Kaks nädalat.

Kaks nädalat olen ma töötanud täiskoha-tempol, mis tähendab poole kohaga KK-d ja poole kohaga mu vabakutselise asju. Selle kahe nädala jooksul olen ma kõigepealt võtnud alla kolm kilo, siis jooksutanud oma aju täiesti kokku, läinud tülli vist kõikide lähedaste inimestega maailmas, töötanud, töötanud, frustratsioonist nutnud ja lõpuks hakkan teiselt poolt välja tulema.

Ja lõpuks oleme me terve perega sel nädalal mingi viirusega võitlust pidanud. (Mina küll ei teadnudki, et mingi sissetung on toimunud, sest MA LIHTSALT EI PANNUD TÄHELE, et ma olen kah veits haige.) Ma tahaks ainult nutta, siis hullumeelselt kirjutada, siis ainult Milat kaisutada ja siis ainult magada.

Täitsa lõpp, KUIDAS kõik teised emad seda suudavad?!

Kõige hullem oli esimene nädal, kui ma otsustasin anda kõikjal endast 200 protsenti ja võibolla paar pügalat veel peale. Mila käis kahel päeval täispikalt hoius, mis tähendas, et terve aeg, mis ma olin üksi, tundsin ma end jubedalt süüdi ja igatsesin oma last. Ja terve aeg, kui Mila oli kodus ja ma püüdsin tema kõrvalt tööd teha, tundsin ma end jubedalt süüdi ja frustreerituna ja igatsesin möödunud, lihtsamaid aegu. Ja doppelgangerit.

Lõpuks olen jõudnud järeldusele, et lapse kõrvalt kodus töötamine saab edukalt töötada ainult lapse seatud rütmi järgi. Ehk et ma olen püüdnud momentaanselt arvuti käest panna, kui Milake mu tähelepanu vajab ja kui lähenema hakkab lõunasöögiaeg, siis ma püüan mitte mõelda “teen kähku veel selle asja ära”, vaid jätan töö koheselt ja hakkan emaks. Püüda töötada koos lapsega, kes arvutiklahve taob, mind juustest kisub, end sülle surub ja “Kass!” (tõlge: “Shaun the Sheepi!”) deklameerib, on praktiliselt võimatu. Seega pole mõtet seda ka üritada – nii säästab kõigi asjaosaliste närve.

Kõik see tähendab, et ma püüan saada rütmi, kus ma teen enamiku tööd ära päev enne – õhtul, siis kui Mila on magama läinud. Et hommikupoole rahulikult võtta ja anda endale piisavalt vaba aega “lapsetakistuste” ületamiseks. Ajatundlikke töid tuleb muidugi ka ette, aga siis on neid märksa lihtsam power through meetodil teha, kui ülejäänud aja last ja tööd jõuga segada ei püüa.

Aga täitsa pekkis, kui raske see kõik on.

Eelmiseks reedeks oli mu ajust järel suur kärssav lõngakera ja terve nädalavahetuse ma lebasin diivanil ja vaatasin Doctor Whod. Esmaspäeval oli jälle kergem alustada, esimene nädal seljataga ja mõned tarkused juba juures. Aga sellegipoolest tundub mulle, et mu aju töötab ülehelikiirusel ja hoolimata sellest EI SAA MIDAGI KORRALIKULT TEHTUD. Sest kui ma teen tööd, tunnen ma end süüdi, et lapsega ei tegele. Ja kui ma tegelen lapsega, tunnen ma end süüdi, et tööd ei tee.

Ja lisaks kõigele valutab süda sellepärast, et kõik sotsiaalsed suhted, mis mul väljaspool kodu olid, on ohtlikult lähedal täielikule kärbumisele. Nii et ma pean leidma selle kõige keskel ka märkmisväärse osa ajast ja energiast, et püüa jälle hea sõber olla.

Hea sõber, hea kirjutaja, hea ema.

24 tundi, millest mingid tahaks magada.

KUIDAS seda kõike tehakse?!