Ma ei kujuta ette maailma ilma raamatuteta. Ja ometi on läinud mööda mitu kuud, kus ma pole peaaegu mitte midagi lugenud ja ma tahaks häbist surra. Kuidas see nii on läinud? Ei saa ju öelda, et pole aega, igast rumalusteks on aega küll. Võib-olla on see see uus elurütm, kus iga lapsevaba aeg läheb mingis vormis töötegemise peale… Võib-olla lihtsalt ajusurm, mida olen ignoreerinud.
Igal juhul, raamatud. Oh, kuidas ma armastan raamatuid! See ootus, kui sa kaane avad ja see magus arusaamine pärast esimest peatükki, et sa ei saa seda käest panna… See tunne, kui sa tajud, et tegelased räägivad su peas isikupäraste häältega ja see arusaamine, et neile on tekkinud näod ja lõhn…
Ja need miljonid lood. Öeldakse, et pole midagi originaalset siin ilmas, et everything is a copy of a copy of a copy. Ja ometi on isegi pealtnäha lihtsad ja sadu kordi jutustatud lood iga uue jutustaja sulest tulles natuke uued, liigutavad midagi, mida teised pole suutnud…
#30. Raamatud