Monthly Archives: detsember 2012

Jõulud Belfastis 3

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu viimane osa. Ilusat vana aasta lõppu!

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad III

 

Edasine toimub otsekui filmis või unenäos. Vahkviha lööb silme eest mustaks ja ma kõnnin, üks jalg teise ette, kindlalt ja otsustavalt paarikese poole.

“Sa kuradi…!” Käsi tõmbub rusikasse, aeg hetkeks peatub. Ma pole kunagi kedagi löönud. Aga seal ta seisab. Ennast täis, uhke, häbiraasugi pole silmis. Ja mõelda, mina veetsin kõik need kuud süümepiinu tundes, teeseldes, maailma parimat naist mängides. Muretsedes tema tunnete pärast. Kaheldes, mõeldes, pingutades.

 

Käsi tõuseb, ma panen kõik need kuud valu ja vaeva sellesse ühesse liigutusse. Ma näen sellel ajaseismishetkel, et ta võpatab. Ja siis lajatan ma sellise paremsirge, mille üle Klitškogi uhkust tunneks. Meelike põrkub tagasi ja kaotab tasakaalu. Aeg hakkab uuesti käima, helid tulevad tagasi.

“Sa faking psühho!” karjatab Meelike ja üritab mulle küüntega näkku karata, kuid Toomas saab tast kinni. Lõpuks on ka Karmo reageerinud ja püüab mind tagasi hoida. Meelikese ninast tuleb verd, palju verd. “Sa murdsid mu nina, kuradi eit, raisk!”

“Rahunege maha nüüd, mõlemad!” käratab Karmo. “Vii Meelike siit minema, all on esmaabikapp olemas, minge küsige registratuurist.” Karmo jääb üllatavalt rahulikuks, ma üritan ta haardest välja rabeleda, kuid see ebaõnnestub. Toomas pomiseb midagi ja seisab hetkeks, veritsev Meelike käte vahel. Ta silmist paistab segadus, ta näib tõeliselt õnnetuna.

“Kaduge minema siit! Kao mu silma alt oma hooraga, raisk!” röögin, mus pulbitseb viha, adrenaliin kohiseb kõrvus. Ma olen valmis neil mõlemal praegu silmad peast kraapima. Olen kaine ja purjus üheaegselt, reaalsus on kokku varisenud. Karmo hoiab mind kindlalt kaisus, kui Toomas ja hüsteeriliselt kriiskav Meelike trepist alla komberdavad. Alles siis, kui nad on lahkunud, laseb ta mu lahti ja inertsist teen ma paar tiiru ümber iseenda, siis jalaga täiest jõust vastu seina virutades. Varvas saab haiget, mu porised saapad jätavad heledale küprok-seinale koledad kriimud. Vajun mööda seinaäärt põrandale istuma ja saan järsku aru, et mu nägu on märg. Katsun – need on pisarad.

 

Ja siis hakkan ma südamest naerma. Karmo vaatab mind kohkunult, kuid mida rohkem ma kõõksun, seda helgemaks läheb ta nägu ja lõpuks naerab temagi. Mees istub mu kõrvale maha ja me hirnume mitu minutit järjest, kuni enam ei suuda hingatagi.

“Kujutad sa ette…! Me tulime ju siia, et ise tuppa hiilida…!”

 

Lõpuks naer sumbub ja me istume veel tükk aega vaikides põrandal. Karmo hoiab mul käest ja silitab õrnalt paiste tõmbuvaid sõrmenukke. Neid samu nukke, millega ma just olin ta abikaasa nina puruks löönud. Aga ma olen kuulnud, et Belfastis kakeldakse kogu aeg, ta võiks olla sellega harjunud, mõtlen mõrult.

 

“Mis nüüd saab?” küsin lõpuks pärast vaikust, mis on tundunud tundidepikkune.

“Ma arvan, et võiks paar pitsi viina teha. Mul on pea jumalast tühi.”

“Mul ka. Ja samas on nii palju küsimusi. Kas nad on ammu koos? Kas see hakkas Belfastis? Miks nad midagi ei öelnud, vaid meid niiviisi lollitasid? Kõik need kuud olen ma tundnud end nagu hunnik prahti sellepärast, mis meil suve alguses juhtus ja mõelda, nemad niiviisi meie selja taga…”

“Nojah, aga kui tõele au anda, siis… Siis tegime meiegi ju sama.”

