Ma armastan sarju. Minu jaoks on kvaliteetsed sarjad segu meelelahutusest ja õpiprotsessist – kui ma jälgin, kuidas teised lugude jutustajad oma lugusid üles ehitavad, õpin ise selle käigus nii mõndagi. Okei, päris sageli võin ma tänu sellele osa alguses ennustada, kes on pahalane või mõrtsukas, aga siiski. Õpiprotsess üleni.
Ma armastan uute heade sarjade tulekut. Ja ma armastan, kuidas iga kord ei pruugi pilootosa olla see, mis sarja kvaliteedi määrab. Kui otsustada pilootosade järgi, siis poleks olnud tulevikku ei “Firefly’l” ega “Supernaturalil”, pilootosad lihtsalt on sellised: ülepingutatud, toored, püüavad jutustada 45 minuti jooksul miljon lugu korraga.
Seda enam on mõnus see hetk, kui sa tajud, et sari on hoo sisse saanud. Kui ta ei karda enam kirvest, kui ta teab, kes on ta tegelased, kuidas nad käituvad, kuhu lähevad. Vahel juhtub see paari-kolme osaga, mõnikord läheb aega terve hooaeg, enne kui sari end mugavalt tundma hakkab. Praegu on mul näiteks need hetked sarjadega “Elementary”, “Person of Interest”, “Scandal”, “Doctor Who” – supersarjad, mille superlust ei teakski, kui nad oleks vaid kahe-episoodilisteks ühehitiimedeks jäänud. (Välja arvatud “Dr Who”, selle puhul pidasin ma silmas Matt Smithi aegu ja seda, kui ta lõpuks oma koha pikas doktorite reas leidis ning asi jälle minema hakkas.)
#43. Teine hooaeg.