Mulle õudselt meeldib, kui ma märkan päeva, mil purskkaevud kinni keeratakse. See tähendab, et suvi on ametlikult möödas, käes on aeg, kui puitmajaderajoonid lõhnavad nii magusalt kütmise ja soojade köökide järele. On aeg, mil valgust on vähe, tubaseid tegemisi rohkem, saab hakata lehti riisuma, peenardega talveks hüvasti jätma, linnuparvede lahkumislende jälgima, igaõhtuselt kuurist puid tooma ja naksakalt jahedas toas hommikuti ärkama.
Issand kui mõnus aeg see on!
Jõulud tulevad igal aastal aina kiiremini ja see on kurb ja äge samal ajal. Ühest küljest tahaks, et oskaks kuidagi seda ootusaega paremini hinnata, leida rõõmu ja nostalgiat vaat et igavesest videvikust… Ja neist päevadest, kui sirab päike nii meeleheitlikult nagu ta tahaks igaveseks hüvasti jätta. Või neist päevadest, kui sajab esimest lund. Või neist päevadest, kui esimest korda märkad, et lombid on jääkaane all, mis su sammude rütmis priks-prõks kildudeks puruneb.
Teisest küljest tahaks, et jõulud tuleks kiiremini – ja et nad EI tuleks kiiremini. Ootus on ju nii mõnus!
Kõik see ootusaeg hakkab peale siis, kui purskkaevud kinni keeratakse. Enne saab end veel hilissuvega petta.
Umbes täpselt sama palju armastan ma, kui ma märkan päeva, mil purskkaevud lahti keeratakse.
#45. Purskkaevud.