clinical trial

Üks sürrimaid tundeid maailmas on see, kui sa tunned, et su ajukeemia on täiuslikus tasakaalus: kõik töötab, neuronid liiguvad nagu vaja, serotoniin ja dopamiin on omavahel sõbrad ja teevad koostööd, ideid kukub varrukast rohkem kui bomžil kirpe, lubad 5000tähemärgilist artiklit ja teed kogemata 10000…

…ja samas on kõik muu nii sitasti.

Muidu on ikka vastupidi. Et kui on “auk”, siis sa ütled endale, et kõik on ju tegelikult korras, sul poleks õigust nii tunda, saa üle, näljahäda, terroristid, sõjad, savisaar, surm… ja sina lihtsalt mossitad siin, sest sulle tundub, et sa ei suuda oma nahas enam elada. Kurat, mõni inimene elab palju vähema või halvema nahaga kui sina ja kas tema on depressioonis ja augus siukse tühiasja pärast? No vaevalt küll. Korjab oma naha kokku hommikul voodist ja läheb, naeratus näol, põldu harima. Paljajalu. Nii et suck it up!

Praegu on mul täiesti vastupidi. Ajukeemia on kenas tasakaalus, ma küll ei mäleta enamikke asju ja ajan päevad segamini. Õigemini, mulle tundub, et pidevalt on üks ja seesama päev. Kirjutad, paned ideid kirja, püüad leida aega kohtumisteks, kirjutad, helistad, kirjutad, püüad last kõhust alustades ära süüa, teed süüa, kütad ahju, sordid riideid, kirjutad, koristad, vahepeal vahatad midagi mis näppu jääb, siis jälle ideekaardid, blogipostid, suuremad grandioossed plaanid ikkagi midagi SUURT ära teha oma oskuste ja annetega… Kõik on üks suur seesama päev.

Ma tunnen end hästi ja mul on tegelikult kõik nii väga sitasti. Ikka ammu pole vist nii olnud. Teismeeas ehk.

Tööga on enam-vähem, praegu ei saa veel midagi kindlat öelda, ainult seda, et kui üldse kellegi hambad varna lähevad, siis kõikide nende hiirte, kellele ma igal hommikul palja jalaga peale astun. (Pussakas vist jätab nende laibad teistele hoiatuseks vedelema kõikvõimatutesse kohtadesse.) Tööd jagub, rohkem kui ära jõuan teha. Raha ei jagu, aga ons teda kunagi üldse jagunud.

Aga arvuti on perses. See, millega ma peamiselt oma tööd teen. Praeguse arvutiga langeb kvaliteet süldades. Telefon on perses. Ei saada sõnumeid, lülitab ja katkestab, vahel heliseb, siis jälle mitte… Kindlasti on auto uuel ja huvitaval moel perses, Kindle kah perses, kõrvaklapp töötab, aga ainsuses…

Kõiksugused pereküsimused on paisunud draamadeks, mida ma lahendada ei oska ega suuda.

Suhted on kõik segapuntras, mulle tehakse liiga ja mina teen liiga.

Mu sõpradel on kõigil elus pöördelised ajad ja ma ei oska kuidagi nende jaoks adekvaatselt olemas olla. Kõigil mind ümbritsevatel on ühel või teisel viisil sitt ja mida sitemad on meie suhted muudel põhjustel, seda suurem sitalaviin kokku tuleb, nii et selleks, et shit can hit the fan, peab mõni siia hoovile tuulegeneraatori püsti panema. Tavalisest fanist jääb kaugelt väheks.

Seega astun ma järgmisel reedel hetkeks oma elust välja. Ma tean, et ma nutan iga päev oma lapse järele ja kujutlen, kuidas ta jääb mind alatiseks vihkama. Aga ma loodan, et ma saan teha täieliku restardi ja tagasi tulles…

Ma tean ju TÄPSELT, mida teha, kust otsast seda sitta rookima asuda. Ma ei tea, mida ma seni olen oodanud, võib-olla pole mul jõudu olnud, võib-olla on see mingi enesekaitsereaktsioon, võib-olla ma ei oskagi asju kunagi adekvaatselt lahendada, võib-olla ma olen lootnud, et kõik saab korda… võib-olla ma olen lihtsalt üks pussy. See kõige vastikumat tüüpi pussy – see kes ainult vingub kui sitt tal on, ja kui sõbrad talle ütlevad, mis selle sitale lõpu teeks, ta vaid noogutab ja tuleb vingub nädala pärast sama targalt edasi.

Ma seisan oma senise elu lävepakul, seinad mu taga varisevad (appi, lisaks pussyle olen ma veel mingi emo kah!), tolmu lendab, ees ootavad ainult uued õudused…

…ja ma tunnen end täiesti normaalselt. Täiesti. Mingi… antidepressioon. Ei, mitte maania, see on teine asi. Lihtsalt depressiooni vastand.

Äkki mõni clinical trial annaks mulle mu uurimise eest raha?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga