Seitseteist kuud

Kallis Milake, täna sa said seitseteist kuud vanaks, ühtlasi möödus seitse aastat mu kalli vanaema surmast, kes on sinu vanavanaema, kellega kohtumine sul jäigi ära. Sellest on mul väga-väga kahju, ma oleksin nii väga tahtnud talle sind tutvustada.

Aga ükskord, kui sa olid veel paarinädalane, käis vanaema mul unenäos külas, ma näitasin talle sind, sa magasid parasjagu. Hiljem kõhutas vanaema me Kõupli-korteri aknal, täpselt nii, nagu ta ikka vanasti oma magamistoa aknal Karlovas kõhutas. Ja ma veel mõtlesin, et küsin talt, kuidas talle siin meeldib, kuid ärkasin siis üles…

See elukuu on olnud meie jaoks üks raskemaid, võiks öelda. Nimelt olen ma üritanud sinu kõrvalt hakata täisajaga tööd tegema ja see on meile mõlemale väga keeruline olnud. Mina pean õppima leppima tõsiasjaga, et ma peangi tegema tööd sinu (ja enda) uneajal, ning et kui tarvis, panen arvuti käest ja nii ongi. Sina tuled esmajärjekorras, alati. Ma loodan, et sa siiski tead seda.

Lisaks oled sa hakanud aina rohkem aega oma teise vanaema juures hoius veetma, mis tähendab, et vähemalt on tekkinud sulle päevadesse uusi ja huvitavaid seiklusi; seiklusi, mida mina sulle enam pakkuda ei oska või… Ma ei teagi. Ei, meil on ikkagi ka seiklusi, kuigi tõsi on, et need käivad enamasti rütmis: “Las emme proovib enne selle asja ära lõpetama, siis läheme, ausalt….!”

Ma olen püüdnud end rahustada, et sajad tuhanded emad žongleerivad samade asjadega edukalt ning nende lapsed ei vaja tulevikus teraapiat rohkem kui mõne teise ema lapsed. Aga ikkagi süda valutab. Tahaks nii väga, et ma oskaks ja suudaks pakkuda sulle kirkaid ja värvilisi päevi, samas aga tahaks nii väga, et ma saaks omi asju ka teha, sest siis, ma tunnen, olen ma palju parem ema – siis, kui ma tunnen, et mul on ka muid asju, mind vajatakse ka muuks kui pudrukeetjaks…

Ja lisaks kõigele oli see elukuu, kus me külastasime esmakordselt ka lastehaigla traumapunkti. Tahaks öelda, et see oli traumaatiline elamus, kuid polnud sugugi. Mina olin algusest saadik veendunud, et sinna pole vaja minna, kuid me läksime ikkagi. Igaks juhuks. Ainuke traumaatiline hetk oli hoida sinu kätt röntgeni all, sest ma püüdsin seda tega sinuga – inimesega, kes on nõus mul käest kinni hoidma ainult rangelt kontrollitud tingimustes ja tavaliselt peab mängus olema ka mõni trepp. Aga pilt sai tehtud, su pisikesed luud olid kõik täiesti terved (kui ei oleks olnud, siis ma oleks hakanud kahtlustama sul seda geneetilist haigust, kus inimesed valu ei tunne, sest ükski inimene, kel on mõni luu katki, ei võta seda nii tšillilt kui sina sel pärastlõunal olid), kogemus käes.

Parim kogemus vist üldse, mis selle majaga seostuda saaks. Lastehaiglaga.

Oeh, ma tunnen, et see kiri on kuidagi raske ja tumedatooniline. Ma armastan sind iga päevaga aina rohkem, ma ei suuda ette kujutada, kuidas on nii, et sind pole alati mu elus olnud… Ja ometi lähen ma kahe päeva pärast reisile, kus ma pean veetma nii palju päevi ilma sinuta, et ühel käel ei jagu selleks sõrmigi. (Kahel käel, tõsi küll, jagub.)

Kuidas…?

