Kallis Milake, täna sa said seitseteist kuud vanaks, ühtlasi möödus seitse aastat mu kalli vanaema surmast, kes on sinu vanavanaema, kellega kohtumine sul jäigi ära. Sellest on mul väga-väga kahju, ma oleksin nii väga tahtnud talle sind tutvustada.

Aga ükskord, kui sa olid veel paarinädalane, käis vanaema mul unenäos külas, ma näitasin talle sind, sa magasid parasjagu. Hiljem kõhutas vanaema me Kõupli-korteri aknal, täpselt nii, nagu ta ikka vanasti oma magamistoa aknal Karlovas kõhutas. Ja ma veel mõtlesin, et küsin talt, kuidas talle siin meeldib, kuid ärkasin siis üles…

See elukuu on olnud meie jaoks üks raskemaid, võiks öelda. Nimelt olen ma üritanud sinu kõrvalt hakata täisajaga tööd tegema ja see on meile mõlemale väga keeruline olnud. Mina pean õppima leppima tõsiasjaga, et ma peangi tegema tööd sinu (ja enda) uneajal, ning et kui tarvis, panen arvuti käest ja nii ongi. Sina tuled esmajärjekorras, alati. Ma loodan, et sa siiski tead seda.

Lisaks oled sa hakanud aina rohkem aega oma teise vanaema juures hoius veetma, mis tähendab, et vähemalt on tekkinud sulle päevadesse uusi ja huvitavaid seiklusi; seiklusi, mida mina sulle enam pakkuda ei oska või… Ma ei teagi. Ei, meil on ikkagi ka seiklusi, kuigi tõsi on, et need käivad enamasti rütmis: “Las emme proovib enne selle asja ära lõpetama, siis läheme, ausalt….!”

Ma olen püüdnud end rahustada, et sajad tuhanded emad žongleerivad samade asjadega edukalt ning nende lapsed ei vaja tulevikus teraapiat rohkem kui mõne teise ema lapsed. Aga ikkagi süda valutab. Tahaks nii väga, et ma oskaks ja suudaks pakkuda sulle kirkaid ja värvilisi päevi, samas aga tahaks nii väga, et ma saaks omi asju ka teha, sest siis, ma tunnen, olen ma palju parem ema – siis, kui ma tunnen, et mul on ka muid asju, mind vajatakse ka muuks kui pudrukeetjaks…

Ja lisaks kõigele oli see elukuu, kus me külastasime esmakordselt ka lastehaigla traumapunkti. Tahaks öelda, et see oli traumaatiline elamus, kuid polnud sugugi. Mina olin algusest saadik veendunud, et sinna pole vaja minna, kuid me läksime ikkagi. Igaks juhuks. Ainuke traumaatiline hetk oli hoida sinu kätt röntgeni all, sest ma püüdsin seda tega sinuga – inimesega, kes on nõus mul käest kinni hoidma ainult rangelt kontrollitud tingimustes ja tavaliselt peab mängus olema ka mõni trepp. Aga pilt sai tehtud, su pisikesed luud olid kõik täiesti terved (kui ei oleks olnud, siis ma oleks hakanud kahtlustama sul seda geneetilist haigust, kus inimesed valu ei tunne, sest ükski inimene, kel on mõni luu katki, ei võta seda nii tšillilt kui sina sel pärastlõunal olid), kogemus käes.

Parim kogemus vist üldse, mis selle majaga seostuda saaks. Lastehaiglaga.

Oeh, ma tunnen, et see kiri on kuidagi raske ja tumedatooniline. Ma armastan sind iga päevaga aina rohkem, ma ei suuda ette kujutada, kuidas on nii, et sind pole alati mu elus olnud… Ja ometi lähen ma kahe päeva pärast reisile, kus ma pean veetma nii palju päevi ilma sinuta, et ühel käel ei jagu selleks sõrmigi. (Kahel käel, tõsi küll, jagub.)

Kuidas…?

Ja samas see puhkus on mulle nii vajalik, mu aju karjub mu peale, mu süda karjub mu peale, mu sõbrad enamasti ei karju mu peale, aga räägivad tungival toonil ja see on veel hullem (umbes nagu I’m not mad, I’m just… disappointed…”). Seega, ma lähen. Püüan leida pileteid varasemaks, kindlasti. Aga võimalik, et ei leia. Ja siis…

Mu süda tõmbub tombuks, kui ma sellele mõtlen. Ja tahaks konstantselt nutta. Kuidas küll? Kuidas saab kaks asja, mida mul on vaja – eemal olla ja sinuga olla – olla nii valulikud, nii vastukäivad, nii vältimatud, nii… keerulised valikud nii lihtsas eluolukorras… Sajad tuhanded emad lähevad iga päev reisile. Ma ei saa aru, kuidas ma nii eriline pussy olen, et seda ei suuda.

(Kas sõna pussy on selles kirjas kuidagi kohatu?)

Oeh.

OEH.

Milake, sa oled kõige kallim, mis mul üldse on.

Ma tänan sind nii väga, et sa mul olemas oled.

Armastusega,

(hülgur)emme