult. Kuni ma Karmole ei mõelnud, suutsin ma täiuslikult rollis püsida. Toomas vahet ei märganud, sujuvalt leidsime me taas oma ellu rütmi, mis mõlemale sobis. Käisime tööl, õhtuti vaatasime telekat või käisime väljas söömas. Nädalavahetused möödusid suvel sõprade külastamise tähe all, Toomas tahtis üle pika aja näha kõiki, kellega Belfastis oleku ajal suhted jahenenud. Sügisel tõmbusime tagasi, veetsime õhtuid kodus ja lihtsalt… kulgesime läbi päevade ja nädalate.

 

Ma seisan hotelli ees ja vaatan mustavasse pimedusse. Detsember on olnud harukordselt soe, lund pole ikka veel maha tulnud ja pimedad porised väljad mu ümber tekitavad masendust. Süütan sigareti ja tõmban salli tugevamalt ümber õlgade. See kuradi Belfast, kui seda poleks olnud!

“On ikka alles masendav ilm,” lausub hääl mu selja taga ja ma võpatan. Meelike astub terrassile ja süütab samuti suitsu. “Täpselt nagu Belfastis. Ainult üks pori, tuul ja plusskraadid. Ma lootsin, et vähemalt sel aastal on mul normaalne talv, eelmisel aastal jäi ju vahele.”

“Jah, meil vähemalt kestis talv vist aprillini.”

Meelike naeratab viisakalt. Piilun teda vargsi. Ta on ilus naine, pikk ja sale, graatsilise kaela ja aristrokraatliku ninaga. Ma saan aru, mida Karmo temas näeb. Rääkimata sellest, et nad jagavad huvi nende va laevade vastu, juhivad koos firmat ja oma abielu. Pealtnäha ideaalne paar. Kuid miks siis Karmo need kaks nädalat minuga veetis? Kas ma olin tõesti lihtsalt ajatäide? Aga kõik need saladused, mis ma vahetasime? Oma hinge teineteisele lahti laotasime? Kas see tõesti oli vaid ajaviide?

“Kuidas sul muidu läheb? Me polegi vist päris kaua näinud.” Meelike pöördub taas minu poole ja vaatab mulle uurivalt otsa. Kas ma kujutlen või on tõesti seal pilgus need sõnad: ma tean? Ei, see on kõigest mu must südametunnistus.

“Hästi. Rahulikult. Elu nagu elu ikka.” Ma magasin su mehega. Ma magasin su mehega. Köhatan ja kustutan suitsu. “Ja sul?”

“Ah, tead, jah… Imelik on Eestis olla. Oleme küll juba mitu kuud tagasi, aga ikka veel on tunne, et peaks poes inglise keeles rääkima. Noh, ja see ilm ei aita muidugi kaasa.”

“Ma lähen sisse tagasi. Mulle tundub, et täna tuleb palju alkoholi tarbida.” Taas viril naeratus. Ma ei oska kuidagi olla.

“Olen sinuga nõus. Ainult alkohol aitab need kohustuslikud üritused üle elada. Lähme!” Ootamatult haagib Meelike end mu käe külge ja veab tagasi sisse.  Teen südame kõvaks ja manan näole naeratuse. Mu tänane ülesanne on mängida Toomase naise rolli ja ma pean sellega hakkama saama. Ma saan sellega hakkama!

 

Kaks tundi hiljem oleme Meelikesega mõlemad täiesti purjus ja itsitame firma raamatupidajat, kes on laua taha magama jäänud. Toomas ja Karmo on langenud vaidlusse selle üle, kas tasuks ette võtta põhumaja ehitamine või mitte. Kuhu või kellele nad seda ehitada tahavad, ei saa ma aru, aga see vist polegi hetkel oluline.

“Sul on ää-ääretult seksikas mees, kas sa ikka tead seda?” pudistab Meelike ootamatult mu kõrva. Misasja? Seedin hetke ja katsun läbi veiniudu mõista, kas ta teeb nalja, on see äraspidine kompliment või…

“Sul ka!” purtsatab mu suu enne, kui joogine aju teda takistada jõuab.

Hakkame mõlemad naerma.

“Tead, sa oled alati mulle väga ägeda naisena tundunud. Ja et sa virisemata seda Belfasti-asja talusid, see oli sinust kena. Mina vist ei oleks seda nii rahulikult suutnud võtta.”

“Aga Karmo ju võttis ka virisemata kogu seda asja?”

“Oh, Karmo, tema muidugi!” Meelike kummutab klaasi põhjani, vaatab mulle kilavate silmadega otsa, hetkeks justkui midagi kaaludes. “Karmo ja mina… Noh, ütleme nii, et mul oli päris hea Eestist mõneks ajaks minema saada. Kuule, lähme otsime veel ühe pudeli!” Meelike tõuseb ebakindlalt.

“Kuhu sa lähed?” See on Toomas, kes on pilgu tõstnud ja naist vaatama jäänud.

“Veinijahile. Tuled ka?”

“Loomulikult!”

Ühtäkki olemegi Karmoga kahekesi jäänud. Ma tajun, et ma pole enam ammu adekvaatne, aga nimetu raskus mu seest on kadunud.

 

“Kuidas sul läinud on?” See on vist esimene lause, mille ma tänase õhtu jooksul otse Karmole olen suunanud. Ta vaatab mind ja ma näen ta pilgus… Ma ei saa aru, mida ma seal näen. On see igatsus? Kurbus?

“Ma igatsen sind kohutavalt.” Ta kummardub mu poole ja võtab sõrmedest. Ettevaatlikult, pinda sondeerides. Vaatan kiirelt üle õla, keegi ei pööra meile tähelepanu. Toomas ja Meelike on kuskile kadunud.

“Mina sind ka… Aga ma ei julgenud ühendust võtta. Pärast seda lennujaama, kus sa isegi mulle enam tere ei öelnud, arvasin ma, et nii jäigi.”

“Ka mina arvasin, et nii jääbki. Et ma suudan tagasi pöörduda. Kuid need kuud on olnud… Meelike ja mina, me elame paralleelelusid. Vist juba ammu.”

“Mis nüüd… mis see tähendab? Mida sa üritad öelda?”

Karmo vaikib, pigistab siis mu sõrmi ja ütleb: “Tule, lähme!”

 

Järgnen talle läbi pidutsevate inimeste, ta juhib mind hämarasse koridori ja läbi trepikoja hotelli poolele. Astun masinlikult, pea mõtteist tühi. Mind enam isegi ei huvita, kas see, mida me teeme, on hea või õige. Ma lihtsalt tean, et pean minema sinna, kuhu läheb Karmo. Ma lihtsalt pean.

Pöörame tubadeni viivasse koridori ja ühtäkki seisatame mõlemad ehmunult. Vastu seina on naaldunud paarike, ennastunustavas haardes.

Meelike ja Toomas!

Nad keeravad pea meie poole, Meelikese huulevärv on laiali, Toomase särginööbid lahti.

“Mida… kuradit?!”