Eile öösel rääkisin ma nooruspõlve ühe parima sõbrannaga, muuhulgas külastasime mälestusteradu (ja möödnud heartthrobide FB lehekülgi), vahepeal manikaalselt naerdes, siis jälle kergelt nukraks muutudes.

Lisaks vaatan ma täna mingit MTV noortesarja ja mõtisklen igatsevalt aegade üle, mil probleemid olid NII lihtsad.

Noh, tõde on see, et suhteprobleemid jäävad basically alati samaks. Tüdrukule meeldib poiss. Poiss ei tea, et tüdruk on olemas. Tüdruku süda veritseb ja toodab kohutavaid emoluuletusi. Poiss märkab tüdrukut. Poiss leiab, et tüdruk on kerge saak. Tüdruk hakkab kavandama pulmakleiti. Poiss ütleb, et: “See pole päris õige aeg meie jaoks…”

See on üks probleem, mida võiks isegi arheprobleemiks nimetada.

Aga ikkagi igatsen ma neid aegu. Ma tahaks minna tagasi 14aastase enda juurde, kehastuda temaks oma praeguste teadmistega ja anda lihtsalt sellele tšikile vastu lõugu, kes mind keset Tartu kesklinna pluusist krabas ja oma peika võrgutamises süüdistas. Ähvardas sealsamas mulle peksa anda. Mul on senimaani see nii valusalt meeles, üks alandavamaid kogemusi oma elus.

Ja, for fuck’s sake, tuleb välja, et mitte ainult oli see tüüp täiesti mõttetu (miska ei olnud mul mingit plaani teda võrgutada), vaid ka hiljem tuli välja, et vägistaja.

See tüdruk lisas mind hiljaaegu FBs oma sõbraks ja ma ei suuda seda kutset acceptida. Lihtsalt ei suuda. Annan aru, et tema on selle vahejuhtumi ilmselt unustanud, aga mina pole. Mitte, et ma sellest kinni hoiaks, aga mul on tunne, et kui ta suutis mulle 15 aastat tagasi nii läheneda, siis ei suuda ta ilmselt mulle ka praegu kuidagi teisiti läheneda. Ja ma ausalt ei viitsi kellelegi enam mingeid selliseid asju küll tõestada.

(Probably on see kõik muidugi minu peas.)

Aga tahaks nii väga neid “suhteprobleeme”, mis olid siis! Need olid meil totaalselt fucked up, detailidesse laskun ma võibolla ehk kunagi postuumselt avaldatavas eluloos, aga see kõik oli ju tegelikult mäng. Täiskasvnuks saamise mäng.

Mitte miski ei valmistanud mind selles sürris teismeeas ette selleks olukorraks, kus ma olen praegu.

Kas ma saaks korraks 13 uuesti olla? Ma tahaks elavalt mäletada, mida ma tollal ARMASTUSEKS pidasin. Ma vaatasin ta pilte eile ja sain aru, et kuigi me lõpuks ka “käisime” kolm kuud, ei tea ma oma Elu Esimesest Armastusest halli muhvigi.

See on natuke kurb, aga tõenäoliselt see peabki nii olema.