Blogiadvendikalender.

Komplimendid on ühed ülivahvad asjad. Või noh, kas just “asjad”, aga… Eh, okei, ma ei lähe seda rada mööda edasi.

Ühesõnaga, komplimendid. Millegipärast unustame me sageli ilusaid asju öelda, isegi kui nendeks on põhjust. Aga kõige ehedamad komplimendid olen ma alati saanud võõrastelt. See lillemüüja, kes ütleb, et sa oled ta päeva toredaim klient. See taksojuht, kes kiidab, kui kena sa välja näed, kui ta sind linna viib. See tädike turul, kes annab su lapsele ühe õuna niisama, “kauba pääle”, sest ta on ta päeva rõõmsamaks teinud.

Ja mulle meeldib olla see võõras, kes neid komplimente teeb. Igal võimalusel ütlen ma kassiirile midagi kena, kiidan turutädikese lõikavoranže kõrvitsaid või viskan kartulionuga nalja, mis ta näo särama paneb.

(Siit paistab, nagu mu ainsad kokkupuuted maailmaga on poes või turul. Hm…)

Niisiis, öelgem teineteisele ilusaid asju! Isegi kui need tunduvad triviaalsed – need toovad päikese välja igal juhul!

#24. Komplimendid võõrastelt

Blogiadvendikalender.

Mulle meeldib praegune aeg aastast ka seetõttu, et tõenäosus näha lahedat ilutulestikku – või isegi vähelahedat ilutulestikku – on suurem kui muul ajal aastas. Ja kui on üldse midagi, mille eest ma iga kord hiinlasi tänan, on see raketid, mis lendavad paukudes taevasse.

Kõige kurvem aastavahetus rakettide osas oli tol korral, kui me Egiptuses olime. Ma ei tea, miks (ilmselt on sellel üsna laialt teada põhjus, aga ma ei viitsi uurida), nemad ilutulestikku ei harrastanud. Mul on keelel veel selle salati maitse, mida me uhkel banketil aasta vahetudes sõime, ja mul on meeles, kui nukker ja pime oli see lõunamaa aastavahetumise öö. Sest selles polnud rakette.

Just praegu lendasid akna taga järjekordsed raketid taeva poole ja mulle meenus, et olen jälle oma advendikalendriga maha jäänud ja kohe seejärel meenus, et ma polegi ilutulestikku veel jõudnud oma Maailma Lahedaimate Asjade Topp 45 kirja panna. Niisiis, siin ta on. Üks mu lemmikasju maailmas.

#25. Ilutulestik

Blogiadvendikalender.

Teadupoolest armastan ma tehnikat lõputult, tehnika seevastu armastab mind alati uute ja huvitavate jamadega üllatada. Aga sellest pole lugu, sest meie suhtest võidan siiski mina palju rohkem.

Minu meelest on ääretult fantastiline, et me elame sellisel ajal nagu me elame. Mul on sõpru igast maailma otsast, mul on praeguseks väga raske eristada, millised mu sõpradest on “offline” ja millised “online”, sest see kõik on ammu üheks saanud ja ma leian, et inimesed, kes rangelt nende kahe “liini” vahele piiri püüavad rajada, on kergelt iganenud vaadetega ja õige pea kaob võimalus offline/online vahele üldse mingit piiri joonistada täiesti.

Igal juhul, tehnika on fantastiline. Muidugi on asju, mida tehnika ei suuda asendada – eraamat pole tõesti sama, mis “päris” raamat ning märkmikuäpp ei ole võrdne kalendriga, kuhu sa oma väikeste käekestega tähtsaid asju üles kirjutad. Aga mõned asjad on tänu tehnikale nii palju paremad – sporditegemine, heade ideede leidmine, inimestega suhtlemine, looming…

Ja ometi pole ma julgenud Selveris veel seda va iseteenindusvärki proovida. Tõeline tehnikaäss indeed.

#26. Tehnika

Blogiadvendikalender.

Nagu teada, pole ma suurem asi kingasõber, minu thing  on rohkem käekotid ja kõrvarõngad. Küll aga oskan ma hinnata seda egoboosti, mida vaid superkingapaar suudab tekitada.

Näiteks mu mustad Bronxid, mis jäidki Manchesteri lennujaama. Ma ei suutnud nendega kõndida ja nii ma kutsusingi neid oma seisukingadeks, aga täitsa pekkis, kui hästi ma end nendes tundsin.

Kas teil on ka selline tunne iga kord nagu mul – paned uued kingad jalga ja siis on tunne, et KÕIK näevad, et sul on uued kingad jalas? Või ükskõik, mis jalatsid. Ma mäletan, et see tunne tekitas millalgi isegi midagi häbilaadset, kui botased liiga valged tundusid ja kõikide pilgud neile tõmbusid… Muidugi on see enamasti minu enda peas, enamasti on kõigil megasavi, mitmendat korda sul jalatsid jalas on. Aga kuidagi nii eriline on enda jaoks see kord, kui uute kingadega õue mängima lähed.