Ja samas see puhkus on mulle nii vajalik, mu aju karjub mu peale, mu süda karjub mu peale, mu sõbrad enamasti ei karju mu peale, aga räägivad tungival toonil ja see on veel hullem (umbes nagu I’m not mad, I’m just… disappointed…”). Seega, ma lähen. Püüan leida pileteid varasemaks, kindlasti. Aga võimalik, et ei leia. Ja siis…

Mu süda tõmbub tombuks, kui ma sellele mõtlen. Ja tahaks konstantselt nutta. Kuidas küll? Kuidas saab kaks asja, mida mul on vaja – eemal olla ja sinuga olla – olla nii valulikud, nii vastukäivad, nii vältimatud, nii… keerulised valikud nii lihtsas eluolukorras… Sajad tuhanded emad lähevad iga päev reisile. Ma ei saa aru, kuidas ma nii eriline pussy olen, et seda ei suuda.

(Kas sõna pussy on selles kirjas kuidagi kohatu?)

Oeh.

OEH.

Milake, sa oled kõige kallim, mis mul üldse on.

Ma tänan sind nii väga, et sa mul olemas oled.

Armastusega,

(hülgur)emme

7 Comments


  1. Sa oled lihtsalt niiväga lahe :)))

    Vasta

  2. Sa oled ikka kohe väga lahe, pussy pole siin kirjas üldse kohatu ja kokku on mega armas jutt saanud, nagu sulle ikka kombeks. Tahaks ise Mila asemel olla, kui ta need jutud ehk kunagi avastab..
    Kui veel mõnda ilmselt kiiruga sisse tulnud kirjaviga ka veel poleks (lõpetaDa vist ja teHa ikka? incurable grammar-checker me apologises), oleks lausa ideaalne 🙂
    Ja tegelt sa pole miski hülguremme. Kõigil on vaja enda jaoks aega võtta.. aga kui see saladus pole, siis kuhu reisile on minek? 🙂

    Vasta

  3. Kui see nüüd kuidagi pilti selgemaks teeb – ükski laps ei täna sind tulevikus selle eest, et sa oma elu unarusse jätad ja ainult temale pühendud. Ühtlasi võtad sa lapselt ära võimaluse kogeda uusi ja põnevaid olukordi ja eluhetki. Ja nendega harjumine võtab suuremana tunduvalt rohkem aega kui praeguses pisivanuses.

    Meie mehega hakkasime päris varakult lapse kõrvalt ära käima (lähikonnas, Eesti piires) ja tema veetis toredaid hetki vanavanemate juures. Võibolla oli tal ka nukrutsemisi ja igatsushetki (minul küll oli), aga ta ei mäleta seda. Mäletab, et oli tore. Imikueast ei mäleta midagi, hingehaavu pole ka tulnud. Aga ta siiani tunneb, et vanade juures on tal teine kodu.
    Kui mu tütar suuremaks kasvas, siis komandeerisin teda vanade juurde mõnikord ka nendel hetkedel, kui töömured üle pea kokku lööma hakkasid. Sest närviline ema teeb ka lapse närviliseks. See ei loe, et mina nii ereda leegiga ei põle ja emotsioone kenasti vaka all hoida suudan – midagi kumab ikka läbi.

    Praeguseks on mu pliks kenakesed viisteist aastat vana ja ikka veel ei tähelda mingeid hingehaavu, mis oleksid seotud minust eemalviibimisega.
    Vastupidi – ta oskab arvestada, et kõigil on vaja vahel puhata, tihtilugu pigem iseendast kui kodust või lapsest.
    Ja kuigi ma olen süümepiinu tundnud ja ka muidu pole just ideaalema moodi olnud endast arust – kui nii vana tüdruk julgeb sõprade kuuldes öelda, et tal on kõige vingemad vanemad või et ta mind hirmsasti armastab – siis ometigi tekib nüüd lõpuks ka minul siiski tunne, et tegelikkuses olen ma kõik õigesti teinud.
    Ma arvan, et sinul, Daki, on samamoodi. On lihtsalt hirm, et äkki äpardud.
    Aga tasub mõelda, et laps armastab ikkagi just nimelt sind ennast, mitte ei jälgi kriitilise pilguga, et kas sa parasjagu enda meelest äpardud või mitte.
    Sina tahad ju rutiinist välja ja tegelikult tahab tema ka.

    Pika ja segase jutu mõte on see, et mine muidugi reisile. Puhka ja lõbutse. Küllap su piiga teeb sama.
    Ka mina just mõnda aega tagasi kolisin. Maja on rohkem remontivajavas seisus kui sinu oma. Tööd on viimased pool aastat olnud hullumeelsed 14 tundi päevas ja peaaegu et ilma puhkepäevadeta. Ja just nimelt mu tütar oli see, kelle sõnad mind ärgitasid vastu võtma otsust, mis mind koos mehega homme reisile viib. Rohkemateks päevadeks kui ühe käe sõrmedel kokku lugeda saab, aga kahe käe sõrmedel saab küll. Vihmakeep on pakitud, kodune elu-olu on planeeritud. Ja kõik on rahul, ka kojujääja. Ei mingeid veritsevaid haavu titeeast. 🙂

    Vasta

  4. uhket reisi ja ära beebsi pärast muretse! 🙂 hollandis lähevad emmed tööle juba lapse kolmekuuseks saades, nii et sa oled selliste riikidega võrreldes nagunii superema!

    Vasta

  5. Sellised pussyd on minu arvates siiski paljud väikelapse vanemad, kes esmakordselt ilma lapseta reisile minema hakkavad. Samuti arvan, et see näitab sind pigem hea kui halva emana. Sealt edasi jagunevad emad minu arvamust mööda enamasti kaheks. Ühed,kes tunnevad end rongaemana, aga reisile minnes siiski suudavad reisi ise nautida. Ja teised, kes reisil siiski aina süütundes lapse peale mõtlevad ja reisi nautida ei suuda. Eks see siis paista, kumb sust välja koorub.
    Mina olen nt see esimene variant. Jubedad süümekad, aga juba uksest välja saades suudan lapse heas mõttes unustada.
    Samas, mulle siiski tundub, et seejuures on ülioluline moment, kelle hoolde laps jääb. Mina hakkan nt homme üle nelja aasta ilma lapseta reisile minema. Laps jääb mu emaga, mul on süümekad, aga ma tead raudpolt, et mu ema saab lapsega väga hästi hakkama ja ta on parim, mis mu lapsel ses olukorras olla saab.
    Ma tean, et mu ema saab lapsega alati ja igas olukorras hakkama. Ta armastab teda ja see on põhiline.

    Ilusat reisi sulle,
    Kauaaegne lapsevanem

    Vasta

  6. …eemal olla ja lapsega koos olla… minu dilemma. tahan niiväga kodust ära, oma aega, omas rütmis olemist – loen, magan, kõnnin just siis kui ise tahan. ja samas on südames nii raske kui pean 1a4k väiksekese maha jätma. tean et ta on valvatud, hoitud… aga raske on. laps oli 1a3k kui ma esimest korda ööseks kodust läksin et oma sünnipäeval sõbrannaga pidutseda oma “vanas mälestustest tulvil ülikoolilinnas”. ja kui hea oli pärast seda koju tulla. ma olin värskem ja täitunum. seda aega on vaja. et ise elus olla. ka mina olen viimased 400 päeva maganud öösiti 4-5 tundi ja lihtsalt jõud on otsas. ja see on lapsele hullem, kui ema enam ei jõua. ei jõua temaga hea olla, ei jõua õpetada, mürada, ega isegi kallistada. andkem endale armu emad.

    Vasta

  7. Selline tunne, et võtaks ja prindiks välja kõik postitused, kus sa oma lapsest räägid, raamiks ära ja paneks seinale .. see on midagi nii erilist, kuidas sa temast räägid, nii-nii meeletult ilus!!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga