the other side

Kaks nädalat.

Kaks nädalat olen ma töötanud täiskoha-tempol, mis tähendab poole kohaga KK-d ja poole kohaga mu vabakutselise asju. Selle kahe nädala jooksul olen ma kõigepealt võtnud alla kolm kilo, siis jooksutanud oma aju täiesti kokku, läinud tülli vist kõikide lähedaste inimestega maailmas, töötanud, töötanud, frustratsioonist nutnud ja lõpuks hakkan teiselt poolt välja tulema.

Ja lõpuks oleme me terve perega sel nädalal mingi viirusega võitlust pidanud. (Mina küll ei teadnudki, et mingi sissetung on toimunud, sest MA LIHTSALT EI PANNUD TÄHELE, et ma olen kah veits haige.) Ma tahaks ainult nutta, siis hullumeelselt kirjutada, siis ainult Milat kaisutada ja siis ainult magada.

Täitsa lõpp, KUIDAS kõik teised emad seda suudavad?!

Kõige hullem oli esimene nädal, kui ma otsustasin anda kõikjal endast 200 protsenti ja võibolla paar pügalat veel peale. Mila käis kahel päeval täispikalt hoius, mis tähendas, et terve aeg, mis ma olin üksi, tundsin ma end jubedalt süüdi ja igatsesin oma last. Ja terve aeg, kui Mila oli kodus ja ma püüdsin tema kõrvalt tööd teha, tundsin ma end jubedalt süüdi ja frustreerituna ja igatsesin möödunud, lihtsamaid aegu. Ja doppelgangerit.

Lõpuks olen jõudnud järeldusele, et lapse kõrvalt kodus töötamine saab edukalt töötada ainult lapse seatud rütmi järgi. Ehk et ma olen püüdnud momentaanselt arvuti käest panna, kui Milake mu tähelepanu vajab ja kui lähenema hakkab lõunasöögiaeg, siis ma püüan mitte mõelda “teen kähku veel selle asja ära”, vaid jätan töö koheselt ja hakkan emaks. Püüda töötada koos lapsega, kes arvutiklahve taob, mind juustest kisub, end sülle surub ja “Kass!” (tõlge: “Shaun the Sheepi!”) deklameerib, on praktiliselt võimatu. Seega pole mõtet seda ka üritada – nii säästab kõigi asjaosaliste närve.

Kõik see tähendab, et ma püüan saada rütmi, kus ma teen enamiku tööd ära päev enne – õhtul, siis kui Mila on magama läinud. Et hommikupoole rahulikult võtta ja anda endale piisavalt vaba aega “lapsetakistuste” ületamiseks. Ajatundlikke töid tuleb muidugi ka ette, aga siis on neid märksa lihtsam power through meetodil teha, kui ülejäänud aja last ja tööd jõuga segada ei püüa.

Aga täitsa pekkis, kui raske see kõik on.

Eelmiseks reedeks oli mu ajust järel suur kärssav lõngakera ja terve nädalavahetuse ma lebasin diivanil ja vaatasin Doctor Whod. Esmaspäeval oli jälle kergem alustada, esimene nädal seljataga ja mõned tarkused juba juures. Aga sellegipoolest tundub mulle, et mu aju töötab ülehelikiirusel ja hoolimata sellest EI SAA MIDAGI KORRALIKULT TEHTUD. Sest kui ma teen tööd, tunnen ma end süüdi, et lapsega ei tegele. Ja kui ma tegelen lapsega, tunnen ma end süüdi, et tööd ei tee.

Ja lisaks kõigele valutab süda sellepärast, et kõik sotsiaalsed suhted, mis mul väljaspool kodu olid, on ohtlikult lähedal täielikule kärbumisele. Nii et ma pean leidma selle kõige keskel ka märkmisväärse osa ajast ja energiast, et püüa jälle hea sõber olla.

Hea sõber, hea kirjutaja, hea ema.

24 tundi, millest mingid tahaks magada.

KUIDAS seda kõike tehakse?!

7 Comments


  1. aga ongi raske. muidugi kodukontoris töötamine eriti, seda ma ei kujuta lapse samal ajal kodus olles ette. Aga mäletan, et kui tööle läksin, oli esimene kuu tõesti väga raske. Aega lihtsalt ei jätkunud. Pärast tööd kappad hoidu lapsele järele, teed õhtusöögi ja juba varsti lähebki laps magama. Aga millal mina siis temaga kvaliteetaega saan, tekkis küsimus. Olidki nädalavahetused. Ja loomulikult jäid nii kõrvale nii enda trenn kui ka enamik sotsiaalsest suhtlusest, sest töö võttis lõviosa ajast ja lapsele jäi niigi vähe. Ja mina uneaega ohverdada ei suuda, olen hirmus unekaru ja kui magada ei saa, lähen väga kurjaks.

