Ma ei osanud panna muud pealkirja sellele tundele, mis väärib auga kohta selles veidras blogiadvendikalendris, mis mul käimas on.
Ma püüan seda hommikut kirjeldada.
Tuled teadvusele. Silmi veel ei ava. Saad lõhna ja temperatuuri ja veel mingi x-faktori tõttu instinktiivselt aru, et sa ei ole kodus. Hetkeks ehmud. Siis hakkab meenuma. Just siis, kui kellegi soe käsi su puusa riivab… Ja sa naeratad. Sest sulle meenub, et öö, mis just oli, oli suure algustähega Öö. Öö, mil sa armusid meeletult, peadpööritavalt sukeldusid kellessegi ja see oli suurepärane ja hirmutav ja soe ja võimas ja nii kuradi mõnus…
Sa ei tee silmi lahti, sest see tähendab, et Öö on läbi saanud, aga sa tahad veel uneleda selles mõnusas soojuses ja tajuda teise keha hingamist ja kergeid liigutusi, mis eelnevad ärkamisele ja sa saad koheselt aru, kui ta ärkab – hingamine muutub, liigutused tarduvad.
Ja siis…
Siis algab täiesti uus päev.
#28. Hommik pärast Ööd