#27. Uued kingad

Blogiadvendikalender.

Ma ei osanud panna muud pealkirja sellele tundele, mis väärib auga kohta selles veidras blogiadvendikalendris, mis mul käimas on.

Ma püüan seda hommikut kirjeldada.

Tuled teadvusele. Silmi veel ei ava. Saad lõhna ja temperatuuri ja veel mingi x-faktori tõttu instinktiivselt aru, et sa ei ole kodus. Hetkeks ehmud. Siis hakkab meenuma. Just siis, kui kellegi soe käsi su puusa riivab… Ja sa naeratad. Sest sulle meenub, et öö, mis just oli, oli suure algustähega Öö. Öö, mil sa armusid meeletult, peadpööritavalt sukeldusid kellessegi ja see oli suurepärane ja hirmutav ja soe ja võimas ja nii kuradi mõnus…

Sa ei tee silmi lahti, sest see tähendab, et Öö on läbi saanud, aga sa tahad veel uneleda selles mõnusas soojuses ja tajuda teise keha hingamist ja kergeid liigutusi, mis eelnevad ärkamisele ja sa saad koheselt aru, kui ta ärkab – hingamine muutub, liigutused tarduvad.

Ja siis…

Siis algab täiesti uus päev.

#28. Hommik pärast Ööd

Blogiadvendikalender.

Üks mõnusamaid tundeid maailmas on see hetk, kui sa kuulad esimest korda mõnd bändi või mõnd uut lugu ja sa saad aru, et, kurat… See on SEE! Just see lugu sobib nii hästi sinu praeguse eluetapi helirajale.

Ja siis sa kuulad seda lõpmatuseni, sest on ju mõeldamatu, et sul pole oma lemmikloo sõnad peas. Kui sõnad on peas, kuulad sa seda veel lõpmatuseni, sest sa tead, et varsti asendab selle loo mõni teine lugu, mis on JUST SEE ja lemmiklugudega pole nagu šokolaaditahvliga, mida tuleb otsast natuke näksida ja siis kõrvale panna. Lemmiklood on nagu pomelo, mis tuleb kõik korraga nahka pista, sest nii lihtsalt käib see asi.

Uued lemmiklood saavad kord vanadeks lemmiklugudeks ja siis on neil veel võimalus sul kõhtu soe ja mõnus kera kasvama panna. Siis, kui sa muusikalistis tuulates üle pika aja jälle selle loo peale satud. Mälupildid ja emotsioonid ja lõhnad ja värvid… Lemmiklood kannavad endaga palju kaasas.

#29. Uus lemmiklugu

Blogiadvendikalender.

Ma ei kujuta ette maailma ilma raamatuteta. Ja ometi on läinud mööda mitu kuud, kus ma pole peaaegu mitte midagi lugenud ja ma tahaks häbist surra. Kuidas see nii on läinud? Ei saa ju öelda, et pole aega, igast rumalusteks on aega küll. Võib-olla on see see uus elurütm, kus iga lapsevaba aeg läheb mingis vormis töötegemise peale… Võib-olla lihtsalt ajusurm, mida olen ignoreerinud.

Igal juhul, raamatud. Oh, kuidas ma armastan raamatuid! See ootus, kui sa kaane avad ja see magus arusaamine pärast esimest peatükki, et sa ei saa seda käest panna… See tunne, kui sa tajud, et tegelased räägivad su peas isikupäraste häältega ja see arusaamine, et neile on tekkinud näod ja lõhn…

Ja need miljonid lood. Öeldakse, et pole midagi originaalset siin ilmas, et everything is a copy of a copy of a copy. Ja ometi on isegi pealtnäha lihtsad ja sadu kordi jutustatud lood iga uue jutustaja sulest tulles natuke uued, liigutavad midagi, mida teised pole suutnud…

#30. Raamatud

Blogiadvendikalender.

Sellel aastal hakkavad Milal käima päkapikud. Selge see, et ta ise sellest suurt midagi veel ei jaga, aga ma olen seda NII KAUA oodanud! Ükski meesisend, kellega ma olen elamist jaganud, pole mu päkapikuootust väga tõsiselt võtnud ja nii otsustasin ma, et sel aastal hakkavad Milal käima päkapikud. Ja kuna ta on liiga väike, et kontseptsioonile pihta saada, kaaperdan ma ta sussid hommikuti ja rõõmustan nagu väike (või natuke suurem) laps, et päkapikud on käinud!

Kas keegi üldse teab, kust see päkapikkude asi alguse sai? Küsisin kunagi emalt, aga tema ütles, et ühel päeval olin mina koolist tulnud, enesestmõistetavalt sussi aknale tõstnud ja nii ei jäänudki tal muud üle, kui päkapikundusega alustada.

Aga kas on midagi suurepärasemat hommikust, kus on nii pime ja nii jahe ja ei taha sugugi voodist end püsti ajada, kuid siis meenub… Suss!

#31. Päkapikud