“Mnjah. Võib-olla poleks ma pidanud Meelikesele kallale minema…”

Karmo hakkab naerma. “Noh, nad on terve õhtu oma Belfastist jahunud. Nüüd said oma Belfasti, ükski iiri pidu pole täiuslik ilma selleta, et kellelgi nina sodiks lüüakse!”

Me naerame taas ja ma saan aru, et misiganes meie vahel suvel alguse sai, on alles. Kõik on alles, mul pole õnnestunud oma tundeid tema vastu maha matta.

“Tead… Me peame vist neljakesi maha istuma ja selle asja selgeks rääkima. Ja ma… vist peaks Meelikese käest vabandust paluma. Ma käitusin nagu hull.”

“Võib-olla ainult natuke. Aga sellepärast ma sinusse ju armusingi.”

“Sellepärast, et ma inimestele kallale lähen?” Ta ütles armusin. Ta armus! Sisemus juubeldab.

“Ei, sellepärast et sa oled nii ehe. Aus.”

Me suudleme, esimest korda üle mitme kuu. Kõik meenub. Tema maitse, tema pehmus, tema soojus. Ma sulan taas, nagu kordi varem.

 

Hommik näeb sellest põllupealsest hotellist lahkumas kaht paari. Me seisame veel hetkeks terrassil ja suitsetame vaikides. On kuulda Meelikese lurisevat hingamist, ta ühes ninasõõrmes tilpneb verine taskurätik. Mehed seisavad meie vahel, õhus on kergus ja lihtsus ja õige natuke kohmetust. Ma olen väsinud, õnnelik ja kergelt purjus. Keegi meist pole silmatäitki maganud, me istusime hotellitoas ja rääkisime, tundide kaupa. Alguses vihaselt, süüdistusi loopides. Siis apaatselt, tundetult. Fakte teineteise ette ritta seades. Ja siis juba me naersimegi. Olukorra jaburuse üle, oma õnnede ja õnnetuste üle.

 

Nüüd pole enam midagi vaja öelda. Väljas on ikka veel kottpime ja on hakanud sadama lörtsisegust vihma. Istun Karmo autosse ja vaatan läbi vihmamärja klaasi Toomast ja Meelikest ära sõitmas. Pori lendab kahte lehte laiali ja ma naeratan väsinult.

“Jõulud Belfastis,” ütlen ja Karmo hakkab jälle naerma.

“Täpselt. Jõulud Belfastis.”

Me sukeldume pimedasse detsembrihommikusse ja ma pole kunagi tundnud end õnnelikumana.

Jõulud Belfastis 2

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu teine osa.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad II

 

Ugh. Firmapeod on jäledad kõigile neile, kes päriselt selles firmas ei tööta. Viimased pool tundi on mikrofoni rääkinud mingi tundmatu mees minu jaoks arusaamatut juttu uutest trendidest laevaehituses. Ma joon juba kolmandat klaasi veini ning pilgu laval hoidmine on eluliselt oluline – Karmo ja Meelike istuvad meiega samas lauas ning ma kardan, et kui ma mikrofoni-kutilt pilgu peaks pöörama, lahvatan ma leekidesse. Ma tunnen iga oma ihurakuga, et Karmo on siinsamas. Ma võiks vanduda, et eristan ta lõhna, et kuulen üle kära ta hingamist.

 

Kõik pahvatavad naerma, naeratan püüdlikult kaasa. Ju ütles mikrofoni-kutt midagi vaimukat. Plaksutatakse. Kurat, see ju tähendab, et ametlik osa saab läbi. Veini, kus on vein?!

 

“Toomas, vala mulle veel palun,” nügin oma elukaaslast, kes pudeli võtab ja mu klaasi täidab.

“Kas kõik on korras? On sul igav?”

“Natuke. Ära muretse, vein aitab igavuse vastu alati,” naeratan virilalt. Toomas naeratab vastu ja ma tunnen end kohutavalt. Mis mul küll arus oli? Meelike kummardub Toomase poole ja ütleb midagi, läbi aplausi ei saa ma aru, mida. Toomas pahvatab naerma.

“Ma lähen hingan värsket õhku,” sõnan mehele ja tõusen kiirelt, rahvast täis saali selja taha jättes. Raskus tahab lämmatada.

 

Toomase tagasitulekust saadik olin ma kõik need tunded endas kuhugi sügavale ära matnud. Ma olin kindel, et suudan meie elu ja suhet jätkata samalt kohalt, kus see pooleli jäi. Alguses õnnestuski see päris hästi. Mul oli Toomasega isegi hea koos olla, vana sõber oli lõpuks tagasi jõudnud. Aga see miski, mis oli meie vahel enne olnud, oli kadunud. Robotlikult mängisin ma armastava naise osa, täpselt nii nagu ma seda olin aastaid teinud. See ei olnud keeruline, see tuli lihtsalt ja loomulikult. Kuni ma Karmole ei mõelnud, suutsin ma täiuslikult rollis püsida. Toomas vahet ei märganud, sujuvalt leidsime me taas oma ellu rütmi, mis mõlemale sobis. Käisime tööl, õhtuti vaatasime telekat või käisime väljas söömas. Nädalavahetused möödusid suvel sõprade külastamise tähe all, Toomas tahtis üle pika aja näha kõiki, kellega Belfastis oleku ajal suhted jahenenud. Sügisel tõmbusime tagasi, veetsime õhtuid kodus ja lihtsalt… kulgesime läbi päevade ja nädalate.

 

Ma seisan hotelli ees ja vaatan mustavasse pimedusse. Detsember on olnud harukordselt soe, lund pole ikka veel maha tulnud ja pimedad porised väljad mu ümber tekitavad masendust. Süütan sigareti ja tõmban salli tugevamalt ümber õlgade. See kuradi Belfast, kui seda poleks olnud!

“On ikka alles masendav ilm,” lausub hääl mu selja taga ja ma võpatan. Meelike astub terrassile ja süütab samuti suitsu. “Täpselt nagu Belfastis. Ainult üks pori, tuul ja plusskraadid. Ma lootsin, et vähemalt sel aastal on mul normaalne talv, eelmisel aastal jäi ju vahele.”

“Jah, meil vähemalt kestis talv vist aprillini.”

Meelike naeratab viisakalt. Piilun teda vargsi. Ta on ilus naine, pikk ja sale, graatsilise kaela ja aristrokraatliku ninaga. Ma saan aru, mida Karmo temas näeb. Rääkimata sellest, et nad jagavad huvi nende va laevade vastu, juhivad koos firmat ja oma abielu. Pealtnäha ideaalne paar. Kuid miks siis Karmo need kaks nädalat minuga veetis? Kas ma olin tõesti lihtsalt ajatäide? Aga kõik need saladused, mis ma vahetasime? Oma hinge teineteisele lahti laotasime? Kas see tõesti oli vaid ajaviide?

“Kuidas sul muidu läheb? Me polegi vist päris kaua näinud.” Meelike pöördub taas minu poole ja vaatab mulle uurivalt otsa. Kas ma kujutlen või on tõesti seal pilgus need sõnad: ma tean? Ei, see on kõigest mu must südametunnistus.

“Hästi. Rahulikult. Elu nagu elu ikka.” Ma magasin su mehega. Ma magasin su mehega. Köhatan ja kustutan suitsu. “Ja sul?”

“Ah, tead, jah… Imelik on Eestis olla. Oleme küll juba mitu kuud tagasi, aga ikka veel on tunne, et peaks poes inglise keeles rääkima. Noh, ja see ilm ei aita muidugi kaasa.”

“Ma lähen sisse tagasi. Mulle tundub, et täna tuleb palju alkoholi tarbida.” Taas viril naeratus. Ma ei oska kuidagi olla.

“Olen sinuga nõus. Ainult alkohol aitab need kohustuslikud üritused üle elada. Lähme!” Ootamatult haagib Meelike end mu käe külge ja veab tagasi sisse.  Teen südame kõvaks ja manan näole naeratuse. Mu tänane ülesanne on mängida Toomase naise rolli ja ma pean sellega hakkama saama. Ma saan sellega hakkama!

 

Kaks tundi hiljem oleme Meelikesega mõlemad täiesti purjus ja itsitame firma raamatupidajat, kes on laua taha magama jäänud. Toomas ja Karmo on langenud vaidlusse selle üle, kas tasuks ette võtta põhumaja ehitamine või mitte. Kuhu või kellele nad seda ehitada tahavad, ei saa ma aru, aga see vist polegi hetkel oluline.

“Sul on ää-ääretult seksikas mees, kas sa ikka tead seda?” pudistab Meelike ootamatult mu kõrva. Misasja? Seedin hetke ja katsun läbi veiniudu mõista, kas ta teeb nalja, on see äraspidine kompliment või…

“Sul ka!” purtsatab mu suu enne, kui joogine aju teda takistada jõuab.

Hakkame mõlemad naerma.

“Tead, sa oled alati mulle väga ägeda naisena tundunud. Ja et sa virisemata seda Belfasti-asja talusid, see oli sinust kena. Mina vist ei oleks seda nii rahulikult suutnud võtta.”

“Aga Karmo ju võttis ka virisemata kogu seda asja?”

“Oh, Karmo, tema muidugi!” Meelike kummutab klaasi põhjani, vaatab mulle kilavate silmadega otsa, hetkeks justkui midagi kaaludes. “Karmo ja mina… Noh, ütleme nii, et mul oli päris hea Eestist mõneks ajaks minema saada. Kuule, lähme otsime veel ühe pudeli!” Meelike tõuseb ebakindlalt.

“Kuhu sa lähed?” See on Toomas, kes on pilgu tõstnud ja naist vaatama jäänud.

“Veinijahile. Tuled ka?”

“Loomulikult!”

Ühtäkki olemegi Karmoga kahekesi jäänud. Ma tajun, et ma pole enam ammu adekvaatne, aga nimetu raskus mu seest on kadunud.

 

“Kuidas sul läinud on?” See on vist esimene lause, mille ma tänase õhtu jooksul otse Karmole olen suunanud. Ta vaatab mind ja ma näen ta pilgus… Ma ei saa aru, mida ma seal näen. On see igatsus? Kurbus?

“Ma igatsen sind kohutavalt.” Ta kummardub mu poole ja võtab sõrmedest. Ettevaatlikult, pinda sondeerides. Vaatan kiirelt üle õla, keegi ei pööra meile tähelepanu. Toomas ja Meelike on kuskile kadunud.

“Mina sind ka… Aga ma ei julgenud ühendust võtta. Pärast seda lennujaama, kus sa isegi mulle enam tere ei öelnud, arvasin ma, et nii jäigi.”

“Ka mina arvasin, et nii jääbki. Et ma suudan tagasi pöörduda. Kuid need kuud on olnud… Meelike ja mina, me elame paralleelelusid. Vist juba ammu.”

“Mis nüüd… mis see tähendab? Mida sa üritad öelda?”

Karmo vaikib, pigistab siis mu sõrmi ja ütleb: “Tule, lähme!”

 

Järgnen talle läbi pidutsevate inimeste, ta juhib mind hämarasse koridori ja läbi trepikoja hotelli poolele. Astun masinlikult, pea mõtteist tühi. Mind enam isegi ei huvita, kas see, mida me teeme, on hea või õige. Ma lihtsalt tean, et pean minema sinna, kuhu läheb Karmo. Ma lihtsalt pean.

Pöörame tubadeni viivasse koridori ja ühtäkki seisatame mõlemad ehmunult. Vastu seina on naaldunud paarike, ennastunustavas haardes.

Meelike ja Toomas!

Nad keeravad pea meie poole, Meelikese huulevärv on laiali, Toomase särginööbid lahti.

“Mida… kuradit?!”

Jõulud Belfastis

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutt.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad I

 

Autotulede valgusvihus ei ole näha suurt midagi peale porise maantee. Sajab uduvihma ja ma ohkan vaikselt.

“Mis on?” Toomas paneb käe mulle põlvele.

“Lund ikka veel ei ole,” lausun vaikselt.

“Ah, ongi parem ju. Belfastis pole peaaegu kunagi lund.”

Jälle ta oma Belfastiga! Ohkan veelkord. Auto sõidab läbi lombist ja pori lendab suures kaares aknale. Sõidame Toomase firma jõulupeole, mõlemad üles löödud, pestud ja kammitud. Toomase käsi on ikka veel minu põlvel ja ma tunnen ebamugavust. Pärast seda, kui Toomas oma pikalt Belfasti-lähetuselt päriseks tagasi koju jõudis, ei oska ma temaga enam kuidagi olla. Ja nüüd veel see jõulupidu…

 

Me oleme Toomasega juba mitu aastat koos olnud, vahepeal tundub, et suisa igavesti. Meie suhe on mõnus ja mugav, selles pole kunagi olnud suurt kirge, aga me kumbki pole seda ka otsinud. Sest, nagu Tom ise ütleb, on teatud vanuses tähtsam see, et sul oleks kõrval hea seltsiline. Mitte, et me vanad oleksime, oh ei. Aga enam mitte ka väga noored. Jäägu kired ja draama teismelistele, on olnud meie mõlema seisukoht.

 

Või vähemalt oli, kuni selle ajani, kui Toomas Belfasti tööle saadeti. Siis muutus kõik.

 

Mitte küll kohe alguses. Alguses töötas meie kaugsuhe väga hästi. Me skaipisime ja kirjutasime ning kord kuus käis ta kodus. Vaikselt õppisin ma taas omaette olema ja avastasin, et see polegi ebameeldiv tunne. Või mis ebameeldiv – see oli isegi ääretult meeldiv! Ma käisin trennis, kokkasin ainult endale, lugesin, kohtusin sõbrannadega, käisin omaette kinos ja teatris. Mõnus!  Ei olnud kellegi pidevat kohaolu, kedagi, kellele aru anda, üle pika aja sain ma arvestada ainult iseendaga.

 

Kuni ühel pärastlõunal jooksin ma juhuslikult kokku Karmoga, Toomase äripartneriga.

 

“Kas me juba kohale ei jõua? Kaua veel?”

“Kohe olemegi. Näed, seal üle põllu paistabki.” Pimedusest paistavad tõepoolest valgustatud aknad ja parkivate autode pidurituled.

 

Ei tea küll, kelle geniaalne idee oli firma jõulupidu kuskil keset põldu korraldada! Siit ei saa ju kuidagi minema, peab ööseks jääma ja olgugi, et broneeritud on lisaks peosaalile ka hotellitoad, tekitab kogu see üritus minus ebameeldivat lõksu jäämise tunnet. Lisaks on ka Karmo oma naisega siin ja ma pole temaga pärast Toomase tagasijõudmist kordagi suhelnud. Neelatan. Käed hakkavad kergelt värisema.

 

Jah, Karmo… Karmo ja Tom on asutasid oma firma kümmekond aastat tagasi ja ka Karmo abikaasa Meelika asus kohe samas tööle. Mina tutvusin Toomasega juba hiljem ning kuigi Karmot-Meelikat ikka firmaüritustel nägin, ei sõbrunenud nendega kunagi. Ma olen alati uskunud, et töö ja eraelu tuleks lahus hoida ning kõik sujus, kuni selle õnnetu korrani kevadel, mil Karmoga kokku jooksin, tema pakkumise lõunatada vastu võtsin ja…

 

“Näed, olemegi kohal!” Toomas pargib auto hotelli ette ja ma astun sõidukist välja, otse sügavasse soppa kinni jäädes.

“Kuradi… Türi ja Paide, raisk!”

“Oota, ma tulen aitan!”

Toomas jookseb ümber auto ja ulatab mulle galantselt käe. Koperdan ebadaamilikult, saapad saavad üleni poriseks. Toomas mühatab.

 

Majani jõudes kuuleme seest häältekõma. Pargitud autode järgi otsustades on kohal korralik rahvahulk. Äkki ma ei peagi Karmoga üldse kokku puutuma? Ehk on kõigil piisavalt tegevust, et mingeid piinlikke momente ei saagi tekkida? Kui võimalik, siis väldiks ma Karmot ja veel rohkem väldiks ma Meelikat. Vaadake, Meelika ja Toomas olid muuhulgas nende töötajate seas, kes pooleks aastaks Belfasti sealsete tehaste tööga tutvuma ja ärisuhteid looma saadeti. Karmo jäi maha, juhtima firmat kodumaalt. Ning tollel kevadisel pärastlõunal avastasime me Ceasari salateid pugides, et me oleme sarnasemad, kui oleks võinud arvata.

 

Ohkan veelkord, kui mantleid seljast võtame. Miks ma pidin tookord sellega küll kaasa minema!

 

Teisalt, võib-olla mind ei saagi süüdistada. Asjad lihtsalt läksid nii. Karmoga oli lõbus, tema vaated elule oldi värskendavad ja ta pani mind tundma end koolitüdrukuna, kes aeg-ajalt punastades pilku peitis. Midagi tema olekus tegi mul põlved nõrgaks. Lõunasöök venis sujuvalt õhtusse, meil kummalgi polnud kiiret – kes meid kodus ikka oleks oodanud! Me lobisesime, naersime, flirtisime, hiljem tegime mõned dringidki ja kui Karmo lõpuks minu poole kummardus ja mind suudles, oli see maailma kõige loomulikum asi. Täpselt nii pidigi kõik olema. Tulejutt jooksis kõhust läbi ja ma sulasin.

 

Me veetsime koos kaks unustamatut nädalat. Belfasti-lähetuse lõpp oli peaaegu käes, kuid me ei rääkinud sellest omavahel. Me tõusime voodist ainult selleks, et vahepeal tüütute kohustustega – nagu töö ja poeskäigud – ühele poole saada ning ülejäänud aja nautisime teineteise lähedust. Me sosistasime ööd läbi üksteisele rumalusi ja armsusi kõrva. Me silitasime, armusime, suudlesime, kallistasime. Neil hetkedel muud maailma ei eksisteerinud.

 

Reaalsus saabus mühinal tagasi, kui ma Toomasele lennujaama vastu läksin ja Karmot ootesaalis märkasin. Muidugi! Meelike tuleb ju ka tagasi. Me vaatasime teineteisele eemalt otsa, ma tundsin tema kareda lõua õhetust oma põskedel. Veel samal hommikul olin ma tema kaisus ärganud… Kuid me mõlemad pöörasime pilgud ära, et otsida saabuvast rahvamassist oma tegelikke elukaaslasi. Ma nägin, et Meelike jõudis enne, nad kallistasid ja kiirustasid parkla poole. Toomas astus ustest läbi ja lehvitas mulle rõõmsalt. Ta oli ühelt poolt nii tuttav ja oma, kuid teisalt jäänud võõraks. Mitte midagi tundmata embasin teda, oma meest, me istusime lennujaama ees taksosse ja ainus mõte, mis ma suutsin mõelda: “See on läbi. See on alatiseks läbi.”

 

Ja nüüd seisan ma peosaali ukse taga, põlved värisemas ja tean, et Karmo (ja Meelike) on teisel pool ust. Tegelikult ei ole miski veel läbi. Lõppvaatus alles algab.

Järgneb.

#1

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

On aeg selle blogiadvendikalendri otsad kokku sõlmida.

Mõtlesin väga kaua, mida ma võiksin panna esimesele kohale. Armastus? Inimesed? Elu? Vabadus? Sõprus?

Kuigi kõik need asjad ja mõisted väärivad esikohta, tundus ükskõik milline neist klišeena, ärakasutatud ja väsinuna.

Lõpuks jõudsin ma järeldusele, et kõige-kõigem asi siin maailmas peab olema hing. Hingega tehtud asjad. Hingega armastamine, hingega hingamine, hingega minemised ja tulemised, hingega kingitused, hingega looming, hingega töötamine, hingega lõbutsemine, hingest ja hinge tagant ära andmine, hingesugulased ja hinge võtmine, hingest andmine, hingega elamine.

Hingeminevaid pööripäeva- ja aastavahetuspidustusi!

#1. Hing

#2. Üllatused

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Üllatusi on muidugi mitmesuguseid. Tõenäoliselt jagunevad nad täpselt pooleks – pooltel kordadest üllatud sa meeldivalt, pooltel ebameeldivalt. Aga ometi, isegi kui sa üllatud ebameeldivalt, on elu ilma üllatusteta kohutav ette kujutada.