    Mingi hertk loksus asi rohkem paika, peamiselt selle poolest, et harjusin ära ja ei tundnud enam pidevalt süümepiinu. Leppisin endas, et ongi selline periood.

    Vasta

  2. Ka mina ei ohverda enam uneaegu. Uni on püha ja öö on mõeldud magamiseks. Kui ei maga, siis on järgmine päev maha kantud – no ja siis pole ju enam vahet, tähtajaks niikuinii tööd valmis ei saa 🙂

    Vasta

  3. Mul käis pingelisemal ajal kodus lapsehoidja, ta oli küll algul üllatunud, et kui ma olen ise kodus ja siis ei saa last hoida aga kui ta mu töötamist paar päeva oli näinud, sai aru, miks mulle hoidjat vaja on. Hoidja tuli kella 9.30 ks, mängisid paar tundi kodus siis läksid tunniks välja ja siis tulid koju, hoidja läks ära, mina panin lapse magama, sain veel paar tundi rahulikku aega ja siis tuli juba mees koju , kes tegeles siis lapse ja õhtusöögiga. Hoidjaks oli tore naabritädi, kes käis iga päev 4 tundi keskmiselt ja palka küsis 20 krooni tund.
    Uuri, äkki õnnestub ka sul naabruskonnast kedagi leida, see on parem kui lapsehoius käimine, laps on lähedal, teiste laste viirused ka ligi ei hakka ja nii pisike veel ei vaja igapäevast suurt seltskonda . Aga muidugi on need minu isiklikud mõtted 🙂

    Mul tekib alati hämming, kui perekoolis keegi kirjutab, et otsi tööd, mida lapse kõrvalt teha, minu meelest 1-2 aastase üksiku lapse kõrval pole võimalik teha süvenemist nõudvat tööd.
    Nii väike laps on juba liikuv ja nutikas, samas veel liiga rumal, et tal üksi pikalt tegutseda lasta, ta võib endale tõsiselt viga teha.

    Vasta

  4. No ma ei tea, need sotsiaalsed suhted, mis ei ela üle nädalast pikemat omaette olekut – kas neid ikka on mõtet pidada eriti väärtuslikeks ja selle pärast põdeda? Või siis peaks suutma neid ja lapserütmi ühendada, kui muidu kohe kuidagi ei saa. Tööd ma ühitasin küll lapse rütmga samuti ja kõigil oli hea ning süütunne läks ka pikka mööda üle, kui selle lihtsalt välja lülitasin. Enda aja puudumine tuli ka välja lülitada, seda hakkabki tekkima alles nüd, kui nad on suured. Aga ega ma suurt puudust vist ka ei tundnud.

    Vasta

  5. Daki, sa ikka püüad ideaale küll 🙂
    Pooleteise aastane laps, kes on nõus täisaega lastehoius olema, ilma emata – väga tubli ju. Meil hakkas põnn kaheselt aias käimist harjutama ja alguses ikka pool päeva ja päris alguses emme natuke kaasas.
    Ja eks ideaali püüdmine seegi, et saad ja jaksad kohe täismahviga tööd teha. Üldse ei imesta, et ajud kärssama hakkavad sul selle peale.Ehk saad natuke rahulikumalt võtta – kõigiga tülli minek jm mida mainisid, ei pruugi alati olla seda väärt.
    Aga selle “avastusega”, et kodus saad töötada ainult lapse seatud rütmi järgi, saad sa veel tükk aega elada. Ühel hetkel laps, kes muidu alati väga kindlatel kellaaegadel päeval magab, seda lihtsalt ei tee. Ei maga näiteks päeval üldse (kodus). Lisandub see, et kui sina arvad, et laps on lasteaias ja sina töötad kodukontoris ja sead selle järgi kõik plaanid nädalaks x, siis saab laps aiast päev enne sedasama nädalat viiruse ja olete nagu kompud kodus mõlemad. Asjad, millega pead arvestama veel mitu-mitu aastat.

    Vasta

  6. Ma soovitan ka pigem lapsehoidjat. Ma hakkasin oma aastase kõrvalt osalise ajaga tööd tegema. Ma küll käisin kontoris kohal (aga seda ka seetõttu, et 2-toalises korteris ei olnud lihtsalt kohta kuhu eralduda). Hoidja oli lõunani ning käisid nad ka väljas liivakastis ja mänguplatsil ning koju tulles sai laps kohe magama, mis andis veel paar tundi rahuaega (ma küll kasutasin seda töötamise asemel magamiseks või koristamiseks või kokkamiseks). Haigused ei piinanud last ning ei pidanud ta seltskonnas ise hakkama saama.

    Vasta

  7. Hiljem saab kergem. Viieaastaselt näiteks. Seitse. Kümme. Esiteks kohaned ise, teiseks saab laps järjest rohkem ise hakkama.
    Kuni kogu šõu puberteedi jõudes uuesti otsast peale hakkab.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga