Sel nädalal on juhtunud katastroof katastroofi otsa.

Kõigepealt installisin Mila söögitooli meie uhke uue ümmarguse söögilaua külge, noh et lõpuks kõik inimesed maha rahuneksid selles osas, et me oleme senini sunnitud olnud sööma diivanilaua taga. Tegin valmis boršisupi, sai imehea. Võtsin välja supitirina, serveerisin kõik nii nagu peab…

…ja Mila viskas kausi otse mu arvutisse.

Fucking fantastic indeed.

Lootsin, et kui paar päeva tal kuivada lasen, siis ärkab taas ellu, aga ei midagi. Viisin täna diagnostikasse, kust anti üsna tumedad väljavaated – kui läks emaplaat, siis on odavam osta uus arvuti.

Oh, kas tõesti juhtub see sel kuul, kui mul järgmisel kuul on ebakindlad väljavaated oma sissetulekute osas, millele ei aita sugugi kaasa see, et mu niigi häiritud töövõime, mille on põhjustanud lapse kõrvalt töötada üritamine, on superhäiritud, sest pean seda kõike tegema oma vana arvuti peal, mis on esiteks Win 7 Starter (oleks, kurat, XPgi!) ja teiseks ääretult kapriisne minu vajaduste rahuldamise osas.

Ja siis olen ma kaks päeva sisse maganud, kui hommikul Mila hoidu ära saatsin. Esimest korda tundsin end fantastiliselt, tööga jäin küll natuke hätta, aga tegin õhtul selle eest rohkem – mis peamine, ma olin PUHANUD! Võtsime Naabrinaisega erakordselt sittade aega tervituseks pudeli veini ja ma olin terve õhtu inappropriately giddy. See giddy, mis tuleb paarist klaasist veinist üle pika aja, ja teadmisest, et kõik hakkab kohe veel rohkem perse minema. Järelikult tuleb nautida seda üht hetke, kui mul vähemalt ENESETUNNE normaalne oli.

Pluss: uued kingad. See ka alati aitab.

Täna magasin jälle sisse, mis tähendas, et pidin päevakavast välja jätma commute’i tööle, kuna tööd oli lihtsalt nii palju teha. Lisaks viisin mäki parandusse, üritasin last tema hullumeelse naeru saatel nahka pista ja lõpuks tõstsin endale kausitäie jäätist, sest FOR FUCK’S SAKE, mis veel saab valesti minna!? (Lisaks paarile asjale, mida ma kirjutada ei saa, aga mis on mind täiesti friikautinud.)

Ahjaa, muidugi. Mu telefon on otsustanud lisaks sõnumite mittesaatmisele (rändom hetkedel) (kusjuures ma maksan nende “failed” sõnumite eest!) ka loobuda kõiksuguste helide mängimisest rohkem kui 2 sekundit. Nii on äratus mul kaks viimast päeva olnud 2 sekundit heli ja siis edasi vaikselt tuut-tuut… tuut-tuut. KES selle peale ärkab?! No igal juhul mitte mina.

Lisaks kõigele ostsin hetkeajel odavad lennupiletid, kuna ma näen, et lähiaastatel mind enam reisimine ees ei oota ja praegu on viimane hetk seda ära kasutada, kui kohustused lubavad neid täita ka välismaalt ja Mila on hakanud hoius käiman ja JRi graafik lubab lapsega olemisse rohkem panustada kui tavaliselt.

Aga…

Ma olen päris kindel, et ma ei suuda Milast nii kaua eemal olla. Ja nüüd ma tunnen, et tahaks osta varasemad lennupiletid tagasi, aga kuidas seda kõike teha, kui mu arvutiremont läheb tõenäoliselt kallimaks kui mu korteri sissemakse? Ja kuidas seda teha, kui ainuke kindel palgapäev, mil saan ehk natuke suurema summa, jään täpselt reisi eelviimasele päevale. Kuidas seda kõike teha, ma ei tea. Ma nii väga tahaks puhkust oma relationshit olukorrast, tahaks korraks oma elust välja astuda, et jõuda arusaamisele, mida selle pasaga edasi ette võtta. Tahaks reisida ja näha sõpru, keda pole ammu näinud ja magada NÄDAL AEGA täiesti suvaliste kellaaegadeni – issand, see mõte paneb mul kõhus liblikakoloonia maniakaalselt sapsima.

Aga see kõik tähendab, et ma ei näe Milat MILJON AASTAT.

Gah.

Ja kui kellelgi seisab kuskil mõni mäkk või muidu kiirem sülearvuti, mida ta mulle rentida või laenata või suisa müüa saaks /kui ongi kõik pekkis/, siis palun kontakteeruge.

Sest KUIDAS juhtub nii, et ma jään ilma ainsast asjast, millega mul on võimalik endale elatist teenida just sel kuul, kui see ONGI mu ainus elatusallikas?!

Olen lihtsalt nii… psühhoosi äärel. Täna oleks mäki esinduses peaaegu nutma hakanud, aga õnneks ma suutsin seda teha niimoodi coolilt, huumoriga varjutades.

Sest te kõik ju teate, kui cool ma suudan olla ja üldse mitte embarrassing asju võõrastele inimestele hakata rääkima.

Niuts.

Miks mul on KOGU AEG TÄPSELT SAMAD PROBLEEMID?! I mean… kas Tehnikajumal ei ole mulle juba andestanud, arvestades KUI PALJU andameid ma pidevalt ta altarile toon oma katkise tehnika näol? (Kas ma juba ütlesin, et mu NELJAS Kindle muidugi ka ei tööta, aga sel korral mitte minu vea tõttu.)

Niuts.