Milline elu see oleks, kui sa ei kohtaks oma teel ootamatusi? Kui igav võiks olla elu, kus pole ühtki üllatust, ühtki ahhaa-momenti, ühtki hinge-kinni-hoidmist, ühtegi erutusvärinat, ühtegi pabinat, ühtki üllatussünnipäeva, mitte ühtki ootamatut küünlavalgusõhtut, mitte ühtki päkapikult saadud šokolaad saapas, mitte ühtki ootamatut inimest, kes su ellu nii palju päikest lõpuks toovad…

Mis elu oleks ilma üllatusteta?

#2. Üllatused

#3. Kirjad

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

On midagi suurepärast kirjas, mis on sinule mõeldes kirja pandud ja sulle kirjutatud. On erutav mõelda, et kusagil on see üks inimene, kes mõtleb su peale. Kujutleb, kuidas sa seda kirja loed. Võib-olla kuulis ta sinu häält enda peas, kui ta neid sõnu kirja pani, kujutledes, kuidas sa neid hiljem loed. Võib-olla ta ootab väikese erutusvärinaga, mida sa vastad. Võib-olla on sellesse kirja peidetud eriline sõnum. Võib-olla loed sa seda üht lõiku hinge kinni hoides ja ta loodab, et nii läheb. Ning kui sa hiljem seda ütled, ohkab ta kergelt. Sest seda ta ju lootiski.

Kirjad on igal kujul suurepärased. Olgu nad paberil ja käsitsi kritseldatud, olgu nad vaid postkaardi tagaküljel paaris reas. Olgu nad pikkades keset ööd kirja pandud e-mailides. Kirjade saamine on alati midagi väga erilist. Isegi kui sa seda alati meeles ei pea, olen ma kindel, et tegelikult mõtled sa sama, hinnates iga kirja, nii lühikest kui pikka.

#3. Kirjad

#4. Lennujaamad

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Võib-olla meeldivad mulle raudteed samal põhjusel, miks mulle meeldivad lennujaamad. Lubadus. Ootus. Uued algused. Lõpetamised. Algused. Põgenemine. Leidmine. Hüvastijätud. Tervituskallistused.

Rääkisin hiljaaegu ühele sõbrale erinevatest kordadest, kui ma olen (peamiselt Stanstedi) lennujaamades maganud. Kui ma neid kordi meenutasin, tundsin hinges jälle seda ootust ja ärevust, mida lennujaamad – see potentsiaal, mis neis peitub – minus tekitavad.

Ja samas mäletan ma, et Tenerifelt tagasi tulles elasin ma üle ühe hulleima ärevushoo, mis mind iial on tabanud, kui me läbi äikesetormi Riias maandusime. Ja kuidas ma iga kord püüan unustada väikest tõsiasja, et mul pole absoluutselt õrna aimugi, kuidas me kõik õhus üldse püsime.

Ometigi… Lennujaamad on lihtsalt midagi imelist. Segadusseajavad, suured, natuke hirmutavad ning täis nii palju emotsioone, lõppe ja alguseid.

#4. Lennujaamad

#5. Raudteed

hoomamatu 1 Reply

Blogiadvendikalender.

Kui ma hakkasin millalgi 5-6 aastat tagasi endale päris oma kodu otsima, oli raudtee lähedus üks faktor, üks olulisemaid, mida korteriotsinguil arvestasin. Esimesel ööl Nõmmel ööbides kuulasin ja tundsin, kuidas öine kaubarong aeglaselt, aga järjekindlalt mööda ragistas. Rongid. Rongid peavad olema.

Ma armastasin metroid enne, kui olin ühegagi päriselt sõitnud. Ma ei tea, mis see on, aga pöörastel kiirustel mööda pimedaid tunneleid kihutavad metroorongid on midagi vapustavalt erilist. Uskumatu, mille peale inimesed on tulnud! Puurime maa alla tunneli, paneme rööpad ja sõidutame inimesi suurtel kiirustel edasi-tagasi! Fantastiline!

Ma isegi eelistan tööle sõita kõigepealt rongiga, siis trammiga ja siis veel poolteist kilti jalutada ja võtta selleks 20-30 minutit kauem, aga vähemalt olen ma sõitnud rongiga!

Raudteedel on minu hinges väga oluline koht. Ja ma isegi ei oska seletada, miks.

#5. Raudteed