Lapsena oli kohustuslik suvine komandeering maale vanaema juurde. Mingis vanuses oli see elu loomulik osa, mingis vanuses hakkas vastu (sest sõbrad jäid ju linna!) ja mingis vanuses kadus ootamatult kohustuslik osa ära.
Aga mitte sellest…
Ükskõik, mis vanuses ma olin, oli vähemalt üks asi, mis mind maniakaalselt rõõmsaks tegi – vanaema juures sai ringiratast joosta! Köögist suurde tuppa, suurest toast pikka koridori, siis esikusse ja uuesti kööki, kus olid juba uued ja veelgi põnevamad valikud – kas ma pööran ringi? Või jooksen ühe ringi veel niipidi? Või jooksen pool ja pool? Või peidan end esikukappi ära ja ehmatan, kui Siki joostes möödub?
See oli tõeliselt imeline.
Mulle meenus, kui õnnelikuks ringiratast jooksmine mind tegi, kui meil esimest korda olid külas Mila nõbud, mõned aastad vanemad. Üks neist kaotas oma kaka* ja naeris hüsteeriliselt, ise köögist Mila tuppa, sealt magamistuppa, siis jälle elutuppa ja kööki tormates.
Ja mulle meenus.
Ühtäkki ei pannud mind absoluutselt enam muretsema skeptiliste nõuandjate arvamus, et ei tasu ikka osta läbikäidavate tubadega korterit.
Tasub küll. Sest kuidas muidu ma ringiratast saaks joosta?
—
*lost her shit, heas mõttes, muidugi