Vietnamist ja lastest ja minu külast

hoomamatu 4 kommentaari

Oktoobrikuu ajakirjas Pere&Kodu ilmus minu kirjutatud lugu “Halloo, Vietnam!”. Pärisin selle tarbeks väikese beebiga vanemapuhkuse ajaks Vietnami kolinud Kristina Kallaselt, mis imeloom see Vietnam üldse on ning kuidas see eksootiline maa värskele emale tundus. Oma kogemustest kirjutas ta ka raamatu “Minu Vietnam”, mille lugemine on mul hetkel pooleli, kuid julgen soovitada küll. Eriti soovitaksin seda värsketele emadele. Miks? Sest minu jaoks jäi nii raamatust kui Kristinaga jutlemisest kõlama hoopis mõte, et eestlased võiksid mõnes osas vietnamlastest õppust võtta. Ja just selles osas, mis puudutab lapsi.

Kristina rääkis, et Vietnam on väga lastesõbralik riik. Neil paistvat olevat arusaam, et lapsed on suurim õnn ja rõõm maailmas ning jääb arusaamatuks, miks keegi ei peaks sellest rõõmust osa saama. Nii on vietnamlannad valmis iga võõrast last plutitama ja lõbustama, samas aga lastakse lastel olla lapsed. Nad jooksevad kitsastel kõrvaltänavatel, kus neil heal juhul hoiab silma peal mõni vana naabritädi, kes õue taburetikesele konte soojendama tulnud. Kristinale meenutas see kõik tema enda lapsepõlve, kui ka meil veel nii kasvada lasti.

Nüüd aga on lastekaitse igal nurgal, ajalehed täis õõvastavaid lugusid vanematest, kes oma lapsi kõikmõeldavaid õudusi läbi sunnivad elama. Rohelise idüllilise Nõmme tänavatel luurab pedofiil, Toompea jalamil tapetakse, sotsiaaltöötajad ja perearstid on muutunud überparanoiliseks, kui sa juhuslikult oma tite kohustusliku “ülevaatuse” unustad ning vene baabad tulevad rannas nutva vastsündinuga ema juurde uurima, et ega juhuslikult lastekaitset kutsuma ei peaks.

Ja samas… it takes a village to raise a child, ütleb vanasõna. Kristinagi küsis lõpuks mõtlikult, et ehk peaks ka eestlased oma suhtumise lastesse ehk üle vaatama, ehk on vietnamlastel ikkagi tera jutus sees…

Kui ma rasedana Tallinna kolisin, tundsin ma väga teravalt, kui üksi on tegelikult tänapäeva Eestis rase naine ja vastsündinu ema. Ma ei tea, kuidas ma oleks kõigi nende hormoonide ja muutuste ja magamatuse ja depressiooniga hakkama saanud, kui Naabrinaine poleks just samal ajal Kõuplisse kolinud ja mind oma tiiva alla võtnud. Tänaseks on mul tekkinud Tallinnas turvavõrgustik, mul on inimesed, keda ma usaldan, kellele ükskõik mis kell helistada, kes jagavad mu vanemdamisvaateid või tahavad lihtsalt minuga koos sammuda ja Milagagi hängida, isegi juhul kui nad ise suuremat sorti titesõbrad pole. Ma tunnen, et ma olen enda ümber lõpuks kogunud selle village’i, külaelanikud, kes aitavad mul ja Milal terve mõistuse juurde jääda ning samas pakkuda mu tütrele palju lahedaid inimesi, keda tundma õppida ja kes igaüks on omamoodi awesome.

Seda kõike tundsin ma Mila sünnipäeval, kui laua ümber oli kogunenud ääretult kirju seltskond, kes kõik olid tulnud Milakese sündi tähistama. Ja seda ma tundsin paar nädalat tagasi, kui otsustasin spontaanse kogunemise korraldada ja inimesed tulid kohale vaid paaritunnise etteteatamise peale ja meil oli fantastiline õhtu. Seda kõike tundsin ma praegust reisi plaanides, kui mu sõbrad Milat mõnel õhtul lõbustama pakkusid, et mina saaks võimalikult rahuliku südamega oma reisi nautida. Ja seda ma tunnen siin blogis, kui mu väike virtuaalne külake kogemusi jagab, üksteist toetab, vajadusel konstruktiivset kriitikat pakub ja, mis peamine, väga sageli naerab. Koos ja üle, aga naerab.

Täna ei suuda ma enam ettegi kujutada elu Tartus emana. Mul on Tartu sõpru ja tuttavaid täis, samamoodi üks toredam kui teine, aga ma tunnen, et minu küla on Tallinnas. Of all the places. Ja see küla on nii oluline. Kuidas ma oleks ilma selleta saanud?

Ja nii võtangi ma iga päevaga aina kergemalt ja tšillimalt kogu oma praegust segast eluperioodi, sest MUL ON MU KÜLA. Teie, mu sõbrad, olete mu küla.

Ning ma ei pidanud selleks isegi mitte Vietnami külastama:)

4 thoughts on “Vietnamist ja lastest ja minu külast

  1. maili

    olen samade asjade peale Tais mõelnud – siin võetakse lastekasvatamist tõepoolest kuidagi hästi kergelt, see käib nii muuseas kõigi muude tegevuste kõrvalt. hästi tore on ka see, et keegi ei anna hinnanguid! ei näidata näpuga ega seletata, kuidas keegi oma last kasvatama peaks. ja täitsa ilusasti kasvavad mu meelest. asja teine pool on muidugi see, et ei saa siin keegi emapalka (ma usun, et sellest ei osata isegi unistada!), kõikide muude sotsiaalsete garantiidega on ka nii nagu on ja näiteks kõnniteid napib, mustust jagub korralikult (rotid ja prussakad jooksevad igal pool ringi) jne…

Vasta Anni-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.